Kas hea ema ei ole piisavalt hea, et saada “aasta naiseks”?

Varro Vooglaid vaatleb oma arvamusloos, millist kuvandit luuakse meie ühiskonnas naise ideaalist ning toob välja, et vastavalt “aasta naise” valimiste statuudile ei ole perekonnale pühendnud heal pereemal lootust tiitlipretendendiks kvalifitseeruda.

Eelmisel nädalal kuulutati rohke meediatähelepanu saatel välja järjekordne “aasta naine”. Kultuuriliselt huvitav pole mitte niivõrd küsimus sellest, kes tiitli pälvis, vaid pigem see, mis on niisuguse tiitli sõnum ühiskonnale.
Kõikvõimalike aasta parimate tiitlite jagamine on mulle alati tundunud veidrana, sest ilmselgelt on võimatu leida objektiivseid kriteeriumeid, millele tuginedes saaks väita, et just see või teine inimene on olnud viimase aasta jooksul kõige-kõige silmapaistvam ema, isa, kodanik, arst, õpetaja, sportlane või teadlane.
Kuid ilmselt ei lähtugi niisuguste tiitlite jagamine niivõrd eesmärgist valida tõsikindlatele tõenditele tuginedes välja konkreetse valdkonna kõige silmapaistvam esindaja, vaid pigem soovist saata ühiskonnale regulaarselt sõnumeid ühiskondlike ideaalide kohta ehk tõsta esile teatud väärtushoiakuid. Seetõttu on ka nn aasta naise iga-aastase väljakuulutamise juures huvitav analüüsida, millist nägemust naise ideaalist püütakse selle kaudu ühiskonnas rõhutada, kinnistada ja esile tõsta.

Vaadates tiitlit väljaandva Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni (EENA) kodulehelt, kuidas on määratletud “aasta naise” kuvand, nähtub, et tiitlipretendendi näol peaks olema tegu ühiskonnaelu aktiivselt mõjutanud, väljapaistva ja oma ametis pädeva naisega äris, teaduses, kultuuris või mõnel muul elualal. Konkursi statuudis on aga öeldud, et aasta naise tiitliga tunnustatakse naissoost isikut, kes on aasta jooksul eriliselt silma paistnud oma töö ja/või ühiskondliku tegevusega või muude eriliste saavutustega ning kes on Eesti naistele eeskujuks nende püüdlustes.

“Aasta naise” pretendendid tiitli väljastamise tseremoonial. Foto: ERR

Sellist määratlust vaadates torkab paratamatult silma oluline tõsiasi, et emaks olemist, mida on igas terves kultuuris peetud naiseks olemise sügavaimaks sisuks ja naiselikkuse auväärseks teostumiseks, ei ole “aasta naise” määratluses isegi mitte mainitud. Veelgi enam: aasta naine peab olema paistnud silma oma töö või ühiskondliku tegevusega, aga perekondlikud saavutused ei puutu asjasse. Seega: “aasta naiseks” võib kvalifitseeruda karjärist, kes on loobunud professionaalse edu nimel lastest, ent mitte ema, kes on loobunud perekonna nimel karjäärist.

“Aasta naiseks” võib kvalifitseeruda karjärist, kes on loobunud professionaalse edu nimel lastest, ent mitte ema, kes on loobunud perekonna nimel karjäärist.

Pole raske arvata, milline sõnum sellega ühiskonnale saadetakse: olla hea ema ei peeta enam naiseks olemise juures mingiks märkimisväärseks saavutuseks – see on ühiskonna seisukohast kui mitte tähtsusetu, siis vähemasti teisejärguline küsimus. Tähtis on pigem naise ühiskondlik aktiivsus ning tema ametialane silmapaistvus, mistõttu ei ole väärikal suurpere emal “aasta naise” tiitlipretendentide sekka asja, sõltumata sellest, kui palju tublisid lapsi ta on üles kasvatanud ning mil määral on ta seeläbi ühiskonna hüvangusse panustanud. Küsimuseks jääb, kas “aasta naise” määratlusega on naise ideaal tõepoolest adekvaatselt kokku võetud või oleks kohasem otsida niisuguse määratluse alusel kandidaate näiteks “aasta naisaktivisti” või “aasta naisprofessionaali” tiitlile.

Mõeldes sõnumile, mida “aasta naise” tiitli väljakuulutamisega ühiskonnale sisendatakse, meenus mulle aastaid tagasi loetud Peeter Põllu essee pealkirjaga “Emast kui suurest kultuuriloojast”. Juba 1929. aastal kirjutas kunagine Tartu Ülikooli kuraator ja haridusminister Põld hoiatavalt, et ühiskonnas on maad võtmas uus naise ideaal, milles sunnitakse emaks olemine tagaplaanile ning et seepärast on hädavajalik rõhutada perekonna tähtsust ühiskonna tugevaima alusena ja ema olulisust perekonna nurgakivina.
Põld, kes oli ise paljulapselise perekonna pea ja tuntud ennastsalgava töömehena, kirjutas toonaseid ühiskondlikke suundumusi iseloomustades mõtlemapanevalt, et emakssaamist ümbritsev aupaiste on hakanud tuhmuma: “Paljud naised ei näe enam emakutses oma ülemat ja kaunimat õnne, vaid müüvad selle kergemeelselt kassikullaga ehitud nukukeste või elu pealispinnal tegeleva pool-mehe asendi eest. Tihti kõneldakse vaid halvakspanevalt neist väikseist lugemata kohustusist toimetusist, millest koosneb ema elu. Perekond öeldakse olevat iganenud kodanliku korra jäänus, mis ainult orjastab naist.”

Peeter Põld perekonnaga

Põld toob valulikult välja, kuidas emaks olemine ei olnud juba 1920-ndate aastate lõpus trendikas:

“Ema ei ole meie päevil moes. Tema rikutud kehavormid ei vasta moelehtede saledale tiisikustüübile. Tema krobelised töökäed ei anna ennast pehmeks ja läikivaks poleerida mingisugusel maniküürikunstil. Temal ei ole aega iluduskuningannadega võidu päevi veeta “mõjuvõimsaks jumaluseks saanud” riietuse teenistuses või “armukunstide” õppimises, et “vahetada alati välimust” ja “meeldida kires otsivaile pilkudele” (“Päevaleht”, 1929, nr 80). Ema olla ei ole “ilus”. Ema olla ei ole lõbus. Ema olla võtab vabaduse “armumängu” mängida ja meestekarjad enese järele jooksma panna. Ema “ilu närtsib ühe mehe meelevalla piirides” ja tüütute laste eest hoolitsedes. Ema olla ei anna teaduslikke doktoriastmeid, ei too kuulsust näitelaval või kinofilmis, ei luba hõljuda kergeil tantsujalgel. Ema olla köidab. Ta ei sobi hästi isegi tegelikkude elukutsetega, nagu näiteks õpetaja, kantseleiametniku, äriteenija tegevusega.”

Ja mis veelgi mõtlemapanevam, juba ligi sajandi eest kirjutas Põld naise ideaali muundumisest sõnad, mis kõlavad meie ajal mõõtmatult tabavamalt kui toona:

“Meie aja ideaaliks on küll naine-teadlane, naine-kunstnik, naine-tegelane ilma lasteta või ühe-kahe võsuga, kes ei seo ja keda võib teenija hooleks jätta, naine-hetäär (armuke), värvitud ja võltsitud, igatähes aga mitte ema, kes ümbritsetuna lastest elab nendele ja leiab selles oma täielikuma maise rahulduse ning elu eesmärgi. Heal juhul meil tahetakse olla ema muu kõrval, mitte esijoones. Nii maksab see vähemalt meie haritud ringkondades, kelle tõepoolest oma hinnangut osutavad tühjad või vähe elustatud lastetoad. Nii peegeldub see meie kirjanduses, mis vaene ematüüpidest, kuid kubiseb aina muist, eriti oma armastust vabalt jagavaist naistest.”

Omal ajal üheks silmapaistvaimaks riigimeheks ja hariduselu edendajaks olnud Põllu sõnul olid säärased kultuurilised suundumused tingitud osaliselt muutunud oludest, mis sundisid naisi valima endale elukutset, et täita oma elu kuni abiellumiseni ja anda ka selle järgselt kindlus puhuks, kui abielu peaks äparduma. Kuid olulisema põhjusena nägi Põld massiivset väärtuste ümberhindamist, mida ta nimetas ei enamaks kui väärhinnanguks. “Oleme “Euroopasse minnes”, nagu sellest 25 aasta eest kõnelema hakati, kaotanud palju oma põlistest elu alustest ja oleme selle asemel sealt toonud koos mitmesuguste paremustega rohkesti pahesid, kultuurihaigusi, mida pimedas arusaamatuses tihti ülistatakse suurte edu saavutustena,” kirjutas ta ja lisas, et eriti kehtib see rääkides ühiskonnas maad võtvatest meelelis-hedonistlikest kultuurilistest suundumustest, millest lähtub ka eelkirjeldatud hinnang ema asendile ja ülesannetele.

Oleme “Euroopasse minnes” kaotanud palju oma põlistest elu alustest ja oleme selle asemel sealt toonud koos mitmesuguste paremustega rohkesti pahesid, kultuurihaigusi, mida pimedas arusaamatuses tihti ülistatakse suurte edu saavutustena.

Kahtlemata aitavad Peeter Põllu selgitused mõista, milline on “aasta naise” tiitli järjepideva väljaandmise ja selle kaudu rõhutatud ideaalide tähendus meie ühiskonna jaoks ning milliseid kultuurilisi hoiakuid, kalduvusi ja suundumusi selle läbi rõhutatakse. Tegu on osaga suuremast ideoloogilisest projektist, mis lähtub ühiskondlike väärtushinnangute ümberkujundamise taotlusest.

See, milliseid ideaale noorte inimeste ette tõstetakse, mõjutab nende maailmapildi ja väärtussüsteemi kujunemist, mis omakorda suunab nende elupürgimusi. Paljuski just see ongi kultuuri ühiskondlik funktsioon, mistõttu saab kultuuriliste mustrite manipuleerimise kaudu tõhusalt suunata tervete põlvkondade käitumismustrite kujunemist. Ja kui meie ühiskonnas rõhutatakse järjepidevalt, et naise ideaali keskmes on mitte emaks olemine, vaid edukas karjäär või mõjukas ühiskondlik positsioon, siis on kõike muud kui üllatav, et naiseks sirguvad tütarlapsed ei näe emaduses oma elu keskset mõtet ning ka meeste nägemuses naisest taandub emaks olemine perifeeriasse. Veelgi enam: ühiskonnas võtab maad hoiak, nagu oleks esiplaanil oma emarollile pühendunud naine sotsiaalselt läbikukkunud või vähemasti anomaalne nähtus.

Mõistmaks, milline on niisuguste kultuuriliste mustrite juurutamise mõju meie rahva, riigi ja ühiskonna tulevikule, ei pea aga olema geenius. Eestis ei ole juba mitukümmend aastat sündinud ligilähedaseltki nii palju lapsi, kui oleks rahvastiku taastootmiseks tarvis. Ja kui me sisendame nii meelelahutustööstuse, meedia, haridussüsteemi, poliitikute poolt antava eeskuju, riiklike kampaaniate kui ka erinevate tiitlite jagamise teel kogu ühiskonnale – nii naistele kui ka meestele, poistele kui ka tüdrukutele –, et emadus ei ole naiseks olemise juures keskse tähtsusega, siis puudub vähimgi lootust, et olukord võiks hakata paranema, jagatagu kõikvõimalikke abirahasid ja toetusi kuitahes heldelt.

Küsimuseks jääb, kas suudame sellest ühiskondlikult aru saada ning ka sellest tulenevad otsused langetada enne, kui on meie rahva püsimajäämise seisukohast liialt hilja. Tahaks loota, et see osutub võimalikuks ning et emadus tõstetakse naise ideaalina uuesti au sisse.

Allikas: http://objektiiv.ee/kas-hea-ema-ei-ole-piisavalt-hea-et-saada-aasta-naiseks/