RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 28. mai 2015

Joogiveest hädaolukorra puhul



Pärast kurikuulsat õlireostust Tallinna joogiveereservuaaril Ülemiste järvel tunnen jätkuvalt huvi Tallinna veevarustuse lahendamise kohta hädaolukorra tingimustes  Nõukogude ajal osalesin nimelt tsiviilkaitse tellimusel samasisulises uuringus. Eksperdina soovin lugejatele seetõttu ka täna selgitada, missmoodi tagatakse tsiviilelanikele joogiveevarustus kriisiolukorras.

Milline riiklik instants on vastutav hädaolukorras puhta joogivee tagamise eest?
Kui 6 aastat tagasi püüdsin välja selgitada vastutavat riiklikku instantsi, tuli tükk aega otsida, kelle juurde pöörduda ning pika ootamise järel sain lõpuks siseministeeriumi avalike suhete osakonnast Maia Burlaka isikus 24. märtsil 2006 järgmise sisuga:
”Puhta joogivee olemasolu tagamist reguleerivad järgmised õigusaktid. Toiduseadus, Rahvatervise seadus, Veeseadus ja  Sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määrus nr 82 ”Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid”. Järelvalvet vee tervisohutuse üle teostavad Tervisekaitseinspektsioon ja Veterinaar- ja toiduamet. Elanike teavitamise kohustus joogiveega seotud ohtudest on Sotsiaalministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumil (vastavalt Tervisekaitseinspektsiooni ning Veterinaar- ja Toiduametil). Saades vastava info, jälgib elanikkonna teavitamist ja olukorra lahendamist siseminister, kes on Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni juht, kes vajadusel kutsub kokku Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni.”
Ring sai täis. Selline oli viieaastatagune seis. Poola lennuki maandumisel Ülemiste järve jääpinnale 20.märtsil 2009 ma taolist küsimust enam ei esitanud.

Meie joogivee mõned tänased ohuallikad
Nimelt Eesti idapiirist ca 75 km kaugusel Sosnovõi Bori läheduses paikneb  Leningradi aatomelektrijaam (LAJ), mis momendil teadaolevatel andmetel töötab kriitilise seisundi piirimail ning kasutab Tšernobõli-tüüpi reaktoreid. Euroliit  tunnistas ametlikult Tšernobõli-tüüpi reaktorite kasutamise ohutusenormidele mittevastavateks. 
Kriitilise olukorra tingis Leningradi AEJ reaktori esimese bloki tehniline rikke, kus kasutatakse ikka veel vanu Tšernobõli-tüüpi vardaid – neid, mis põhjustasid 1986. aastal avarii. Tänaseks samu vardaid kasutatakse ainult Leningradi, Smolenski ja Kurski AEJ-des (samas, kuigi Leedu Ignaliina suleti 2009. aastal, on sealgi vardad siiani veel välja võtmata).
Kuna ehitatav Leningradi AEJ-2 teist tüüpi reaktoritega ei ole veel valmis (määratud tähtaeg detsember 2014) ning kuna asendusvõimalused puuduvad,  otsustas kõrgetasemeline tehnilise nõukogu operatiivstaap 9. augustil 2012 vähendata bloki tootmisvõimsust 20% võrra (1 GW asemel 800 MW) ning jätkata remonti. Kuid samas ei välistatud ka „kõige kardinaalsemat otsust“. Ainult sellised nö julged riigid, nagu seda on Venemaa, leiavad võimalikuks jätkata taolist eksperimenti. Soome näiteks ei oleks riskeerinud.

Mis juhtub joogiveega kriisi puhul?
Kriisi puhul satub kõigepealt ohtu joogiveena kasutatav pinnavesi, mis muutub radioaktiivse reostuse tõttu eluohtlikuks. Puudutab taoline olukord üle poole eestimaalasi (Suur-Tallinna piirkond ja Narva). Kui valmis on aga näiteks Tallinn hädaolukorraks?   
Tutvudes keskkonnastrateegia-alaste kavadega (keskkonnaministeerium, Tallinna linn ja AS Tallinna Vesi) hädaolukorra valmiduse kohta ma küll kinnitust rahuloluks ei saanud. Kui näiteks selline hädaolukord juhtuks homme, siis  joogivee tagamise võimalused Ülemiste veepuhastusjaamas on olematud. Veel enam – kergekäeliselt on veeallikate nimekirjast välja lülitatud ka kaugelt üle sajandi jooksul kasutatav olnud kambriumvendi veekogum. Küll räägitakse probleemsest ordoviitsiumi-kambriumi veekogumist ja Männiku veest.
Järjekindluse ja kooskõlastuse puudumisest kõneleb ka Tallinna linnavolikogu 2012. aasta märtsis kinnitatud Tallinna Keskkonnastrateegia a-ni 2030 (vt EPL erileht „Puhas keskkond“), milles on öeldud „Männiku liiviku põhjaveevaru säilitamiseks läbimõeldud kaevandamine, vältides tegevusi mis suurendavad veevarude kadusid, nagu valgala vähendamine ja filtratsiooni suurendamine väljaspool järvede valgala“. Kummalisena näib selle valguses hiljutine 18.07.2012 keskkonnaministri otsus Saku valla Männiku külas asuva Valdeku karjääri kinnistu tasuta võõrandamise andmise kohta kaasaegseks supluskohaks.   
Poolesajanditagused hüdrogeoloogilised uuringud ja ka hilisemad ekspertiisid, eriarvamused kirjutati sellega ühe liigutusega „korstnasse“, unustades, et hädaolukorra tingimustes on Männiku liiviku näol tegemist pealinlastele peaainsa radionukliidivaba joogiveeallikaga. Veel enam, kanaliseerides selle vett maa-alustes kogumites saab eriolukorras, näiteks elektri puudumisel, suunata Männikult puhas joogivesi kasvõi isevoolu teel linna rajatud veevõtupunktidesse. Ütlete, et fantaasia. Sugugi mitte – eriti veel kui probleemi lahendamise võtaks enda peale mõni tubli ettevõtja või miks mitte näiteks nõmmekad ühiselt asutades omaenda kommunaalühistu (nt nime all tulundusühistu Nõmme Vesi). Teatavasti Nõmmel on ettevõtlus tugeval järjel – sealt võiks alata ka AS Tallinna Vesi demonopoliseerimise protsess pealinnas.
Ja lõpuks, arendades toodud temaatikat samas vaimus, tekib järgmisena küsimus: „Kas ei oleks mitte otstarbekam hakata juba varakult kohandama Ülemiste järve piirkond puhke- ja suplusalaks?“ Siit kooruks välja terve rida julgeid arendusprojekte kuhu, lähtudes strateegilisest suunitlusest kindlasti tasuks investeerida.
Oponendid võivad ju väita, et hädaolukorra tegevuskava on olemas. Ta on paberil tõepoolest olemas, aga sellega pole paraku midagi peale hakata:  mida konkreetselt kavandatakse ja millises ulatuses, jääb selgusetuks. Kas  nad on täiuslikud, reaalselt teostatavad ning kriisiolukorras oma ülesannet täitvad, on iseküsimus. Nende paberkavadega lihtsalt uinutatakse. Ja veel mõistmatul põhjusel on kava venitatud 12 aasta peale. Vägisi tükib pähe ketserlik mõte, et kas tegemist pole mitte tähtajaga, mil praegune AS Tallina Vesi omanik „pühib jalad puhtaks“ – kõik kasumiteenimisevõimalused on selleks ajaks vast ammendunud? Ja kus on garantii, et ei juhtu nii, nagu oli varasemate Tallinna linna kanaliseerimise lubadusega, mis pidi algselt  aastaks 2006 lõpetatud saama!          
Viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu mitmel põhjusel köitnud keskkonnaminister  Keit Pentus. Siinkirjutajale hakkas silma ministri hiljutine hinnang Eesti valmisoleku kohta kiirgusohtude puhul, et “valmisolek kiirgus-hädaolukordadeks on paranenud” tänu sellele, et on tehtud mitu olulist muudatust kiirgusseaduses. Kuid tuletan meelde, et kõige tähtsam on ennetustöö erinevatel tasanditel, et hädaolukordi ei tekiks.
Kuigi jah, nagu keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt loeme, eestimaalased on enamuses (83% )  rahul olemasoleva olukorraga. Nii lihtne see ennetustöö siis ongi.   
Ja lõpuks kordame, et strateegiliste kavade elluviimiseks ei ole vastavad  organisatsioonid tänaseni midagi konkreetselt ette võtnud ja kui  kriisiolukord peaks juhtumisi tulema homme,  seisame nii, nagu omal ajal õlireostuse puhul,  „lõhkise küna ees“. Kõik see kõneleb sellest, et valitsusel on midagi olulist vajaliku tähelepanuta jäänud: vajalik suunitlus, selleks kutsutud allüksuste omavaheline koostöö ning suures osas taoliste probleemide lahendamiseks vajalik kompetents ja seda kõik riikliku järelvalve puudumise tingimustes.

Tartu Hoiu-laenuühistu liige, mäeinsener-hüdrogeoloog, phD 

 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP