RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 25. märts 2020

Intervjuu: Suurbritannias võib alates aprillist meditsiiniabi saada vaid poliitkorrektne patsient

Operatsioonisaal. Foto: Bigstockphoto
Ühendkuningriigis võivad “homofoobid, rassistid ja seksistid” jääda ravita. Käesoleva aasta aprillist võib meditsiinitöötaja keelduda sellist isikut ravimast ning ise otsustada, kas abivajaja meelsus vastab õigetele standarditele. Siiani on abist keeldutud patsiendi verbaalse või füüsilise agressiivsuse puhul, vahendab doktor Błażej Kmieciaki intervjuud portaali “Kansalainen” toimetaja Petri Saarela. 

TV Poland (TVP) intervjueeris seoses Suurbritannia seadusemuudatusega doktor Błażej Kmieciaki, kes töötab meditsiiniõiguse dotsendina Łódźi ülikooli arstiteaduskonnas ning on tegev Poola õiguskaitseorganisatsioonis “Ordo Iuris”.
Kmieciak toonitab, et seadusemuudatus on pretsedent. Ta kardab, et muudatus võib viia selleni, et arst võib keelduda ravimast isikut, kelle maailmavaadet ta ei aktsepteeri. Suurbritannia arstid saavad õiguse lähtuvalt moraalsest aspektist anda subjektiivne hinnang patsiendi maailmavaatele.
„Kahjuks visatakse sellega minema ka arsti tööd puudutav põhimõte, mille kohaselt antakse ravivajavale abi olenemata sellest, kes või missugune ta on. Tervishoiuteenustele ei ole õigus vaid „korralikel kodanikel,“ vaid ka kohtu poolt süüdimõistetud kurjategijatel jne. Uuendus viib tupikteele, sest sugu ja seksuaalsust erinevalt mõistvate inimeste diskrimineerimise vastu võideldakse põhimõttega: „Hakkame diskrimineerima kõiki, kes meid diskrimineerivad,“ tõdeb dotsent.
 Doktor Błażej Kmieciaki töötab meditsiiniõiguse dotsendina Łódźi ülikooli arstiteaduskonnas ning on tegev Poola õiguskaitseorganisatsioonis “Ordo Iuris”. Foto: Ordo Iuris

TV Poland: Briti tervishoiuteenuse osutajad selgitavad, et uuendus puudutab olukordi, kus patsient on konkreetsel meelestatud personali vastu. Kas arsti sõimamine „pedeks“ on teie arvates oma meelsuse avaldamine?

Błażej Kmieciak: See on verbaalne agressioon. Usun, et Suurbritannia seadustest leidub hõlpsasti paragrahv, mis annab arstile õiguse keelduda ravist sellises olukorras. Patsient ei tohi solvata arsti, ega arst patsienti. Meid kohustab käitumiskultuur ja austus teise isiku vastu. Briti seadused on aga juba muutumas hoopis muuks. Nad võtavad võimaluse saada abi isikul, keda personal hindab homofoobseks, kuigi ei ole isegi võimalik üheselt määratleda, mis „homofoobia“ täpselt on.
TVP: Briti sotsiaalmeedias viidatakse aastal 2017 toimunud juhtumile. Väiksemale günekoloogilisele operatsioonile tulnud patsient palus operatsiooniõeks naisterahvast. Kohale ilmus aga meditsiiniõe riietuses üleni tätoveeritud habemik mees, kes väitis end olevat transseksuaalne naine. Ehmunud patsient loobus operatsioonist ja viis juhtumi kohtusse, kus võitis. Kohus sundis briti tervishoiuteenuse pakkujat vabandama naise ees.  
Kmieciak: Saan aru, et patsiendid kardavad uue seaduse puhul ravist ilma jääda. Seaduse põhimõtted on väga meelevaldsed ja ebaselged. Üks näide Poolast. Kas ajakirjanik mäletab veel Gdanskis ja Varssavis korraldatud võrdõiguslikkuse paraade? Neil solvati minu kui katoliiklase tundeid väga otsesel ja jämedal viisil. Kui võtan selle teemaks arstivisiidil, kas võib mind siis pidada „homofoobiks“ ja kas võidakse minult võtta õigus saada arstiabi?
TVP: Suurbritannias pelgavad sotsiaalmeediakasutajad oma eakate vanemate ja vanavanemate pärast, kuna „nad ei saa eriti hästi hakkama“ moraaliseisukohtade muutmisega.
Kmieciak: On selge, et patsiendid peavad nüüd jälgima pidevalt oma seisukohti säilitamaks poliitilist korrektsusst ja saamaks tervishoiuteenuseid. On kahju, et sellisel moel saab patsiendi ja tervishoiuteenusepakkuja vahelise suhte olulisimaks teguriks seksuaalse orientatsiooni või soolise identiteedi küsimus. Meditsiinis ei või seda aktsepteerida.
Üks minu õpilastest soovis kunagi eksami ajal vestelda „LGBT-patsientide õigustest.“ Küsisin temalt, kas LGBT-patsient erineb kuidagi teistest patsientidest ja kas ta vajab eriõigusi? Minu arvates selline vahe ja vajadus puudub. Sõltumata seksuaalsest orientatsioonist või sooidentiteedist oleme eelkõige inimesed. See on patsiendi õiguste puhul kõige alus.
TVP: Kas on arsti vastuvõtul olnud kombeks küsida seksuaalse orientatsiooni kohta?
Kmieciak: Seda ei ole ette tulnud. Minu arvates peab arst olema huvitatud diagnoosist, mitte patsiendi seksuaalsest orientatsioonist. On küll nii, et juhuslikel seksuaalsuhetel või HIV-positiivsuse võimalikkusel võib olla tähtsust. Peab siiski märkima, et katoliiklasena olen seisukohal, et arst ei või keelduda homode ravimisest isegi siis, kui peab nende elusviise moraalituteks või kõlvatuteks.
TVP: Kas see on kirjutatud seadusesse?
Kmieciak: See on omaks võetud arstieetika koodeksisse, „arstiteaduse loomulikku seadusesse.“ Selle alustalaks on nõue mitte keelduda patsiendi ravist rassi, soo, religiooni või poliitiliste veendumuste tõttu. Briti seadusi oleks seega raske rakendada praktikasse Poolas. Teisalt on Poolas arsti- või hambaarstipraksist puudutava seaduse kohaselt kõigi oluliste ja põhjendatud juhtumite puhul (erandina elu päästmist nõudvad olukorrad) võimalik juhtkonna loal keelduda. Arst peab sellisel juhul suunama patsiendi teise arsti juurde.
Tuleme tagasi Suurbritanniasse. Ma ei mõista nende seaduseandjate kavatsusi. Milleks täpsustada seadust seda lisavärvidega üle värvides? Inimeste kogemused on alati laiemad kui seadus suudaks neid hõlmata ja kõiki elujuhtumeid ei olegi seadustega võimalik katta. Pealegi juba tutvumisest inimõiguste üldiste põhimõtetega piisab mõistmiseks, et seksuaalvähemuste või sooneutraliteedi seisukohast kokkupandud üksikasjalikud sätted ei ole põhjendatud. Sel teemal peetud kõnelustes on alati viidatud üldistele inimväärikuse austamise põhimõtetele.
TVP: Kui brittide uuendus on tarbetu, siis milles on siin tegelikust asi?
Kmieciak: Peab tähele panema kahte seika. Ühelt poolt on tõsiasi, et meie ühiskonnas elab homoseksuaale ja transseksuaale (tunnen neid ja pean neist lugu) ja teisalt on olemas tugev ja agressiivne poliitiline liikumine, mis seisab teatud maailmakäsitluse eest. Küsimus ei ole sõbralikus „aktsepteerige meid sellistena, nagu me oleme“ – visioonis, vaid intensiivses pealekäivast, pealesunnitavast ideoloogias: „Meie ütleme teile, kuidas te peate meid kohtlema.“ Nendel seisukohtadel on väga suur vahe. Praegusel ajal võime näha ühe diskrimineerimisvastase arusaama ülemvõimu ja ihalemist, ent samas surutakse alla ja diskrimineeritakse neid, kellel on teistsugune arusaam.
TVP: Kas väidate, et idealiseeritakse LGBT-inimesi?
Kmieciak: Küsimus ei ole LGBT-s või LGBT –s ja Q-s või mõnes muus tähekombinatsioonis. Küsimus on selles, et oleme avanud põhjatu koti, mis on täis erinevaid spetsiifilisi maailmakäsitlusi, ega kellelgi ei ole õigus öelda, et mõni neist on halb, kuna nii võib saada ahistamissüüdistuse. Seepärast ei usu ma LGBT-ideoloogia elluviijate siirusse. Kui ma elaksin Suurbritannias, sooviksin teistelegi, näiteks katoliiklastele, samasugused tagatisi nagu LGBT-isikutel on seoses nende veendumuste, mõtte- ja süümevabaduse ja väärikusega. On olemas LGBT-probleeme käsitlevaid kirjatöid, mis viitavad kaunile inimõigusideele. Samas on üha enam märgata, kuidas inimõiguste kaitsmise varjus rikutakse neidsamu inimõigusi.

Portaalis „Kansalainen“ avaldatud artikli tõlkis Roland Tõnisson

Allikas: https://objektiiv.ee/intervjuu-suurbritannias-voib-alates-aprillist-meditsiiniabi-saada-vaid-poliitkorrektne-patsient/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP