RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 21. juuli 2014

"Mul on häbi olla vaene, aga elama peab!"


Foto: Aldo Luud


Ta rabab kahel töökohal, aga ikka saab sandikopikaid. Ta jahib allahinnatud toitu. Ta ütleb, et ema matmiseks ei ole lihtsalt raha. Ta ütleb otse, et olla vaene on häbi, aga midagi pole teha – elama peab. Ta loodab vaid lotovõidule.
Kuigi oleme magusatest edulugudest (Eesti on nii tubli, meil on kõik hästi!) ja sillerdavatest pillerkaaridest (milleks muretseda, sest aina paremaks läheb!) end pisut pimestada lasknud, ei pääse mööda tõsiasjast, et mööda Eestit kõnnib ringi vaesus. Ja ei ole näha, et tunneli lõpus hakkaks paistma valgus, et ta sealt kaudu Eestist välja juhatada.
Üks osa Eestist uhkeldab kaunite majade, soojamaareisi ja lõbutsemisega, teine tuuseldab mööda osturallisid ja hulle päevi, nii et korvid lookas pilgeni täis ega täi kuidagi pikaleveninud kassajärjekorras oodata, kolmas elab lihtsalt tavalist keskklassi (mis imelik sõna!?) elu jne, jne.
Kuid stopp. See ei ole ju Eesti elu. Päriselu, mida meil siin elatakse. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Enamasti pealinna kuldsest ringist kaugemal, palju kaugemal.
Siin on vaesuse koondportree ehk seitse lugu, mis panevad ehk mõtlema. Ning toovad kahe jalaga maa peale tagasi.

Lasteaia abiõpetaja: suvel töötan lapsega põllul

"Olen lasteaias abiõpetaja. Eelmisel aastal oli minu palk 320 eurot, kätte sain peaaegu 273 eurot. Kuna sellest aastast alampalk üle riigi tõusis, on minu palk nüüd 355 eurot. Kätte saan 299 eurot ja 47 senti. Raha tuli küll juurde, aga see kulub kõik ära nii, et ei saa arugi.
Ei näe, et elu oleks sellest paremaks läinud – elu läheb aina kallimaks.
Kahetsen, et liitusin teise pensionisambaga – iga kuu läheb nüüd maha 7,1 eurot. Seda raha oleks mul praegu vaja, mitte tulevikus.
On selge, et selle rahaga ära ei ela ning kooliealist last üles ei kasvata. Aga me püüame. Laps saab koolis tasuta lõunat. Laps saab kaks korda nädalas käia tasuta huviringis.
Toiduabipakke, puuvilju, viimase kuupäevaga leiba, saia, kanamune käin korra nädalas toomas Toidupangast. Poest ostan vaid kõige hädavajalikumat. Hea, et ema toetab meid aiasaadustega. Pensionärist ema toetab meid ka rahaliselt.
Riided saame selga taaskasutuskeskusest, teinekord leiab sealt isegi tasuta asju.
Kuna lasteaiast on suvel pikk puhkus, kasutan seda aega mitte puhkuseks, vaid käime tütrega tööd tegemas. Me käime mitmendat suve kodu lähedal taluniku juures maasikapõllul. Seal teenime suvel kopsaka lisaraha. Kui suvel lasteaiast vabal ajal tööd ei teeks, siis pärast suve esimesel sügiskuul küll ära ei elaks."

Kahel kohal töötav naine: palk on 390 eurot

"Mees on invaliid, saab iga kuu 221 eurot. Ma pean teda iga päev hooldama, tema pension läheb rohtude, salvide, sidemete ja muu sellise peale. Ise raban tööd teha kahe koha peal: päeval olen kaupluses täiskohaga koristaja, kolm korda nädalas käin hilisõhtuti-öösiti spordisaali koristamas. Aprillis sain kahel kohal rügades kätte 390 eurot! Kahetoalise korteri kommunaalkulude peale läks sellest 110 eurot, elekter oli 21 eurot. Ülejäänud rahaga vaatad, et söönuks saad.
Käin kodu lähedal säästupoes. Nii palju kui võimalik, käin ka turul, kus saab hästi otsides väga hea hinnaga tooteid: kartul, lihakraam ja leib tuleb kõik turult. Ostan korraga rohkem, et ei peaks iga päev poes või turul käima.
Minu vaba aeg möödub abikaasat aidates, vaatame koos telekat, väljas pole me käinud juba ammu. Teatris käisin viimati 1994. aastal.
Aasta algul matsin ema maha. Matused läksid maksma 700 eurot, kulutasime minimaalselt, et vaid ema saaks inimlikult siit ilmast ärasaadetud. Üks tööandja toetas 50 euroga, ülejäänud raha laenasime tuttavatelt kokku. Nüüd tuleb iga kuu võlgu tasuda."

Matusebüroo töötaja: matused teevad paljud puruvaeseks

"Kõige markantsem lugu oli alles hiljuti. Vana naine suri ära, tal oli kolm last. Lapsed tulid meie juurde ja ütlesid, et neil ei ole raha, et oma ema matta. Ma tõesti usun, et neil raha ei ole. Kui ikka peredes keegi tööl ei käi ja elavad toimetulekutoetusest, ja kui keegi käibki tööl, siis alampalga eest, millega ei ela aga üldse ära, rääkimata matuste korraldamisest.
"Visake või ühishauda, meil ei ole võimalik!" ütles poeg. Lapsed ei andnud end neli-viis päeva enam näole. Aga ei saa ju lahkunud inimest maa peale jätta. Selle vana naise majanaabrid panid raha kokku ja matsid ta maha – nad panid selle alla oma säästud, andsid osa oma pensionistki.
See, et matusteks võetakse kiirlaene, on juba igapäevane. Ja pärast ägatakse laenukoorma all. Usun neid, kes ütlevad, et kui enne olid vaene, siis matused teevad puruvaeseks.
On ärasaatmisi, mis on äärmiselt tagasihoidlikud. Neil hetkedel on eriti suur kurbus lahkunu enda pärast – oled elanud ära oma kordumatu elu, andnud endast kõik, aga see, kuidas sind ära saadetakse, ei huvita lähedasi üldse.
Selleks et kokkuhoidlikult ära saata, on paljud loobunud muusikast (näiteks viiul või süntesaator), vanad inimesed käivad ise lahkunut korrastamas ja puusärki asetamas, loobutakse kõnelejast ja mõni lähedane ütleb ise head sõnad lahkunule, pärja asemel on lilleõis, võetakse kõige odavam puusärk ja ajutine hauaplaat.
Peielauda peetakse meie kandis aina harvemini. Kui üldse, siis istutakse kodus pereringis."

Kahe lapsega ema: me ei viska kunagi toitu ära

"Mul on kaks last. Mõlemad käivad lasteaias. Kui kevadel oli lasteaiatasu kokku 120 eurot, siis sügisest läheb juba 160! Riik annab ühe käega lastetoetust juurde, aga teine, kohaliku tasandi käsi võtab selle sama kiiresti ära – kusjuures lasteaiatasu tõuseb enne kui lastetoetused.
Kui lapsed käivad lasteaias, saavad nad päevas kolm korda süüa. Kui nad on kodused, siis on paras nuputamine, mida lauale panna. Kõige odavamalt olen seni toidukraami saanud turult. Aga selleks peab olema aega, et jalgsi turule minna ja otsida. Me ei viska mitte kunagi toitu ära.
Kui lapsed kooli lähevad, ei pea enam lasteaiatasu maksma. Mida varem nad kooli saavad, seda parem. Aga kõik need kooliasjad, ranitsad ja muud – kust selleks raha võtta? Üks asi veel: koolis saab ainult ühe sooja söögi. Kodus läheb keerulisemaks.
Elame toetustest, ka lähedased aitavad. Sentide ja euromüntide lugemine on igapäevane. Kahe väikese lapse kõrvalt on raske tööle minna – lapsed on tihti haiged. Tööandjad ei armasta hoolduslehel olemist. Mida aga tähendab hoolduslehel olemine? Kui sul on miinimumpalk ja laps on haige, saad sellest väikesest palgastki ainult 80 protsenti.
Normaalset tööd, mis sobiks kellaajaliselt – et jõuaksin lapsed hommikul lasteaeda viia ja õhtul enne kinnipanekut ära tuua –, on raske leida. Ikka on sellised pakkumised, et pikad ja väsitavad päevad ning nädalavahetusel ka veel tööl.
Hea, et laste hambaravi on tasuta. Endal on mul auk augus kinni, aga raviks raha ei jätku – enne peavad lastel kõhud täis saama.
Lastega teatris, kinos või mängumaal ei ole me kordagi käinud. Meie rõõm on maja ees liivakastis. Riideid saan kaltsukast. Vanema lapse riided lähevad nooremale edasi.
Mul on häbi olla vaene, aga elama peab. Eesti elu on rappa läinud. Paljud pered ei ela mitte vaesuse piiril, vaid sügavas vaesuses. Vajaduspõhine peretoetus ühe lapsega perele on 9,59 eurot kuus. Sama palju on mõnes teises Euroopa riigis miinimum-tunnipalk, aga meil terve kuu abiraha!"

Pensionär: mulle palju pole vaja

"Kui mu abikaasa elas, ei olnud meie elul vigagi. Arvan, et elasime väga hästi. Kahe peale saime pensionit üle 600 euro. Sellest jätkus meile kõvasti, panime raha kõrvale, aitasime lapsi, korra aastas käisime reisil. Meie viimane ühine reis oli eelmisel aastal Lätisse-Leetu. Saime lubada endale kolm korda aastas teatris käimist, käisime vanas eas veel seltskonnatantsu kursustel.
Kui abikaasa mullu suri, läks elu raskeks ka rahaliselt. Mul ei ole veel elu sees sellist asja juhtunud, et pean sente lugema – aga nüüd see juhtus.
Pean vaatama, kuidas 320 euroga ära elada ja sellega veel lapsi ja väikeseid lapselapsi aidata. Korteri kommunaalkulud olid talvel 180 euro kandis. Ravimid neelavad ka palju raha.
Ajalehti ei telli, raamatuid ei osta – kõik need saan raamatukogust tasuta kätte.
Õnneks mulle palju pole vaja: söön vähe, riided on olemas. Mul on kahju lastest ja noortest, kes on oma elu peal või alustavad oma elu: neil on väga raske."

Sotsiaaltöötaja: vaene pere loodab lotovõidule

"Olen seda tööd teinud 20 aastat. On aru saada ja näha, et Eesti elu on läinud hullemaks – kehvemal järjel inimesed jäävad veelgi kehvemaks.
Käin regulaarselt pere juures, keda me aitame igati küll nõuga, küll toetustega. Selle pere ainus lootus ja usk on see, et kui nad istuvad kord nädalas rutiinselt teleri ette, vaatavad lotosaadet ja teevad oma lotopiletitele ristikesi. Ma ei tea, kui mitu-mitu aastat järjest niimoodi.
Nad ütlevad, et see on ainus võimalus vaesusest pääseda. Seni see neid aidanud ei ole. Selleks et lotopiletit saada, peavad nad bussiga linnas käima. Juba selle peale kulub palju raha.
Nende naabrid on siit kõik jalga lasknud – eranditult kõik koos peredega Soome läinud."

Töövõimetu: käin allahinnatud toidukraami jahtimas

"Olen 56aastane töövõimetuspensionär, elan poissmeheelu. Iga kuu saan 227 eurot pensioni. Kui poodi lähen, võtan kõigepealt suuna sinna nurka, kus müüakse neid tooteid, mis on allahinnatud ning mida ei tohi järgmisel päeval enam müüa. See ongi minu meelelahutus!
Teinekord leiab sealt hea hinnaga tooteid. Eelmisel suvel sain seal jaanipäevaks endale kilo liha 2 euro eest! Oleme meestega öelnud, et see on nagu hasartmäng, kes mis hinnaga midagi odavalt leiab. Vahel olen naabritelegi võtnud, kui midagi odavalt saab. Mul ei kulu palju raha. Elan vanas puumajas. Söön minimaalselt, et hing sees püsiks, alkoholi peale üleliia raha ei raiska, bussi peale raha ei kuluta, käin jala või rattaga. Maja remondiks aga raha ei ole – kui katus peaks sisse kukkuma, siis nii ta vist jääbki."

Vaeseid on nii töötuid kui ka töölisi

2012. aastal elas suhtelises vaesuses 18,7 protsenti Eesti elanikest ehk 247 700 inimest ja absoluutses vaesuses 7,3 protsenti elanikest ehk 97 500 inimest.
Teisisõnu: suhtelises vaesuses oli iga viies ja absoluutses vaesuses iga neljateistkümnes Eesti elanik.
Suhtelises vaesuses elas inimene, kelle kuu ekvivalent-netosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonna liikmete tarbimiskaalude summaga) oli väiksem kui 329 eurot, ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalent-netosissetulek oli väiksem kui 196 eurot.
Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam.
Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed.
Iga teine töötu elas suhtelises vaesuses ja iga kolmas töötu absoluutses vaesuses.
Vaesed on ka palgatöötajad: kaks aastat tagasi oli 6% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht, 1 protsenti isegi absoluutses vaesuses.
Suhteline vaesus erineb omavalitsuseti ligi seitse korda. Kui Viimsi vallas ja Saue linnas elas 2011. aastal suhtelises vaesuses 6 protsenti elanikest, siis Kallaste linnas, Alatskivi ja Peipsiääre vallas üle 40 protsendi. ALLIKAS: STATISTIKAAMET

Iga kuues Eesti laps elab vaesuses

2011. aastal elas suhtelises vaesuses iga kuues Eesti laps ning absoluutses vaesuses või sügavas materiaalses ilmajäetuses iga üheteistkümnes.
Suhtelises vaesuses elas 41 700 last ehk 17 % kõikidest lastest.
Absoluutses ehk äärmuslikus vaesuses elas 23 000 last ehk ligi 9,5% kõikidest lastest. 2011. aastal oli laste absoluutse vaesuse tase kõrgem kui aastal 2007.
Sügavas materiaalses ilmajäetuses elas kolm aastat tagasi 22 200 last ehk 9% kõikidest lastest.
Eesti laste vaesuse näitajad on pisut madalamad kui ELi keskmised, samas võrreldes Soome ja Rootsi lastega on Eesti laste vaesuse näitajad tunduvalt kõrgemad.
ALLIKAS: STATISTIKAAMET

Laste vaesusriski 14 tunnust

UNICEF on välja töötanud vaesuse hindamise kriteeriumi 14 komponenti, mis hõlmavad leibkonna võimalust lubada endale (sealhulgas 1–16aastased lapsed):
1. kolme söögikorda päevas;
2. vähemalt üht liha, kana või kala (või taimetoitlastele sobivat alternatiivi) sisaldavat söögikorda päevas;
3. värskeid puu- ja köögivilju iga päev;
4. eakohaseid ja laste teadmistele vastavaid raamatuid kodus (v.a õpikud);
5. vabas õhus kasutatavaid hobivahendeid (jalgratas, rulluisud vms);
6. korrapärast harrastust (ujumine, muusikariista mängimine, osalemine noorteorganisatsioonides vms);
7. siseruumides kasutatavaid mänguasju (vähemalt üks lapse kohta, sh õpetlikud mänguasjad väikelastele, klotsid, lauamängud, arvutimängud vms);
8. raha tasulistel kooliekskursioonidel ja -üritustel osalemiseks;
9. vaikset, piisavalt suurt ja piisava valgustusega kohta õppimiseks või koduste ülesannete tegemiseks;
10. internetiühendust;
11. uusi riideesemeid (s.t kõik ei oleks ostetud/saadud kasutatult);
12. kaht paari sobiva suurusega jalatseid (sh üks paar, mis sobib igasuguste ilmastikutingimuste korral);
13. võimalust aeg-ajalt sõpru külla mängima ja sööma kutsuda;
14. võimalust tähistada pidulikke sündmusi (näiteks sünnipäevad, nimepäevad, usupühad jms).
Tavainimesele tundub, et need 14 on iseenesest mõistetav miinimum, kahjuks aga väga paljudel Eesti peredel ei ole neid 14 komponenti võimalik tagada.
ALLIKAS: UNICEF EESTI RAHVUSKOMITEE




0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP