RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 17. juuli 2014

Libarebased ja kooljad rahvuslikul väärikusel tallamas


Euroopa „vägevate” käsul ja kohalike kaasajooksikute abil tahetakse eestlastelt (taas!) võtta rahvuse ajalugu ja kangelased. „Mälukustutajad” unustasid aga ühe „pisiasja” – vaheda mõõgatera.

Kui väärikas inimene tahab oma põlgust väljendada, siis ei räägi ta, ei suhtle väärituga. On olemas ka teine tee, juhuks, kui vaikimine komplitseeritud. Näiteks okupatsiooni, repressioonide tingimustes. Eestlased on sajandeid soovimatuid võõraid üle kavaldanud, suheldes nendega mõnes teises, mitte aga eesti keeles. Põlvkondi kestnud võõraste valitsemine on kahjuks oma jälje jätnud: koduselt toredatele, sõbralikele eestlastele lisaks on ühiskonda tekkinud õelate, lausa lakeilike ahnurite klikk. Eesti keeles on selliste jaoks ühine nimetaja: äraandjad.
XXI sajandi alguseks oleme jõudnud niikaugele, et eesti keelt emakeelena kasutavad libarebased sülitavad koos (ei tea millisest) hauast pärit koolja(te)ga avalikult näkku nii eestlusele kui meie ajaloolist territooriumi eri aegadel, relv käes, kaitsnutele. Teisisõnu võitlevad „liberaalidest“ libarebased ja kooljad surnutega, kes ei suuda ennast enam kaitsta. Oludes, kus suurem osa rahvuskaaslasi hõivatud igapäevase leiva teenimisega, vere maitse suus, loodeti ilmselt sellele, et vastulööjaid enam ei ole ega tulegi.

„Euroopa manifest” kui ajaloomuutmise suunaja

Skandaal ja väitlused nn. ülevaateteose „Eesti ajalugu II” ümber kulmineerusid 5 02 2013 ETV saates „Vabariigi kodanikud“. Päev hiljem saatis kamraad allakirjutanule „Euroopa manifesti“ koopia. Selle nn. dokumendi oli koostanud kaks Euroopa Parlamendi (kurikuulsat) saadikut: Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt.
Nüüd said ruttu selgeks õelalt vassijate motiivid – eeskätt manifesti huve teenivas kontekstis. Noored libarebased mõistsid ülikiirelt, kuhu tuleb rivistuda, millist „suure mängu“ – eeldan – satanistlikku viisi tuleb neil nüüd vilistama hakata (!).
Tõelistel valitsejatel, samuti ajaloolastel ja poliitikahuvilistel on sajandeid hästi teada asjaolu: „Kui tahad üht rahvast alandada, siis võta temalt esmalt ta rahvuse ajalugu ja kangelased. Seejärel on orjakarjaks murtud rahvuskeha juba lihtne jäädavalt porri paisata.”
Polises ja sootsiumis destruktsiooni üles kloppivate subjektide aktiivselt raevukas, provokatiivne esiletõus tundub olevat viimase aastakümne jooksul ka muudes sfäärides reegliks saamas. Rahvas kipubki juba lumpenirolliga harjuma, rahuldustundega näib mõtlevat nii endise ENSV nomenklatuuri aktiivsema osa järeltulijate 30-aastaste põlvkond... Nad unustavad paraku ära nomenklatuuri selle väikese osa, kes allusid eriliste sõjaliste teenete osutamise eest otse Moskvale. Tõsi, pärast Eesti Korpuse laialisaatmist 1956 aastal, tihti juba varemgi kadusid sellised „tõelised hirmud“ okupantide kintsukaapijate intelligentsema osa õudusunenägudest. Teisisõnu silmapiirilt.
Noored libarebased ei tea sedagi, et nn kunagiste, vaid väliste tunnuste põhjal „sinelipöörajate“ hulgas oli Eesti kaadriohvitsere, kes hingelt ja varjatult jäidki mitte lihtsalt patriootideks, vaid tõsisteks rahvuslasteks. Varja vabadust! – nii öeldi-elati, kuni vastuhakuni, ka Bornhöhe „Tasujas“.
Muistse vabadusvõitluse kaotus võttis, nagu 1940/41. aastalgi, esimese ešeloni meie sõjalistest juhtidest. 1343. aasta lüüasaamist võib võrrelda juba 1944. aastaga. Karl XII kaotus Põhjasõjas võttis sisuliselt relvad viimastelt eesti lipnikelt ja on võrreldav 1956. aastaga, mil saadeti laiali Eesti Korpus.
Kindralmajor Michelsoni uhkelt üksildast kuju, tema teenistust keisrinna Katariina Suure lähikonnas võib mõneti võrrelda üksikute Eesti Korpuses teeninud mõjukate, endise Eesti Vabariigi kaadriohvitseridega sõjajärgseis (välisluure)operatsioonides. Ülejäänud tavaline rahvas oli mõlemal ajastul (koos kubjastega) taas orjadeks tasalülitatud.
A.H. Tammsaare oma 1924. aastal Noor-Eesti kirjastuses avaldatud raamatus „Sic transit...” kirjutab peatükis „Ajad ja olud“ (lk. 57): „Kas mäletate, millal meie oma maa lõplikult kaotasime? (Esiletõste minult. – T. L.) Arvate, et ehk 1224., mil kindelmaa sakslaste poolt lõplikult võideti, või 1227., kus ka saarlaste selgroog ristitoojate võimu alla painutati? Ei! Lõpulikult kaotasime oma maa Eesti kubermangus 1816. ja Liivi kubermangus 1819., s.t. sel silmapilgul, kus meid nõndanimetatud vabastati. Ja ärgu mõeldagu, et see oleks meie arvamine. Otse selle vastu. Kuulus loodusteadlane v. Baer, kes Tallinnamaa rüütelkonna liige oli, ütles uue seaduse kohta: „Maa äravõitmine ja äravõtmine Saksa rüütlite läbi sai aastal 1816 täieliseks“. (Villem Reiman – Eesti ajulugu, lk 126).”
„Euroopa manifest“ deklareerib bravuurselt: (lk. 60-61): „2014. a. valimiste Euroopa-meelsete tugev võit peab tagama selge volitusega assamblee loomist. Eesmärgiga luua tõeliselt föderaalne Euroopa.” (Esiletõste minult. – T. L..) Viimase õuduse rakendumine on täiesti võrreldav 1816. aasta „vabastamisega“ – tulemuseks orjakarja lõhkine küna!
See nn. manifest jätkab: „Föderaalne Euroopa, mis pole enam Liikmesriikide ühehäälsuse nõudest halvatud, vaid Euroopa, mille ees istub tõeline Euroopa Valitsus, praeguse Euroopa Komisjoni järglane. Euroopa, mida ei juhi lihtsalt Liikmesriikide kaasosaline, vaid veendunud föderalist. /-/ Pärast 2014. a. Euroopa valimisi tuleb seega kokku kutsuda Konvent, milles on esindatud delegaadid kõikidest Euroopa ühiskonna sektoritest. Sel Konvendil peaks olema ainult üks eesmärk: Euroopa Föderaalse Liidu loomine.” (Loe: muuhulgas ka Eesti rahvusluse, iseseisvuse kägistamine. – T.L..)

Vahe mõõgatera

Teatavasti Sõjameeste klassi kuulujatel, rüütlitel on autunne. Põhiväärtusteks Usk, Kodu ja Isamaa. Nendest ei taganeta. Ajaloo teemadel võib muidugi diskuteerida. Võimalik, et nõustuksingi vajadusel näiteks Lauri Vahtrega väitlema.
Saates „Vabariigi kodanikud“ esines Lauri kahjuks tema klassi kuuluva ajaloolase kohta üllatavalt mannetult. Profaanidesse või/ja avantüristidesse tuleb(ki) parematel suhtuda ülimuslikult (siin kiidan Laurit). Juhul aga, kui näiteks tõelise ajalootundja või täpsuslaskuri tööd/tulemust pannakse hindama paavianid/pitekantroopused, läheb asi tõenäoliselt keeruliseks... Keegi ei käsi auväärsel pärdikutega näiteks malet mängima minna. Simultaani asemel toimub malendite pildumine, paremal juhul närimine! Tavalise või ka tsirkuses õpetatud ahvikarja sündroom viib paratamatult hukuni, kui pärdikud hakkavad näiteks maja või korterit, rääkimata riigist, „juhtima.“
Tõenäoliselt peaks keskmine gümnaasiumiõpilane teadma, kuidas lõppes vanameister Tuglase novell „Popi ja Uhuu“(!).
Profaane ja õpilasi („õpetajaidki“) me tänases riigikeses iseloomustab kepidistsipliini puudumine. Nimetatud teema rakenduslik osa jääb esialgu veel oma aega ootama! Seniks soovitaksin Vahtret irriteerinud stuudiokolmikul hästi järele mõelda. Näiteks proovida Costa del Soli palverännaku teel, tavalise kepikönni vahelduseks lubjaviltides kükkis tantsida! Saab vast  vaimse tervise kordagi!
Lähedasel teemal kirjutab Pu Songling, raamatu „Libarebased ja kooljad“ peatükis „Vahe mõõgatera” (lk. 243):
„Mingide keisrisoo lõpuaastail sugenes Ji provintsi, iseäranis aga Zhangqiu maakonda palju röövleid. Seepärast paigutati igasse valda väeosad. Kinnivõetud röövlid hukati kohapeal. Ühel sõduril oli nii terav mõõk, et lõi pea ühe hoobiga otsast – otsekui oleks kaela asemel paljas õhk olnud. Ükskord võeti kinni üle kümne röövli ja saatesalk tõi nad tapapaku äärde. Üks kurikael tundis vaheda mõõga omaniku ära, jäi teistest maha ja pöördus selle sõduri poole: „Olen teie mõõgast mõndagi kuulnud. Räägitakse, et lööte pea ühe hoobiga maha! Minagi tahaksin just teie mõõga alla sattuda.“ Sõjamees oli päri: „Olgu peale! Hoia minu ligi, ära sa kaugemale mine! Koos selle sõduriga jõudis röövel tapapaku äärde. Mõõgamees tõmbas terariista tupest, virutas korra ja pea lendas õlgadelt. Kui peanutt mitu sammu eemal õhus tiirutas, tegi see korraga suu lahti ja kiitis kõigest väest: „Tore tera tõesti! Võimatult vahe!“

Puhas kui allikavesi ja Mäekristall

Teatavasti toetub ideoloogiavaba ajalooteadus üldjuhul kindlaltviidatavatele allikatele. Suvaline tõlgendamine ei kuulu protseduurireeglite juurde ja on lubamatu. Seda teab Lauri Vahtre ja võimalik, et  talle  oponeerinud subjektidki. Mind pani imestama asjaolu, et Sulev Vahtre ajaloolasediplomiga poeg ei kasutanud nii lihtsaid argumente ülbete profaanide põrmustamiseks. Sulev Vahtre oli Jüriöö ülestõusu kirjeldades sammukese ees teistest nõukogude ajal seda sündmust uurinud ajaloolastest.  Siiski võiks ka Sulev Vahtret mõningases ettevaatlikkuses, kui mitte arguses „süüdistada“.
Allakirjutanu on telestuudios käsitletud perioodide kohta (muuhulgas juhuslikult) leidnud ülihuvitavaid, eri ajalookroonikates fikseeritud asjaolusid, mis ühest küljest veelgi kinnistavad muistse vabadusvõitluse auväärsust.
Teisalt ei jää tähelepanuta nii Saksi hertsogi Albrecht Anhaltist ülimuslikkus kui ka – sajand hiljem – ordu meisterlikkus nii sõjategevuses kui edukas diplomaatias ja intriigipunumises. Viimastes ületavad nad eestlasi kümnekordselt. Aga ka eesti väepealike võimsad liitlassuhted, mis oleksid võinud viia võidule juba Jüriöö aegadel. Nii võimsad, et nendest teades ei jäänud meistril Paides muud võimalust kui julmalt saadikupuutumatust rikkuda. Siinsel ordul oli tõsiselt vesi ahjus – nad teadsid, kuhu kuulusid ja kes olid Turu ja Viiburi foogtid.
Tõeline heameel oli mul 19.02.2013 kuulda Nõmme Raadio saates „Lõunatund” Einar Laigna häält koos sini-must-valge lipu värvide rahvale lahtiseletamisega. Kõik ei peagi olema kõigile nähtav, ja kui arenematud kisendavad, teadjad tavaliselt vaikivad.
Kui aga sõgedad on „ettenägelikult“ LAEVA kingstonid avanud ja isandatel saapad märjad, siis on ülim aeg „kurja“ häält teha kuni vaheda mõõgatera kasutamiseni. Teise ESTONIA uppumist „vist“ nagu lubada ei tohiks?  Või kuidas?...

TARMO LAASI

Autor on harrastusajaloolane ja ettevõtja; endine riigiametnik.
Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 15. numbri (veebruar-märts 2013) arvamusküljel ilmunud kirjutis.
_________________
 
Kuidas lehte hankida?

„Rahvusliku Teataja” omandamisest huvitatuil – ka tellijail! – tasub ühendust võtta e-aadressil tellimine[ät]rahvuslasteklubi.org või lehe piirkondlike levijuhtidega.

Levijuhid:
Põhja-Eestis:

Johanna Ranne
E-post:
johanna.ranne.armane[ät]gmail.com
Mobiil:
59037103
Lõuna-Eestis:

Osvald Sasko
Mobiil: 55542270
Lääne- ja Kesk-Eestis

Jaan Hatto
E-post: stuvsta[ät]hot.ee
Mobiil: 51903374

Levijuhtidelt saab ka varasemaid lehenumbreid. Üksiknumbri hind on üks euro.
„Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011. aasta juuli lõpust.
Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja” peatoimetaja

1 kommentaari:

Unknown 11. märts 2015 14:58  

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP