RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 3. mai 2015

TEET KORSTEN - VEEL ÜKS VÄIKE TÕLKETÖÖ: Viktor Šenderovitš (4. aprill 2014)

Kuidas meie vaenlased kasvatavad lapsi Venemaad vihkama

Kalifornias asuvasse Fort Rossi jõudsime päikseloojangul.
Muuseum oli loomulikult suletud, ent kindluse tahutud väravad osutusid ootamatult ristseliti pärani olevaiks: sees hullasid poole tosina täiskasvanu saatel lapsed. Kõik nad olid rõivastatud vene kasakaiks - vähemalt kasakaiks ameerika ettekujutuses.
Pilt kahepealise kotkaga mütsi kandvast mehhiko poisist - see pole, ma ütlen teile, tavapärane katsumus pupilli jaoks, ent siin oli üldse kõik väga põnev: väikse "mehhiklase" kõrval seisis tema anglosaksist õpetajanna, kes kandis rinnasilti "Zakharii Chichenev". Õhus levis tatrapudru lõhna; lõppemas oli õhutusöök.
Millega tegu?
See, kaimud, on vaat mis. Kohalik kool uuris oma viiendike ja kuuendikega venelaste ekspeditsiooni Alaskale karusnaha järele ja nende rännakut Kaliforniasse (kogu seda, meie jaoks juba krestomaatilist, "Jononat ja Avosi" [*kuulus nõukogude rockooper, mis lavastati 1981 Lenkomi teatris]) ning hiljem korraldati lastele matk. Omavahel jagati kasakate pärisnimed, valmistati kiirkorras rõivad ja rekvisiidid ja sõideti paariks päevaks Fort Rossi!
Selja- ja magamiskotid korralikus rodus põrandale laotatud; tatrapuder ja vinegrett õhtusöögiks - siin samas, värskes õhus, täpselt kindluse piires. Teeks, tõsi, jagati mitteautentset zefiiri...
Ühe tüdruku isa, Harkovi-päritolu mees, kes kannab tikitud särki (ainukene vene keele valdaja kindluses - enne meie sabumist), kostitab meid selle zefiiriga ajal, mil noored "kasakad" jooksevad trobikonnas värava taha loojangut kaema...
Nii need kohalikud "zahari tšitšenevid" seal Fort Rossis elavadki - kasvavad mängus, lahustades endas ajalugu...
Ameerika, Vene-oma?
Kummaline küsimus, kui järgi mõelda. Ajalugu ongi ajalugu. Ja selle kindlustuse vene ajalugu on, loomulikult, ühtlasi ameerika ajalugu. Ja võimalus oma silmaringi laiendada on vaid neil, kes sisenevad sellesse maailma ja vaatavad seal ringi.
Kalifornia pedagoogid ei jätnud seda võimalust kasutamata.
Nüüd palun kujutada ette kaasaegset Murmanski põhikooli, kes on pool aastat uurinud USA konvoi meremehi Teises maailmasõjas... Hiljem, kohaliku administratsiooni toel, suunduvad lapsed kahepäevasele retkele - ameerika mereväevormis, rinnasiltidega nagu "Brian Douglas", "Walter Smith"...
Kujutasite?
Ei kujutanud? Fantaasiast jäi puudu?
Seda peangi silmas.
Ja seal juures on meil kordades rohkem alust uurida neid konvoisid kui ameeriklastel Rezanovi karusnahaekspeditsiooni - eks ole tõsi? Kasakad ei päästnud ameeriklasi näljast, ei hukkunud täites liitlaskohust... Ent käesolevas reaalsuses on juba võimatu endale ette kujutada tänu ja kosmopoliitsuse õppetundi. Vale ja vihkamine on kõik välja söönud.
Selle vale ja vihkamise kokteil, tundub, on ainus kodumaine toode, mis Putini ajal toodetuist ületab kvaliteedilt maailma analoogid. Juba viisteist aastat valatakse seda segu kolpadesse, lähendades riigi täielikku degradatsiooni, valmistades ette Venemaa armetut tulevikku kaasaegse maailma äärel...
Kus meil, sellistel, ongi ase.
Süüvige viimasesse meie liitlaste nimekirja ÜRO hääletusel - ja te saate aru, kus me juba oleme.
Varsti oleme seal, ainult et veel sügavamal...
Emake-ajalugu koristab Putini nii või naa ära, ent kuhu liigub tohutu maa ühes võõravihast mürgitatud ajudega? Kuidas ja millise hinnaga hakkab ta sealt tagasi maailma välja rabelema?
Ja kas hakkab - on küsimus.
[Liitlaste nimekiri ÜRO hääletusel Krimmi küsimuses! Valgevene, Boliivia, Zimbabwe, Süüria, Sudaan, Venetsueela, Kuuba, Põhja-Korea, Nikaraagua, Armeenia.]
http://echo.msk.ru/blog/shenderovich/1293484-echo/

Allikas: Facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP