RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 18. juuli 2012

Toomas Lepp: Altiero Spinelli ehitis ehk Euroopa Ühendriikide poole. Kas eestlastele valetatakse?

www.DELFI.ee
Piirivalvur Euroopa Liidu piiril
Reuters/Scanpix
Igale eestlasele peaks olema kohustuslik tutvuda professor Lauri Mälksoo sisukate arvamustega, mida ta andis vastates Peeter Ernitsale juulikuises Maalehes.
Lugu “Kas Euroopa Ühendriigid viivad Eesti iseseisvuse”, sedastab: “Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderatsiooni peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam. Aeg selleks on käes.”
Esitan alljärgneva ekskursi Euroopa ajaloo radadele vaid seepärast, et mulle tundub, et eestlastele pole antud piisavalt infot, et osaleda debatis, mis Brüsselis tundub endastmõistetav - föderatsiooni nimel tuleb rahvusriikide suveräniteeti vähendada.
Lauri Mälksoo ütleb, et “me ei saa endale lubada, et samal ajal kui meid tiritakse kaasa (Euroopa Ühendriikidesse), ei ole me ise piisavalt järele mõelnud, mida me tahame.”
Kuidagi leiged on Eestis asjad. Peavoolumeedia pole arutlustest piisavalt huvitatud, meie MEPid pole föderatsiooniasjades eriti sõna võtnud. ERR, kes peaks olema Eestile olemuslike asjade arutluses esirinnas, pole indu näidanud. Vastupidi – ERRist saame 7. juulil teada Kristiina Ojulandi arvamuse, kelle jutu järgi on Euroopa Föderatsioon veel kaugel.
“Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Panganduses on otsustatud teha tihedamat koostööd, mis praeguses olukorras on igati mõistetav ja aktsepteeritav, aga kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus.”
Kas on ikka nii?
Ojulandi avaldus on tehtud nädal pärast Spinelli grupi memorandumit.
Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu.
Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti, Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant. Spinelli gruppi kuuluvad nii sotsialistid kui neoliberaalid.
Memorandum algab nii:
“Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Niikaua kui Euroopa liidrid hoiavad tegelikult kõrvale reaalsetest otsustest, peab Euroopa Komisjon võtma täieliku vastutuse. See on ainus institutsioon, kes võib edasi viia seaduste eelnõusid."
30 aastat pärast “Single Acti” (Maastrichti lepingut) vajame nüüd vältimatult kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut). Födaraalne leping peab koosnema 12st elemendist 4s plokis, mis on identifitseeritud kui “tee majandusliku ja rahandsuliku ühenduse poole, mida juhivad 4 presidenti…
See kriis on sügavalt demonstreerinud, et jagatud Euroopa projekt ei saa enam eksisteerida kuni rahvuslikud debatid on europiseeritud (Europeanized). Euroopa ühenduse poliitiline konstruktsioon esindab pretsedenditut ajaloolist võimalust tuua demokraatia välja oma rahvuslikust kontekstist ja saada tõeliseks rahvusüleseks föderaalset tüüpi demokraatiaks (true transnational democracy of a federal type).”
Kes on Altiero Spinelli? Mis on Spinelli grupp? Kes sinna kuuluvad?
Minu suureks üllatuseks on nimi Spinelli Eestis täiesti tundmatu. Ei teadnud Spinellist midagi kolm Eestis võtmepositsioonidel olevat arvamusliidrit , kelle käest tema kohta küsisin ja mis täiesti arusaamatu – Altiero Spinelli kohta ei leia interntist eesti keeles midagi.
Just niisuguse vastuse sain Euroopa Parlamendi inforbüroolt:
“Internetis ei ole tõesti mingit infot eesti keeles peale lühikese lause Wikipedias: 15. septembril 2010 toetas Delors uut algatust nimega Spinelli Group, mis asutati, tugevdamaks Euroopa Liidu föderaliseerumispüüdlusi.
Ometi kannab Altiero Spinelli nime ehitis, kus käib koos Euroopa Parlament.
(Spinelli building)
Ometi kuulub Altiero Spinelli Euroopa asutajate hulka samas reas Konrad Adenaueri, Winston Churchilli, Robert Schumani, Jean Monnet ja veel paari tuntud nimega.
Spinellit kutsutakse Euroopa Ristiisaks. Tema juhtimisel on koostatud ja vastu võetud hulk Euuropa Liidu alusdokumente jne jne.
Kes siis oli Altiero Spinelli (1907 – 1986)?
Tema põhitöö oligi Euroopa Föderalistide liikumisele alusepanemine. Nooruses huvitus ta Lenini ja Trotski töödest, ning 1920ndatel ühines kommunistidega. Mussolini arreteeris ta ja saatis Spinelli vangi, kus ta veetis 12 aastat. Spinellit seostatakse ka stalinismiideedega, mida ta püüdis demokratiseerida.. Ta uskus, et rahvusriikide ajad on möödas.
Ühes oma artiklis "Euroopa Ühendriigid" (The United States of Europe) Spinelli soovitab:
" ... väheste lihtsate föderaalinstitutsioonide rajamine, mis peavad olema tugevad, muutumatud /sõna, mida me oleme kuulnud nüüd juba palju kordi/ ja kergestimõistetavad. Pole vaja palju tüüdata individuaalsete rahvuslike probleemidega. Föderatsioon peaks pakkuma vajalikku sisemist korda, millega progressiivsed jõud raskusteta kohaneks ja millest need jõud saaks tulevikus end välja arendada.“
Spinelli kirjutab alla dokumendile Ventotene Manifesto:
“Me tahame minna riikide ja riikide ühenduste absoluutse suveräänsuse dogmade taha.”
Spinelli ideed viisid 1984. aastal Euroopa Parlamendi hääletusele dokumendi üle, mis oli "Draft Treaty for Union". See oli katse teha nn “suur hüpe” Föderaalse Euroopa moodustamiseks. Ainult kaks riiki kutsusid dokumenti ratifitseerima – need olid Itaalia ja Belgia. Spinelli oli pettunud.
Aasta hiljem moderniseeris dokumenti Iiri senaator James Dooge. Ilmusid mõisted “kvaliteethüpe” ja “tõeline poliitiline sisend”. Spinelli ideed aga jäid ka Maastrichti lepingusse. Tänu peamiselt Suurbritannia tegutsemisele ei sündinud tol ajal föderaalset Euroopat.
Ilmselt tänu hiljutisele NSVL 50-aastasele okupatsioonile ei julgeta Eestis rääkida, et Euroopa Liidu ajalugu ongi suures osas Föderalistide võitlus oma ideede eest. Riigiehituslikud paralleelid kahe liidu vahel on ilmsed. Ka Mälksoo ütleb, et NSVL kogemus on veel liiga värske.
Paavo Palgi Euroopa õpikust leiame järgmised read:
“Föderalistid leiavad, et Euroopa osatähtsuse tõstmiseks maailmas tuleb rahvusriigid ühendada ja luua neile ühine demokraatlikult kontrollitav valitsus, mis tegeleks kõigi eluvaldkondadega.”
Välisminister Toomas Hendrik Ilves ütles 1998. aasta mais Helsingis: "Ühe nägemuse kohaselt on EL nagu NATOgi vältimatu pahe. Selle tõlgenduse pooldajad usuvad, et EL on ennetav vahend halvimate arengute vältimiseks Euroopa ajaloos. Niisuguse suhtumisega inimesed tahavad, et ELi liikmelisuse mõju rahvastele püsiks võimalikult väikesena. Tegelikkuses on see üks pehme euroskeptitsismi variant. Teise nägemuse kohaselt on EL ämmaemand uuele tsivilisatsioonile, kus liikmesriigid on vabatahtlikult otsustanud töötada üha sügavama koostöö nimel, et toonitada Lääne-Euroopa valgustusajale iseloomulikke väärtusi. Mina isiklikult kuulun viimaste hulka."
1751. aastal kirjeldas Voltaire Euroopat kui ühte suurt vabariiki, mis on jagatud provintsideks, milledest mõned on monarhiad, mõned segasüsteemiga, kuid kõiki ühendab sama religioosne vundament, isegi kui see on jagatud erinevate usutunnistuste vahel
Rousseau ennustas 1771, et varsti ei ole enam prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ega inglasi, on vaid eurooplased.
Suur-Euroopa idee avaldas 1923. aastal oma raamatus “Pan-Euroopa” austria krahv Richard von Goudenhove-Kalergi, millest algas pan-Euroopa liikumine.
Teise maailmasõja kestel toetas ühendatud Euroopa ideed järjekindlalt vastupanuliikumine, mis juba 1940. aastal avaldas üleskutse föderatiivse liidu loomiseks.
Winston Churchill pidas 19. septembril 1946 Zürichis kõne, kus kutsus üles rajama Euroopa Ühendriike. “Kui meil on plaanis moodustada Euroopa Ühendriigid, peame alustama praegu," ütles ta.
Liikumised Euroopas käivitas USA välisminister Marshalli plaan 1947. aastal. See oli Euroopa ülesehitamiseks mõeldud projekt, Marshalli plaan nägi ette Euroopale finantsabi andmise, tingimusel, et luuakse tugev organisatsioon, mille ülesandeks saaks rahaabi haldamine ja jagamine. See oli loomulikult ka poliitiline projekt, mis pani paika tegutsemise nõukogude ohu vastu ja võimaldas sakslastel üle saada maailmasõja tagajärgedest.
Siinkohal on huvitav märkida, et just USA mängis otsustavat rolli, et britid üldse Euroopa ühendusse astusid. 1948 asutati USA-s Euroopa Ühenduse Ameerika komitee (ACUE) mida rahastasid Rockfelleri ja Fordi fondid. Komitee eesotsas olid USA salaluurega seotud mehed nagu Walter Smith ja Allen Dulles.
Tänapäeval ilmsiks tulnud dokumentide järgi, mida avastas Joshua Paul, Georgetowni Ülikooli uurija, finantseeris Ameerika Komitee Euroopa Liikumist ja Euroopa nõukogu suures ulatuses. Komitee toetas eriti Euroopa föderaliste ja andis ka Euroopale salajasi soovitusi näiteks finantsfondide loomiseks 1965. aastal.
Äärmiselt huvitava, aga kinnitamist vajava versiooni, pakub Ameerika jätkuva hegemoonia Euroopas tõstuseks kirjanik Gerd-Helmut Komossa oma Austrias ilmunud ja Saksamaal keelatud raamatus ("DIE DEUTSCHE KARTE. Das verdeckte Spiel der geheimen Dienste". Ares-Verlag, Graz 2007). Komossa versiooni kohaselt on USA ja Saksamaa vahel sõlmitud 1949. aastal salaleping, mille järgi USA-l on võimalus kontrollida Saksamaa teatavaid samme kuni aastani 2099. See võis olla ka Marshalli plaani üks salajane osa. Kui see vähegi tõsi on, siis on Saksamaa osast oma suveräänsusest loobunud ning tänu Hitlerile sunnitud maksma lõivu oma sõltumatuse eest veel 77 aastat.
Euroopa ühinemise ajalugu on põnev, täis kirgi, pettumusi ja saladusi. Aga on veel üks mees, kes on föderaalse Euroopa eest võidelnud ja kelleta Euroopa ajaloost ei saa rääkida. See mees on Jean Monnet. Esimese maailmasõja järel oli Monnet Rahvasteliidu asepeasekretär, Teise maailmasõja eel Prantsuse-Suurbritannia koordinatsioonikomitee esimees.
Monnet' sümpaatia kuulus Ameerika Ühendriikidele. Kindral de Gaulle nimetas teda "suureks ameeriklaseks", Kui 1949. aastal oli Suurbritannia loobunud Monnet’ pakutud liidust Prantsusmaaga, esitas Monnet Prantsuse välisministrile Robert Schumanile Saksa-Prantsuse liidu kavandi. Sellest sai Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühendus, mille alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise.
Siiski ei sujunud see Monnet ja ka USA soovide kohaselt ning seda rõhutades astus Monnet Söe- ja Teraseühenduse Ülemameti presidendi kohalt 1954 tagasi. Seejärel lõi Monnet 1955. aastal algatuskomitee Euroopa Ühendriikide loomiseks, kuhu kuulusid poliitiliste parteide ja ametiühingute esindajad.
Niisiis on Euroopa ajalugu vastuoluline, kuid püüded Superriigi poole on olnud valdavad. Seda ka tänapäeval, just praegu.
Kas Eesti rahvas on piisavalt kursis Euroopa juhtkõnelejate tegude ja eesmärkidega ja kas need eesmärgid on meile mõistetavad? Kas Eesti poliitiline eliit mängib ausat mängu?
Lauri Mälksoo küsib: “Kas keegi Euroopa eliidist võis mängida topeltmängu – anna algul sõrm, pärast võtame ka käe? Kes tahab föderatsiooni minna peab suutma Eesti rahvast selle vajalikkuses veenda. Siis on näha, kas rahvas tahab seda või ei taha. Kui tahab, tuleb põhiseadust muutma hakata.”
Senikaua töötavad kümned organisatsioonid Euroopas ja Ameerikas eesmärgiga luua Föderatiivne Euroopa. See toimub demokraatia nimel, aga rahavõimu huvides. 29. mail ostis Jacob Rotcshild 37% David Rockefelleri kontrollitavatest aktsiatest. Nemad kontrollivad suurt osa majandusruumist ka mõtekodadest, ja nende kõrval ei ole ülemäära palju kontrollijaid.
Koondub Kapital ja kas tuleb koonduda ka Poliitikal?

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=64678030

2 kommentaari:

Anonüümne 18. juuli 2012 22:23  

Konföderatiivne euroopa on Marxistide soovunelm olnud juba 19.sajandist peale.

NB! Hetkel toimub Kalifornas, Boheemia klubis iga aastane kogunemine. Kus maailma mõjukamad, meediamogulid,ettevõtjad,riigijuhid:kogunevad,et vaadata veidrat rituaalia(mure tuhastamine).
Googeldaga ja otsige üles film:
Alex Jones: Dark Secret inside bohemian grove!
Meedia väljaanded väldivad seda kogunemist nagu ka Bilderbergide oma.

Matti Ilves 19. juuli 2012 19:27  

Tänan.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP