RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 12. juuni 2012

Eesti sotsiaalmaksu reformi (häda)vajalikkuse põhjustest

Adrian Bachmann - 08.06.2012

Eestis kehtiva maksusüsteemi alustalaks seatud sotsiaalmaksu regulatsioon on sobitamatu mitte üksnes õigluse, vaid ka (sageli õiglusepõhimõttest irdumise õigustuseks toodud) majandusliku tõhususe printsiibiga.

Nagu vanarahvas teadis lausuda, ei olevat elus miskit kindlat peale surma ja maksude. Kuigi kumbki nimetatutest ei kujuta endast nähtusi, mis täidaks siinkirjutajat ootusärevusega, kohustab pealkirjastatud teemapüstitus ühega elu suurtest paratamatustest järgnevas lähemalt tutvust tegema. Antud kirjutis lähtub eesmärgist anda põgus sissejuhatus Eesti maksusüsteemi laiemasse problemaatikasse – teemasse, mida loodan tulevikus märksa põhjalikumalt avada Eesti majandusliku väärime tekke ja hääbumise põhjusi analüüsivas kirjutises, mis on mõeldud lõpetama „Majanduslike mõtiskluste“ nime kandvat kirjutisteseeriat.

Kuna pealkirjas väljendatud positsioon on orienteeritud printsipiaalsusele, ei lasku ma Eestis kehtiva sotsiaalmaksu rakendamise, laekumise ning järelvalve tehniliste detailide kirjeldamisse. Selle asemel on eesmärgiks vaadata sotsiaalmaksu põhiolemust poliitökonoomia ning eetiliste alusprintsiipide suuremas tervikus, üritamaks selgitada põhjusi, miks Eestis kehtiva maksusüsteemi alustalaks rajatud sotsiaalmaksu regulatsioon on sobitamatu mitte üksnes õigluse, vaid ka (sageli õigluse printsiibist irdumise õigustuseks toodud) majandusliku efektiivsuse printsiibiga.

Maksu mõiste ja maksusüsteemide olemus…

Ent alustagem arutluskäiku mõningate majanduslike printsiipide väljatoomisest läbi baasmõistete defineerimise. Seega – mis on maksud? Ja kas maksud on tõepoolest paratamatud, nagu sissejuhatavas fatalistlikus lausumises täheldatud?

Igasugune maks on põhiolemuses avaliku võimu institutsiooni(de) poolt õigusliku alluvussuhte kaudu majandussubjektidelt (enamasti rahas) välja nõutav majanduslik lisaväärtus, mida jaotatakse ümber avalikku võimu teostavate isikute poolt määratud sotsiaalmajanduslike eesmärkide täitmiseks. Tõhusa ja õiglase maksusüsteemi puhul on nii maksumäärad kui maksutuludest rahastatavad eesmärgid kattuvad maksumaksjatest majandussubjektide õiglustunde ning avaliku hüvena tajutavate eesmärkidega – ebaefektiivses ja ebaõiglases maksusüsteemis mitte. Täielikult defektses maksusüsteemis on nii maksustamise tase kui ka maksutulude kasutamise otstarve diametraalses vastuolus ühiskonna õiglustunde ning populatsiooni põhiosa arusaamaga avalikust hüvest.

Lähtudes eeldusest, et ülaltoodud definitsioon maksude ja maksusüsteemi olemusest on pädev, jääb vastata teisele fundamentaalküsimusele. Nimelt – kas maksud on paratamatud?

Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, millise majandussüsteemiga on tegemist. Lõppastmes on kõik sotsiaalmajanduslikud formatsioonid jaotatavad avaliku ning erasektori poolt domineeritud majandusringluse teljele, kus ühes äärmuses asetsevad täielikult avaliku võimu poolt kontrollitud majandusringlusega riigid (vähe näiteid: kõige lähemal asetsevad Põhja-Korea, Kuuba) ning teises äärmuses täielikult laissez faire põhimõttel toimivad moodustised, kus avalikul võimul praktiliselt puudub roll majandusringluse subjektina ning tulusiirete tase erasektorist avalikku sektorisse on minimaalne (veelgi keerulisem näiteid tuua: varemalt kuulus antud kategooriasse näiteks Macau autonoomne piirkond Hiinas).

Paradoksaalsel kombel on täielikult era või avaliku sektori poolt domineeritud, olemuslikult äraspidiste majandussüsteemide ainsaks ühisosaks maksude puudumine, ent seda samaväärselt vastandlikel põhjusel. Esimesel puhul on selleks eraisikute autonoomse majandustegevuse sisuline puudumine – teisel puhul, vastupidi, avaliku võimu puudumine majandusringluse relevantse osana.

Kuna läbi ajaloo on absoluutne enamus riike olnud segatud tüüpi majandusega, on maksudest võimalik tinglikult rääkida tõepoolest kui paratamatusest, kuna maksude näol on tegemist ühenduslüliga, mille kaudu toimub erasektoris loodud kapitali ümberpaigutamine avaliku hüve teenivate sotsiökonoomiliste projektide ja teenuste finantseerimiseks. Kuigi viimatinimetatud ei anna bilansiliselt vahetult mõõdetavat lisaväärtust (koolid, haiglad, relvajõud jms institutsioonid kuuluvad kõik sotsiökonoomilise kapitali võtmetähtsusega komponentide hulka mille majanduslik kasutegur avaldub üksnes kaudselt), on tegemist sotsiökonoomilise terviku alustaladega, ilma milleta puuduks turvaline institutsiooniline ja infrastruktuuriline keskkond, milles eraisikutest majandussubjektid suudaksid lisaväärtust luua, või vähemasti toimuks lisaväärtuse loomine oluliselt tagasihoidlikumal tasemel.

Sedasi on riik segatud (st. nii avalikku kui erasektorit hõlmavates) majandussüsteemides olulisim majandusringluse subjekt, mis teostab rahanduspoliitika ning maksupoliitika kaudu majandussüsteemi tervikliku juhtimise küberneetilist funktsiooni. Maksupoliitika ning rahanduspoliitika kujutavadki endast poliitökonoomia kahte primaarset instrumenti, mille läbimõeldud rakendamine koos haridus-, energeetika- ning põllumajanduspoliitikaga defineerib majandussüsteemis olevate ressursside kasutamise laadi, selle lisaväärtuse loomise piirid ning toodetud lisaväärtuse jaotamise põhimõtted.

Tõhusa (st. maksimaalse lisaväärtuse loomist soodustava) ja õiglase maksupoliitika käsitlusi leidub erinevates poliitökonoomilistes mudelites vägagi erisuguseid, sõltudes olulisel määral konkreetse majandusruumi iseärasustest, milles mudelit kohaldatakse. Ent vaatamata arvukate maksupoliitikate eripalgelisusele, on iga maksupoliitika põhiolemus iseloomustatav läbi vastuste, mis on vastavas süsteemis antud viiele maksupoliitika põhiküsimusele:

  • Millist (majandus)tegevust maksustada?
  • Milliseid majandussubjekte maksustada (on tihedalt seotud, kuid mitte sünonüümne eelneva primaarküsimusega)?
  • Millisel lisaväärtuse loomise etapil majandustegevust maksustada?
  • Millise maksumääraga erinevaid majandustegevusi ja subjekte maksustada (universaalne või diferentseeritud määr)?
  • Kuidas maksudena kogutud lisaväärtust ümber jagada?

Need on ka küsimused, millele tuginedes vaatame järgnevalt Eestis kehtiva sotsiaalmaksu regulatsiooni efektiivsust ja õiglust. Kuid ennem kui asume analüüsima sotsiaalmaksu olemust ning selle (väär)kastutust Eesti majanduse kontekstis, on vajalik formuleerida võtmeprintsiip, mis moodustab kogu järgneva mõttekäigu alustala. See on printsiip, mis tugineb tõdemusele, mille kohaselt igasugune lisaväärtuse loomine on võimalik üksnes (kas siis vaimse või füüsilise) tööga, ent lisaväärtust omandada on võimalik ka mittetöise tegevusega (rantjee sissetulekud, spekulatsioon ning intressid finantskapitalilt). Antud põhimõtte majandusfilosoofilisest käsitlusest lähemalt huvitatud lugeja võib leida mõnetist mõtlemisainet „Majanduslike mõtiskluste“ kvadroloogia esimeses osas „Majandus ja krematistika“ sisalduvates tähelepanekutes.

Nimetatud fundamentaalprintsiibi tõttu on absoluutne enamus klassikalisi poliitökonomiste (Smith, Hamilton, List, jpt) olnud üksmeelel, et riiklik maksusüsteem kujutab endast võtmeinstrumenti, mille kaudu tuleb soodustada reaalse lisaväärtuse loomevõime kasvu ning takistada olukorda, kus suurimat lisaväärtust on võimalik omandada mittetöise tegevusega. Sellest tulenevalt peab maksimaalset reaaltootlikkuse kasvu soodustav maksusüsteem olema üles ehitatud viisil, kus maksukoormus on minimaalsel määral asetatud lisaväärtust loovale tegevusele (st. tööle) ning maksimaalselt kõikvõimalikule intressi-, rantjeeluse- ja spekulatsiooni põhisele rikastumisele , milles aset leidev kapitalikasv suunatakse maksusüsteemi kaudu produktiivsuse kasvu soodustavatesse infrastruktuuri ning sotsiaalprojektidesse.

Nagu me järgnevalt näeme, on Eestis kehtiv, suuresti sotsiaalmaksule tuginev maksusüsteem täielikus vastuolus põhimõtetega, millele tuginedes oleks pärast taasiseseisvumist olnud võimalik rajada ka Eestis suure lisaväärtusega kaupade ja teenuste tootmisele suunatud majandussüsteem.

Kas Eesti sotsiaalmaksusüsteem on majanduslikult efektiivne ja õiglane?

Küsimuse mõistmiseks anname esmalt lühiülevaate Eestis kehtiva sotsiaalmaksu süsteemi olemusest, tuginedes eelpool toodud viiele fundamentaalküsimusele.

Sotsiaalmaks on maks, mida makstakse nii Eestis kui enamikes teistes riikides töötajatele ning ettevõtete juhtorganite liikmetele makstavatelt töötasudelt. Sedasi on tegevuseks, mida sotsiaalmaksuga maksustatakse, töö – ehk lisaväärtuse loomise ainus allikas. Kuigi sotsiaalmaksu kinnipidamise kohustus lasub tööandjal, maksustatakse sotsiaalmaksuga sisuliselt töötajaid – ehk lisaväärtust loovaid subjekte. Sotsiaalmaksuga maksustatud lisaväärtuse loomise etapiks on moment, mil töölise poolt arvestusperioodil tehtud lisaväärtus on tekitatud, ent mõningatel juhtudel pole see majandusringluses veel realiseeritud (näit. viimasel perioodil toodetud tööstustoodang ei ole veel maha müüdud). Standardseks maksumääraks sotsiaalmaksu puhul on Eestis 33%, millest 20% kulub riikliku pensionisüsteemi finantseerimiseks (nn. klassikaline pay-as-you-go jooksev süsteem) ning 13% riikliku ravikindlustussüsteemi rahastamiseks.

Järgnevalt aga vaatame põgusalt millised on olnud Eestis eksisteeriva sotsiaalmaksu süsteemi peamised majanduslikud ja eetilised järelmid…

Alustame algusest… Pärast NSV Liidu lagunemist väljus Eesti Vabariik plaanimajanduse mudelist. See oli aeg, mil siirdemajanduse staatuses oleva riigi majanduse jaoks olid avatud mitmed arengutrajektoorid. Kuigi see vastab tõele, et põhiosa ENSV toodangust ei olnud valmis vahetult võistlema maailmaturul, oli tegemist hüvistega, mis olid toodetud tootmisinfrastruktuuriga, mis oli üldiselt heas konditsioonis (enamike NSVL tootmisüksuste tootmiskapital pärines 80’ndatest ning sisaldas ka märkimisväärsel hulgal Läänes toodetud allkomponente), arvestatavate kasutamata tootmisvõimsustega ning hõlpsasti moderniseeritav. Mis peamine, Eestil oli sarnaselt teiste äsja iseseisvunud Balti riikidega Euroopa ja maailmaturul kaks võtme-eelist, mis olid võimelised enam kui kompenseerima mõningase tehnoloogilise mahajäämuse ning turumajandusliku ettevõtluspraktika puuduse. Nendeks võtmeeelisteks olid täielikult võlavabad tööstusettevõtted (unikaalne eelis võrreldes praktiliselt kõikide Lääneriikide tööstusettevõtetega) ning haritud ja kvalifitseeritud tööjõud. Nagu me järgnevalt näeme, on Eesti kõrge sotsiaalmaksu poliitika olnud üheks peamiseks instrumendiks, mille rakendamise läbi lagundati taasiseseisvunud Eesti majanduse üks kahest (võlaintressivaba tootmiskapital ning Euroopa kontekstis odav kvalifitseeritud tööjõud) võtmeeelisest.

Rakendades läbimõeldud rahanduspoliitikat, pakkudes perspektiivsetele ettevõtetele tööstusbaasi kaasajastamiseks krediiti ja kehtestades klassikalise poliitökonoomika poolt ainuõigeks arvatud maksusüsteemi (mis oleks minimaalsel määral maksustanud tööjõudu kui lisaväärtuse loomise allikat), olid Eesti Vabariigil 1990-ndate alguses olemas kõik võimalused kasutada ära ENSVst päritud võlavaba infrastruktuuri ning regionaalses (st. Euroopa) kontekstis odavat, ent haritud ja kvalifitseeritud tööjõudu.

Nagu me teame – siis seda võimalust ei kasutatud ning Eestist sai riik, mille majandus ehitus üles väliskrediidil baseeruval tarbimispõhisel võlapüramiidil. Viimatinimetatu kokkuvarisemine on jätnud pärandi, mis muudab Eesti tuleviku jätkusuutliku sotsiaalmajandusliku formatsioonina juba keskpikas tulevikus küsitavaks.

Kui kõrge sotsiaalmaksupoliitika nullis suuresti ära Eesti kvalifitseeritud tööjõu hinnaeelise Euroopa turgudel, siis pangandussüsteemi loovutamine mitte riigi tööstuse strateegilisest arendamisest, vaid krediidiraha mitteproduktiivsetesse sektoritesse paiskamise kaudu maksimaalsete kasumite teenimisest huvitatud välispankadele oli võtmepõhjuseks, mis lagundas sisuliselt Eesti tööstustoodangu taseme.

Kõrge sotsiaalmaksu apologeedid pareerivad eelpool toodut, väites et kõrge sotsiaalmaksude tase on omane enamikele Lääneriikidele, millede majandusmudelit Eestis on kahe dekaadi vältel üritatud emuleerida. See vastab tõele, et kõrged sotsiaalmaksud palkadelt on tõepoolest sümptomaatilised praktiliselt kõikidele Lääneriikidele, millede demograafiline defitsiit nõuab pidevalt kasvava pensionäride ülalpidamiskulude finantseerimist. Ent küsimusele, kas eakama populatsiooni ülalpidamist peab ilmtingimata rahastama tööjõumaksudega, saab juba elementaarsete poliitökonoomia alaste teadmiste pinnalt vastata resoluutse eitusega.

Kuid võtmepõhjus, miks Eesti ei saa lubada endale Lääneriikidega sarnast sotsiaalmaksu regulatsiooni, on lihtne. See peitub tõsiasjas, et Eesti tööliste poolt loodud hüvised ei läbi tootmisahelat, milles sisalduksid monopoolsed või kvaasi-monopoolsed tehnoloogiad, mille valdamine võimaldaks kvalitatiivsest konkurentsieelisest tulenevalt asetada loodud hüvised rahvusvahelisel turul kõrgesse hinnakategooriasse. Kõrge hinnatase siseriiklikul turul on aga piiratud kõrgete sotsiaalmaksude ja kõrge intressiga võlakoorma poolt põhjustatud väikesest ostujõust. Tegemist on surnud ringiga, milles kõrge sotsiaalmaks etendab paraku võtmerolli. Selle tõttu on ka sotsiaalmaksu baasiks olevad tööliste palgad madalad. Sisuliselt ainus makromajanduslikult relevantne deviatsioon antud printsiibist peegeldub Eestis IT sektoris, mis on võimalik tänu asjaolule, et antud sektori hüviste loomine ei ole kapitaliintensiivne – kuid seda vaid tarkvara segmendis: riistvara tootmine aga Eestis sisuliselt puudub (Aasia ja Euroopa päritolu protsessorite, emaplaatide ja kõvaketaste korpusesse asetamine ei ole paraku kõrge lisaväärtusega tootmine). Kummatigi lõikavad kõrged sotsiaalmaksud ära ka suure osa Eesti IT sektori tööliste konkurentsieelistest välisturgudel – eriti kuna konkureeritakse globaalsel turul, kus tooni annavad üha enam spetsialistid demograafilises plussis ning minimaalsete või olematute sotsiaalmaksudega Aasia riikidest.

Lisaks haritud tööjõubaasi hinnaeelise tasalülitamisele on kõrgetel sotsiaalmaksudel samaväärselt destruktiivne mõju siseriiklikule ostujõule. Kuigi väliskaupadele ning kapitalile järsult ning reguleerimatult avatud riigina tõusis elukallidus Eestis kahe dekaadi jooksul täiesti ootuspäraselt Lääne-Euroopaga sarnasele tasemele, on keskmise töölise netomediaan sissetulek jäänud maailma juhtiva majandusanalüütika keskuse Capital Economics andmetel pärast idabloki lagunemist sisuliselt stagnantseks, moodustades endiselt vaid 1/4 kuni 1/3 vastavast tasemest Lääneriikides. Riigis, mille netomediaan (sotsiaalselt märkimisväärselt olulisem näitaja kui riikliku statistika poolt eelistatud ning sotsiökonoomilist olukorda maksimaalselt ilustatuna näitav bruto keskmine) sissetulek küündib vaevu €500 kuus, on suurema maksukoormuse asetamine tööjõule kui seda on nüüdseks võrreldava elukallidusega, ent 4-kordselt suurema netomediaan sissetulekuga Hollandis, mitte üksnes majanduslikult absurdne, vaid ka eetiliselt põlastusväärne.

Sedasi jõuame Eesti sotsiaalmaksu regulatsiooni eetilise dimensioonini. Millisele eetilisele standardile vastab riik, kus põhiosa maksukoormusest on asetatud €500 netomediaan sissetulekuga tööjõule, kes maksavad juba ennem käibe- ja aktsiisimaksudega maksustatud kaupade tarbimist circa 50% oma toodetud lisaväärtusest (sotsiaalmaks + füüsilise isiku tulumaks) maksudena riigile? Riigile, mis hoiustab oma raha välispankade kontodel, mis laenatakse tagasi intressidega, et seejärel liigkasuvõtmiselt teenitud tulu maksuvabalt riigist välja viia („investeeringuks“ maskeeritud kapitalisiirdeid on finantssektoris võimalik teha tuhandel võimalikul viisil). Ebaeetiline? Pigem obstsöönne ja perspektiivitu.

Oluline on mõista, et sotsiaalmaksu sihtotstarbe vajalikkus ei ole diskussiooniobjektiks, kuna ükski riik ei saa ei eetilisel ega majanduslikul tasandil funktsioneerida ilma tervishoiusüsteemita või hoolekandeta eaka populatsiooni eest. Samas tuleb rahvamajanduslikult suitsiidseks pidada Eestis kehtivat maksusüsteemi, kus väikestest töötasudest elatuva ning reaalset lisaväärtust loova populatsiooni põhimass on sotsiaalmaksu ning füüsilise isiku tulumaksu kaudu sisuliselt topeltmaksustatud circa 50% ulatuses oma sissetulekust, ent kinnisvaraspekulatsioonist, rantjeetasudest ning krediidiraha intressidest elatuvad füüsiliste ja juriidiliste isikute, keskmise majandussubjekti sissetulekuid kümneid, tuhandeid või kümneid tuhandeid kordi (krediidiloomeasutuste puhul) ületavaid (kas põhiosas või täielikult) mittetöised sissetulekud, on maksustatud üksnes tulumaksuga, mida on rahvusvahelistel ettevõtetel (eeskätt finantsasutustel) võimalik ilma erilise vaevata kontsernisiseselt vahendeid liigutades vältida.

Tegemist on maksupoliitikaga, mis mitte pelgalt ei soodusta, vaid muudab paratamatuks Eesti mandumise surevaks majandusruumiks, kus kõrge lisaväärtuse loomine (mis nõuab kõrge kvalifikatsiooniga ning hästi tasustatud tööjõudu – eriti Euroopa ühisel tööturul) ning elatustaseme ja siseriikliku ostujõu tõstmine on muudetud praktiliselt võimatuks, samas kui madala kvalifikatsiooniga või minimaalset tööjõudu hõlmava majandustegevuse rentaablus on kõrge ning igati soodustatud maksusüsteemi poolt, mis võimaldab suurkontsernidel kõrgelt maksustatud tööjõu poolt loodud lisaväärtuse maksuvabalt riigi kapitaliringlusest ekstraheerida.

Kuna paljudes riikides on sotsiaalmaks otseselt seotud laste arvuga sotsiaalmaksukohuslase leibkonnas, oleks nii majanduslikult efektiivne kui ka õiglane sotsiaalmaksust pensionisüsteemile eraldatava komponendi täielik eemaldamine leibkondades, kus kasvab kolm või enam järeltulijat. Paralleelselt antud meetmega oleks vaja minimeerida oluliselt füüsilise isiku sotsiaalmaksu ning tulumaksu kombineeritud maksumäärasid. Antud regulatsioon suurendaks märkimisväärselt leibkondade ostujõudu ning suurendaks muuhulgas ka riigieelarvesse käibemaksu kaudu laekuvaid vahendeid. Tekkinud defitsiit on võimalik korvata tulumaksuseaduse fundamentaalse reformiga sisuliselt kulumaksust klassikaliseks tulumaksuks, elimineerides võimalused Eestis toodetud lisaväärtuse maksuvabaks väljaviimiseks.

Lõpetuseks

Kuna maksusüsteem on tervik, nõuab põhjav reform ühes allharus paratamatult kogu maksusüsteemi ümberkujundamist ja sedasi ei ole meil võimalik rääkida sotsiaalmaksu muutmisest kui suletud süsteemist. Ent arutluskäigu järeldusena tuleb postuleerida, et sotsiaalmaksust finantseeritavate väljaminekute katmiseks on optimaalseimaks teeks järgida klassikalise poliitökonoomia põhiseadusi ning liigutada maksimaalselt suur osa maksukoormast töötasudelt ära, asetades see mittetöise tuluga teenitud kapitalile.

Antud meede on kolmekordselt tõhus, kuna selle efekt ei väljendu mitte üksnes sotsiaalmaksu drastilises vähenemises, vaid ka leibkondade ostujõu paranemises ning reaaltootmisega tegelevate ettevõtete maksukoormuse ja konkurentsivõime kasvus välisturgudel (relatiivse eelise tugevdamiseks on antud faktor kriitiliselt oluline kõikides monopoolseid tootmistehnoloogiaid mitte-valdavates riikides). Kombineerituna suveräänse rahasüsteemi taastamisega, annaks klassikalise poliitökonoomika põhitõdedele tuginedes teostatud maksusüsteemi põhjav reform reaalse võimaluse Eesti majandussüsteemi uuestisünniks. Krediidimullil põhinenud majandusime tekke ja kokkuvarisemise põhjustajaks olnud maksupoliitika ning olematu suveräänse rahapoliitika jätkumine on võimalik üksnes Eesti kui majandusliku ja riikliku formatsiooni pöördumatu lagunemise hinnaga ning seda vähem kui ühe inimpõlve vältel.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1111

2 kommentaari:

Anonüümne 12. juuni 2012 18:09  

Senikaua kuni riigis valitseb põhimõte: röövida,röövitud!(selle lause/põhimõtte autor oli Lenin)
Ei maksa rääkida normaalsest palgast ega elamisväärsest elust.
Praegu kihutame,me täiel kiirusel vastu seina ja meie areng on kukkunud arengumaade tasemele. Ebameeldiv tõde,mida praegused n.ö parempoolsed ei soovi tunnistada on fakt,et kuna meie maksusüsteem on sisuliselt varem või hiljem määratud hukule. On riik sunnitud tulevikus võtma üüratud laenud,et allakäinud elatustase uuesti üles tõsta. Seega, ma ei imesta miks Hr.Krugmani sõnavõtule läksid meie valitsevad poliitikud kaasa arvatud Ilves nii närvi. Ilmselt selleks hetkeks,kui asjad on liiga kuumaks läinud lastakse siit jalga, vastava saatkonna ukse kaudu. Selline saab olema tsenaarium siin riigis,kui me laseme ükskõiksusel edasi vohada.

Anonüümne 15. juuni 2012 18:16  

Kes selle aga ära teeks? Valitsejad meil, nagu valimissüsteemgi on üles ostetud välis kaubandusruumide poolt. Kui kooritakse topelt nahka, siis indiviiditasandil on lahenduseks mustalt töötamine. Kuhu see viib, raske öelda.. Võib arvata et läbi maksuinspektorite tekkiva vastureaktsioonjõudude massilisemate rahutusteni. Mida tegelikult on ka vaja selle ämblikuvõrgu lahti harutamiseks. Samas võib arvata, et tulevad ja kasutavad selle olukorra ära need samad väliskaubandusruumid, tuues oma marionetid siia populistlike töölisloosungeid hõikama. Ajalugu on näidanud, et tuhanded ja tuhanded peavad alluma mõne lolli aktivismi tulemitele.
Aga kokkuvõttes ei saa me võtta eestit ühtsena. On see lollikari, kes valis meile reformarid ja need vähesemad, kes võimaluste piires valisid üksikkanditaate.
Järelikult eesti enamus on mingi hall või ajuloputatud mass, kes nüüd järgneval valimistel, pange tähele, läheb ja valib sotsiaal-demokraadid arvates et need on "paremad"!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP