Markus Järvi: kui me ei suuda näha Eesti oma teed, siis pole me iseseisvust väärt

Nädalakommentaaris heidan põgusa pilgu Eesti rahvusliku sõltumatuse teemale, millest kirjutasid ka Veiko Vihuri ja Varro Vooglaid.


Kogu taasiseseisvumise järgsel perioodil on Eesti poliitiline eliit vaadanud meie välispoliitikat mustvalgete prillide läbi: kas tingimusteta sulandumine angloameerika globalismi ja samastumine Euroopa Liidu kõikide eesmärkidega või paratamatu kapituleerumine Venemaa ees. Nii absurdne kui see võibki tunduda, pole Eesti oma tee tõsiseltvõetava variandina kunagi kõne alla tulnud. Vähemalt Eesti avalikkuses pole sellist diskussiooni veel nähtud.

Asi on läinud nii kaugele, et kui keegi julgeb kasvõi hetkekski kahtluse alla seada sellesama mustvalge mõttemustri, tembeldatakse ta otsemaid teed Venemaa mõjuagendiks. Kui keegi julgeb aga rääkida Eesti omast teest, siis peegeldub ideoloogiliselt tasalülitatud vestluspartneri silmist tavaliselt vastu siiras arusaamatus ja segadus.

Mina küsin aga vastu: kas selline ongi Eesti keskmise kodaniku pale? Kas on võimalik, et Eesti iseseisvad ja omanäolised valikud välispoliitikas on lihtsalt tabu või parimal juhul võimatu mõte, mis kellelegi pole pähegi turgatanud? Mis iseseisvusest me räägime, kui me ei ole vaimselt vabad ega suuda isegi mõttelise eksperimendi korras ennast reaalselt iseseisvaks riigiks postuleerida? Poliitilist eliiti pole mul nende küsimustega enam mõtet tülitada – nende truudusvanded angloameerika globalistlikele jõududele on ilmselt juba ammu vannutud ja soojad kohad juba soolas.

Kõik, mida tahan öelda, on paljuski juba sõnastatud Aldo Kalsi artiklis. Autor nendib 1941. aastal hukkunud Eesti ohvitseri Johannes Aia mälestuseks kirjutatud loos, et isegi kui rahva kaitsetahe on kõrge ja kaitsevägi eeskujulikult korraldatud, hukkub nõrkade juhtide tõttu nii armee kui riik:

“Major Johannes Aia elukäik on õppetunni väärtusega. Kui Eesti rahvas oli relvastatud ja organiseeritud, oli tal Vabadussõjas jõukohane edukalt võidelda mitmemiljonilist armeed omava riigiga. Eesti Vabariigil oli Euroopa tasemel eeskujuliku korraldusega kaitsevägi. Meil oli võimaluste piires kõik olemas, alates laskemoona tootmisest kuni kõrgemate ohvitseride ettevalmistamiseni. Kakskümmend aastat kasvatati rahva ja noorsoo kaitsetahet ja see oli kõrge. Kui aga 1939. aasta sügisel saabus ähvardav hetk ja oli vaja isamaad kaitsta, loovutasime me vähimagi vastupanuta relvad ja alistusime. Kui käsuliini tipp on nõrk, hukkub armee ja riik ning kaitseta jäänud rahvas kannab korvamatuid inimkaotusi!”

Eesti on kaotanud vabadussõja vaimu, mille võtab kokku üks kõige liigutavam pilt meie minevikust: noor õppesõdur relva ja padrunivööga, silmades süütus, lootus ja usk vabadusse. Selle asemele ilmusid juba esimese vabariigi ajal rüvedad tantsud vanakuradi vanaemade ja lellepoegadega, mis maksid karmilt kätte kogu Eesti rahvale.

Nagu hoiatas Viktor Siilats, kellega vestlesin tema Konstantin Pätsist rääkiva dokumentaalfilmi esilinastusel: “Tantsud vanakuradi vanaemaga viivad põrgusse ja sellele, kes on loovutanud kolm tilka verd, tullakse järele.”

Allikas: http://objektiiv.ee/markus-jarvi-kui-ei-suuda-naha-eesti-oma-teed-siis-pole-iseseisvust-vaart/