Kaasaegse sotsiaaldemokraatia häda ja viletsus

Nii putinism kui radikaalislam ootavad oma šanssi, et kõik tähtsamad põhiväärtused hüljanud ja lõplikult mandunud Euroopa üle võtta. Sest väärtused ja pidepunktid kaotanud inimesed ei taha ja ei suuda millegi ega kellegi eest või vastu võidelda. Suured „teened“ Euroopa vaimse allakäigu ees on ka kaasaegsel sotsiaaldemokraatial.  

Tsiteerides Vladimir Bukovskit on sotsialismiidee üks kolmest suurest maailma ajalugu läbivast vaalast – kaks teist on olnud tarkade kivi leidmine ja surematuse saavutamine. Tänaseks pole ükski neist unistustest täitunud. Ideaalse ühiskonna loomine on painanud nii mõtlejaid kui tavainimesi juba aastatuhandeid alates Platonist ja lõpetades kaasaegsete neomarksistidega.
Üks asi on ilus teooria, teine aga selle realiseerimine praktikas. Tegelikkuses on kõik ideaalse või sotsialistliku ühiskonna ehitamise mudelid äpardunud. Ja see käib ühteviisi nii nõukogude mudeli kui ka lääne ehk skandinaavia heaolumudeli kohta. Nõukogude mudel kukkus lihtsalt suure pauguga kokku ja NSV Liit koos oma sotsialismileeriga lagunes koost. Lääne heaolumudel õilmitses aastaid, aga lõpuks jõudis seegi ummikusse, kuna elati üle oma võimete. Näilise õitsengu kattevarjus tuli välja, et vaesuse ja kuritegevuse tase polnud oluliselt langenud, rääkimata nende pahede väljajuurimisest. Meditsiiniabi polnud paljudele inimestele kättesaadav ning miljonid elasid aastate kaupa sotsiaalabist. Massiimmigratsioon  tekitas uued suured lisaprobleemid, võlakriisid aga ületasid kõik piirid ning hakkasid pidurdama tarbimist, seda kapitalistliku ühiskonna arengu põhimootorit.
1980ndate aastate lõpuks sai sotsialistlik ideoloogia nii suured tagasilöögid, et oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt minema jäädavalt ajaloo prügikasti. Sotsialistliku ideoloogia tuum –eraomandi kaotamine oli põhjalikult diskrediteeritud. Paljud vasak- ja töölisparteid olid sunnitud oma programmidest kõrvaldama nii võitluse eraomandi vastu, kuid ka sõnapaari klassivõitlus ja sotsialism.
Sotsialistlikud parteid olekski nüüd ehk vaikselt hääbunud, kuid nende võimujanused liidrid ei suutnud olukorraga leppida ja asusid sotsiaaldemokraatiat päästma. Palgati kallid suhtekorraldajad, kes asusid ideoloogiat poliitilisel turul „müüma“.
Esimesena võeti oma PR-arsenali NSV Liidu kui kõikvõimsa impeeriumi idee, vennaliku Euroopa rahvaste pere mudel, kus võrdne tähtsus nii sakslastel, kreeklastel ja poolakatel.  Euroopa Liit pidi saama uue õnneliku superimpeeriumi sünonüümiks. Vana Ühisturgu käsitleti kapitalistide vandenõuna ja selle pidi asendama uus võimas kogu kontinenti ühendav unioon.
Teine neosotsialistide alustala oli Herbert Marcuse ning frankfurdi koolkonna poolt propageeritud seksuaalmarksim või kultuurimarksism, mis ei rünnanud enam kapitali, vaid pöördus pehmete väärtuste manu. Marcuse sõnul pidid geidest, lesbidest ja radikaalfeministidest saama uue sotsiaalse revolutsiooni avangard. Need olid kapitalistide poolt põlatud kihid, kellele teatud hetkel lisandus veel Euroopasse valgunud immigrantide mass ja muud vähemused. Pahadeks kuulutati aga valged traditsioonilised heteroseksuaalid.
Mõistagi hoolivad sotsialistide juhid oma avangardist samapalju kui Lenin vene proletariaadist ometi sobis see narratiiv hästi, sest sillutas nende teed liikumisel võimule. Miljonitele läks see vähemuste võitlus hinge ja nad andsid oma hääle sotsialistidele. Jutt rõhutud homoseksuaalidest ja nälgivatest paadipõgenikest ei saanud ju kedagi külmaks jätta. „Demokraatlik“ ja õilis alternatiiv andis suure hulga kaasajooksikuid, kes ei mõelnud peaga vaid südamega, mis inimese puhul täiesti arusaadav. Uutest kilbile tõstetud kihtidest saadi aga otseselt hääli juurde. Kes siis oma isandaid ei kummardaks?
Kuid siiski ei kestnud taoline vasakjõudude kummardamine Euroopas igavesti. Paarikümne aastaga suutsid sotsiaaldemokraadid oma uute väärunelmatega taas kokku keeta sellise absurdsuse, et vastureaktsioon pidi varem või hiljem saabuma. Paljudes Euroopa riikides on valimistel võitnud ja ohjad haaranud hoopis konservatiivsed ning rahvuslikud jõud. Teistes riikides, ka Eestis, on protsess samuti käivitunud ja liigub samas suunas. Sotsiaaldemokraatide loodud uued Puujumalad nagu naisradikaalid, homod ja immigrandid on ellu äratatud ja koletisteks muutunud, ning ähvardavad nüüd nahka panna kogu ühiskonna koos selle aastatuhandeid kehtinud väärtuste süsteemiga. Lisaks on ka sotsiaaldemokraadid ise hakanud ära tabama seda, et kui ühiskonnas pole majanduskasvu, pole varsti enam midagi ümber jagada samuti. Igal juhul on sotsidel käes rasked ajad, sest nende jutt pole enam usutav, narratiiv jookseb rappa ja ähvardab juba ühiskonna püsimist ning julgeolekut. Huvitav millise asja eest nad järgmisena võitlusse asuvad?

URMAS ESPENBERG

Allikas: http://uueduudised.ee/kaasaegse-sotsiaaldemokraatia-hada-ja-viletsus/