RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 18. november 2015

Martin Helme | Parem suletud kui surnud


Kindlasti oleme pärast Pariisi terrorirünnakut leinas kõigi tapetud prantslaste pärast. Ometi ei saa öelda, et oleksime üllatunud. Alles jaanuaris oli samas linnas kahe miljoni osavõtjaga marss, osales üle 40 valitsusjuhi ja seal vannuti neidsamu asju, mida praegugi: et tapetud Charliede eest tuleb karistus karm, et me ei lase oma avatust hävitada, et terrorismil ja islamil pole teineteisega midagi pistmist, nagu immigratsioonil ja islamiterrorismilgi. Viidi läbi haaranguid ja tehti kahjutuks mõni rakuke, mõnda aega oli nii Prantsusmaa kui ka Belgia tänavatel sõjavägi ja siis läks elu edasi tavalist rada, oodates uut pauku. 

Lahenduseks piiride sulgemine 

Ja järgmine rünnak tuligi. Ennustatavalt ja paratamatult. Praeguseks pole enam kuigi palju järel neid kohti, mida Lääne-Euroopas viibides saaks vältida, et nii oma turvalisust paremaks teha. Rünnatud on ajakirjade toimetusi, toidupoode, koole, kontsertsaale, spordiväljakuid, kohvikuid, rongijaamasid, sörkjooksjaid ja tänavakoristajaid, muuseume, sünagooge, kirikuid ja riigiasutusi. Aga ka praegu on Euroopa täis poliitikuid ja ajakirjanikke, kes kõik nagu ühest suust kinnitavad, et sel pole midagi pistmist islamiga ega sisserändega islamimaailmast.
Mul on sellistele inimestele kaks küsimust. Esiteks: kes on tänapäeval Euroopas tegelikud vihkajad? Küsin seda inimesena, kes on tüdimuseni pidanud kuulama ajusurnud isikute agressiivset väidet, et just need, kes ei soovi oma maad muuta kodusõja tallermaaks põlisrahva ja islamistlike immigrantide vahel, on mingil moel vihast pakatavad. Paluks antud konteksti Breivikut mitte toppida. Ta on üks ja ainulaadne moodsa ajaloo jooksul. Islamiterrorismi juhtumeid ei jõua kokku lugedagi. Ja teiseks: kas Pariisi rünnakud on piisavalt õudsed, et oma seisukohti ümber hinnata või peab laibakuhi veel kõrgemaks kasvama? Kui kõrgeks?

Loomulikult võib süüdata küünla, jagada Facebooki seinal rahu märki või panna Twitteris mõne hashtagi, kuid see ei tohi olla ettekäändeks mitte rääkida probleemi põhjustest ja lahendustest. Põhjuseks on immigratsioon, lahenduseks on piiride sulgemine ja immigrantide tagasisaatmine sinna, kust nad tulid. Ehk siis kõik see, millest oleme juba kevadest saadik rääkinud ja mille eest meid on vihkajateks sõimatud.
Mõistagi tähendab see kõigepealt Eesti kategoorilist keeldumist osaleda Euroopa praeguses kvoodipoliitikas, kuid Euroopale laiemalt pole see enam piisav. Nagu õige mitmes terrorirünnakus on selgeks saanud, on sageli rünnakute taga naturaliseeritud kodanikud, kes on aga oma uuele kodumaale sama võõrad nagu keskaeg meie ajastule. Mis ongi muide põhjus. Endast lugupidav moslem, kui ta järgib oma usutavasid ja -käske, elabki varakeskaegse kõrbe elukorralduse järgi. Ta ei soovi integreeruda või assimileeruda postreligioosse Euroopa dekadentliku elukorralduse rüppe. Ta soovib nii kaua, kuni võimalik, selle hüvesid nautida, et see ühiskond üle võtta ja hävitada. Seega ei ole immigratsiooni peatamine enam piisav. Liiga paljudes Euroopa riikides elab liiga suur hulk neisse riikidesse lepitamatult vaenulikult suhtuvaid inimesi, kes on sinna saabunud viimastel aastakümnetel. Prantsusmaa kuulutas sõja terrorismile, aga see on mõttetu. Terrorism on taktika, immigratsioon on strateegia ja islami domineerimine kogu maailma üle on ideoloogia. Kui me viimasega ei võitle ega nurja strateegiat, pole taktikaga mõtet võidelda, see on sõelaga vee kandmine. 

Passi asemel killuvest 

Euroopal seisab ees karm valik: kas leppida pideva kodusõja olukorraga, kus võidu saavutamine pole võimalik, sest poliitkorrektsuse tõttu ei taheta ega suudeta vastu astuda ideoloogiale ja selle strateegiale või hakata riigist välja saatma mitte ainult neid immigrante, kes on viimase aasta jooksul siia sisse murdnud, vaid neidki, keda on viimastel aastakümnetel Euroopasse lahkesti kutsutud.
Valik, mis aga paraku puudub, on avatud ühiskonnana jätkamine. See belle epoque on lihtsalt läbi. Seni eksisteerinud avatusega jätkamine tähendab paratamatult kõigi nende barbaarsete patoloogiate kontrollimatut levikut Euroopas, mis on muutnud suurema osa Aafrikast ja Lähis-Idast vägivaldseteks totalitaarseteks kolmanda maailma  surmamülgasteks. Avatuse jätkumine tähendab anarhiat, mille kõrval 1990ndate algusaja maffiavõim, majanduslik viletsus ja üleüldine ebakindlus kahvatuvad. Meie valitsuse retoorika on lootusetult ajast maha jäänud.

Sentimentaalsed õhkamised passita reisimise järele Euroopas ei aita varjata tõsiasja, et passi asemel on paslikum reisida killuvestiga. Ka kõige leebemal juhul käib sellistes nime poolest avatud ühiskondades rassiline ja usuline segregatsioon ehk riigivõimu mitte ulatumine teatud linnadesse või linnaosadesse. Ükskõik kui väga ei punnitaks illusiooni luua, pole selline ühiskond avatud ega turvaline.
Oleme alates 11. septembri rünnakutest, läbi Gruusia ja Ukraina sõja ja nüüdse rändekriisi kuulnud korrutamisi, et maailm on muutunud. Ongi. See on muutunud ebaturvalisemaks, ennustamatumaks, jõhkramaks. Sellises maailmas tuleb prioriteedid ümber hinnata. Kui piiride kindlustamine ja immigrantide riigist eemal hoidmine on turvalisuse ja jõukuse pant, siis tuleb seda teha, ohverdades mõneks ajaks mugavuse passita reisida. Parem suletud kui surnud, on minu seisukoht.


0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP