RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 3. oktoober 2013

Triin Pisuke-Roos: kes on tegelikult patrioot?

 
Triin Pisuke-Roos, Tartu Hoiu-laenuühistu liige
Tänapäeval saab tõelisteks patriootideks nimetada neid, kes oma igapäevase töö ning majanduslike valikutega aitavad kaasa Eesti püsimajäämisele, kirjutab inglise keele ja kirjanduse magister Triin Pisuke-Roos (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).
Kas olete kunagi mõelnud, mis on patriotism ja kes on patrioot? Ollakse ju sõnades tihtipeale näiteks Draamateatri patrioot või mõne metsaküla või koorejogurti patrioot... Mida see sõna õieti tähendab? Definitsioone on mitu ja kõige üldisemalt saab öelda, et patriotism on isamaa-armastus ning lojaalsus oma riigile. Samas käituvad mitmed väidetavad patrioodid ka  loosungi Ubi bene ibi patria kohaselt.
Raamatust «Rahvuslus ja patriotism» loeme, et isamaa-armastuse mõiste tõusis esile Antiik-Roomas ning üks tuntumaid patriotismi eest kõnelejaid oli Cicero, kelle jaoks isamaa eest võitlemine ning selle nimel suremine oli üks suurimaid patriotismi ilminguid. Mõistet «isamaa» kasutas Cicero «oma erilise ajaloo ja tavadega poliitilise kogukonna kohta» (Eva Piirimäe 2009: 12).
Hilisemad teooriad seadsid oma riigi ja rahva huvide esile tõstmise kahtluse alla, võttes sellega ka riigi nimirahvuselt vastutuse omanimelise riigi käekäigu eest. Nad tuginesid printsiibile rahvaste võrdsusest. Kuid kuradike minu keelel ütleb: «Võrdne saab olla ainult eluta looduses, eluslooduses ollakse omadustelt võrdväärsed!»
Tänapäeva liberaalkapitalismis ei ole patriotismil enam suuremat sõnaõigust –  kapitalil polevat kodumaad ja õiget kodumaad pole ka paljudel kapitali järel jooksvatel inimestel, kes jagavad end mitme maa ja rahva vahel. Nende jaoks on patriotism mingil ajahetkeljustkui hävinud ning nad jätkavad teadlikult või teadmatuses seda hävitustööd. Kas teadsite, et valge laboriroti nimetus on norra must rott? Norra mõjub selles nimetuses nagu «rudimentaalne patriotism».
Tundub, et paljude eestlaste jaoks on patriotism vaid sõnakõlks või käitumuslik refleks, mida oma kaaslastelt matkitakse. Öeldakse: «Ma olen tõeline Eesti patrioot. Mul on laual Eesti lipp ning seinal presidendi foto. Võtan alati osa laulupidudest ning tähistan riigi tähtpäevasid. Alati käin kuulamas riigijuhtide kõnesid ning vaatamas paraade. Ja öölaulupeol käisin muidugi ka.»
Väidan, et toodud näide ei ole näide patriotismist, vaid pigem näide isiklikust emotsionaalsest tegevusest. Sõna patrioot on siin pigem teguviisi õigustava kõlaga.
Patriotism eeldab minu meelest kindlasti tegutsemist mitte iseenda, vaid rahva kui terviku huvides. Riigi huvid on ülemad kui isiklikud, sest inimene on ühiskondlik olend. Iga inimese heaolu sõltub ühiskonna kui terviku heaolust.
Egoistlik inimene ei saa olla patrioot, kuna tema jaoks on tähtsaim vaid tema enda heaolu. Patrioot vastandub egoistile seeläbi, et tegutseb iga päev selle nimel, et Eestile jääks tulevik. Just nimelt, tegutseb!
Patrioot tegutseb rahva heaolu nimel ega võta vastu kõrgepalgalist teenistuskohta, mis toob rahalist kasu vaid temale endale, kuid aitab pikas perspektiivis kaasa Eestimaa hääbumisele.
Patrioot julgeb olla «vanamoodne», kaitsta oma sõnavõttudes riigi nimirahvust  rahvaste segamise idee eest ning selle nimirahvuse esindajana ka ise vastutada riigi käekäigu eest.
Kõik rahvad ja kultuurid on erilised ning tähelepanuväärsed, kuid igal rahval ja kultuuril peab olema oma kodumaa. Meil, eestlastel, on kohustus säilitada oma kultuuri. Selle kohustuse võtsime kirjutades oma põhiseadusele eesti rahva loomuõigusele tugineva varjamatult rahvusühiskondliku preambuli, milles on öeldud:
kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /.../
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Selle eesmärgi saavutamine eeldab rahvusriiki, majanduslikku iseseisvust ning kapitali püsimajäämist Eestisse. See eeldab omamaise tööstuse väljaarendamist, sest vaid tootlik tegevus on töö, mis saab rahvale tuua rikkuse. Meie maa peab suutma toita eelkõige oma rahva ning tagada ka selle juurdekasvu.
Mulle tundub, et tõelised Eesti riigi patrioodid olid minu esivanemad, kes kasvasid üles maal, looduse keskel. Kes tegid kogu oma elu talutööd ning hoolimata väiksest kooliharidusest oskasid ise teha peaaegu kõike: rajada maju, ehitada ja remontida masinaid, teha riideid ja harida põldu. Nad oskasid palju enam kui meie praegu oma keskkooli- ja ülikooliharidusega ning neil oli Eestiga palju tugevam side. Nende lihtsus, julgus ja ausus tegi neist patrioodid. Kindlasti olid patrioodid kõigepealt need mehed, kes võitlesid Vabadussõjas, näidates kõigile, et ka väike võib astuda suure vastu ning võita.
Mulle tundub, et tänapäeval saab tõelisteks patriootideks nimetada neid, kes oma igapäevase töö ning majanduslike valikutega aitavad kaasa Eesti püsimajäämisele. Nende hulka kuulume kindlasti meie, kes me eelistame osta eestimaist kaupa, võimaldades seeläbi ellu jääda kohalikel tootjatel, ning meie, kes me ettevõtjatena pakume tööd ja leiba ka oma kaasmaalastele. Patriootide põhimõte on – üldkasu enne omakasu!
Julgust meile selleks!
 
Toimetas Merike Teder, reporter 
 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP