RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 15. aprill 2016

Juhtkiri: kasulikud ja kahjulikud idioodid

Objektiivi toimetuse arvates mõjub KaPo aastaraamatu esitlemisel kasutatud retoorika pahvakana nõukogude päevilt, sest need, kes toona ametliku mulli kohale kasvõi õrnagi küsimärgi joonistasid, olid kõik ühesugused lääne käsilased, kasulikud idioodid ja “Ameerika agendid”.

Aastaraamatus esitatud mõningate hinnangutega ja esitlusel antud kommentaaridega määratles KaPo end selgemini kui kunagi varem Euroopa vasaklilberaalsete võimuringkondade hääletoruna. Selle asemel, et näha euroskeptilise hoiaku esilekerkimist Eesti avaliku arvamuse väljal Euroopa institutsioonide ja vabariigi valitsuse tegematajätmiste paratamatu tagajärjena, astub riigi julgeoleku seisukohalt üks tähtsamaid ja ikoonilisemaid ameteid meie enda kodanike hurjutamise ja sildistamise libedale teele. Kuidas teisiti võiksime käsitleda KaPo peadirektori Arnold Sinisalu viidet “kasulikele idiootidele” aastaraamatu esitlemisel?
Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu aastaraamatu esitlemisel 2013. aastal. Foto: Toomas Tatar, Postimees/Scanpix

Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu aastaraamatu esitlemisel 2013. aastal Foto: Toomas Tatar, Posimees/Scanpix


Selle avaldusega asetas Sinisalu ennast koos KaPo-ga rahva hurjutajate pikale pingile, kus ees istuvad juba sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna poliitikud, president Toomas Hendrik Ilves, erinevad eurorahadega kinni makstud “kodanikuühiskonna liidrid” ja hulk professionaalseid arvajaid, kelle retoorika on piinlikult banaalne: igasugune kriitika Euroopa institutsioonide ja valitsuse tegematajätmiste vastu on Putini jutt. See, kes ei kiida heaks Euroopalike väärtuste sildi all homoseksualismi võrdsustamist perekonnaga, on “kasulik idioot”. See, kes on hoiatanud avalikku arvamust massiimmigratsiooni tagajärgede eest, on Venemaa käsilane.

Selline jutt KaPo esituses mõjub pahvakuna otse minevikust, kus alles hiljuti käsitati valitsuse viisaastakuplaanide kritiseerimist või autoremondi töökodades aset leidnud varguste avalikkuse ette toomist nõukogudevastase tegevusena. Seda sõltumata sellest, millised olid kritiseerija taotlused. Oli ta tõsiusklik parteilane, kes tahtis meie kodumaad kiiremini kommunistlikku paradiisi juhatada ja kodanlikke igandeid roosata, või oli ta dissidendist vabadusvõitleja ja natsionalist, vahet polnud. Need, kes ametliku mulli kohale kasvõi õrnagi küsimärgi joonistasid, olid kõik ühesugused lääne käsilased, kasulikud idioodid ja “Ameerika agendid”.
Kritiseerimine oli keelatud, kuna see lõhkus ideoloogilise kliima tasapinda ja ühetaolisuse illusiooni, mida võim tohutute pingutustega püüdis üleval hoida. Tõde polnud aga üldse oluline. See, kas kriitika vastas reaalsusele või mitte, ei omanud mingit tähtsust.
Teatavasti kukkus see süsteem kokku ja seda paljuski just reaalsusest irdunud ideoloogilise mõistusepimenduse tõttu, mille all kobrutas terve pangetäis probleeme, mida keegi ei üritanudki lahendada. Kui probleemid lõpuks välja tulid ja neid ka kritiseerida lubati, oli juba lootusetult hilja. Euroopa võimuringkondade, meie koalitsioonipoliitikute ja nüüd ka KaPo käitumine meenutab seda lihtsat skeemi iga päevaga üha enam.

Ühe iseseisva riigi kaitsepolitseilt ootaks eelkõige riikliku iseseisvuse ja kodanike huvide kaitset ning selget varuplaani, mis hakkab juhtuma siis, kui korduvalt “meie omariikluse suurimaks garantiiks” nimetatud Euroopa Liit näiteks Brexiti käigus murenema hakkab. KaPo on selle asemel aga otsustanud avalikult ideoloogilised silmaklapid pähe tõmmata ja sildistab inimesi “äärmuslase”, “rahvuspopulisti” ja “kasuliku idioodi” sildiga, pakkumata samas nendele mõistetele mitte kuskil ühest ja selget definitsiooni. See kõik loob kokku ebamäärase hirmuõhkkonna, kus sõnavabadust teostav või riigis valitsevate ebakohtade kriitikat viljelev kodanik ei saa kunagi olla lõpuni kindel, kas ta mahub veel aktsepteeritud raamidesse või on talle juba kaela riputatud äärmuslase häbitahvel.

Tähelepanuväärne on ka seik, et samal päeval, kui KaPo esitles oma aastaraamatut, ilmus Postimehes Ahto Lobjaka arvamuslugu, mis ihkab näha “äärmuslust” taltsutavat riikliku survemehhanismi ning kurdab, et koalitsiooniparteide ridadest ei kostu kippu ega kõppu EKRE võidukäigu peatamiseks. Kas kokkusattumus?
Kindel on, et sellisena, nagu me teda nägime aastaraamatu avaldamisel, on KaPo asetanud end üheskoos sotside ja Reformierakonnaga meie iseseisvust ja rahvuslikke huve eiravate kahjulike idiootide sekka.
Sellest on äärmiselt kahju. Oleks arvanud, et ideoloogilise udujutu ajamine on Eestis reserveeritud poliitikutele ja arvamusliidritele ning kaitsepolitsei tegutseb juba oma definitsioonist lähtuvalt vabariigi suveräänsuse ja turvalisuse kaitsmisega, mitte kodanike hurjutamise ja sildistamisega.

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-kasulikud-ja-kahjulikud-idioodid/

1 kommentaari:

Anonüümne 15. aprill 2016, kell 16:39  

Brigaad on reetnud oma uue taktika, millega püütakse valijaskonda mõjutada. Selleks on psühholoogiline töötlemine. teadupärast on psühholoogia selline huvitav asi, et isegi kui inimesele ei õelda konkreetset infot, on teda võimalik töödelda ja ajupesta läbi osava lauskampaania.

Brigaad üritab luua kampaaniat, millega soovitakse panna inimesi tundma isiklikult puudutatuna. Selleks sobib päritolu ja rahvusküsimus ideaalselt. Kõige paremad võtted on puudutada näiteks kellegi venelasest vanaema või üritada otsida valelikku komprat näiteks muudes igaühte puudutavates küsimustes.

Seda kõike ajal, kus riigis lasti jalg üle põlve sisse GMO, mis tapab kõiki ja kõike. Surudes läbi ESMi liikmelisuse, mis on suurimaid absurde finantsmaailmas, kuna raha omanikel on keelatud jälgida raha tegelikku liigutamist. Seda ajal, kui Rõivas oli Vao külas majanurga kõrbenud nurka vaatamas ning alustati eesti rahva tümitamist, kuigi siiani pole teada, kes tegelikult seda tegi.

Eriti tüüpiline oli Rõiva vabandamine meedias oma brigaadisiseste liikmete ees, kuid psühholoogiliselt jäetakse mulje kui leebest ja viisakast inimesest, kes ongi vagur, eetiline ning vabandav. Mille eest ta vabandas? Et ei suudetud vaesunud rahvale topeltrahve kehtestada? Inimesed ei pane seda tähele, mille eest. Nad vaatavad inimese üldist välimust, rõhutatud käitumismaneere.

Tuletame meelde kunagist Rõiva uhiuue Audi avariid, kus ta sõitis peateel liikunud autole suure hooga küljepealt sisse. Inimesel oli laps autos ja üldse, artikli järgi oli auto päris sodiks. Rõivas olevat soovinud kähku kohapeal ilma politseita asja lahendada ning viidanud, et need olnud teisel poolel kosmeetilised vead. Sama käitumisviis on nüüd valitsuses. Kui teised sõidetakse peaaegu sodiks, pole politseid vaja ning vastastel on *kõigest* kosmeetilised puudutused.

Kogu aur läheb inimestele isikliku puudutuse kujundamiseks, et võimalikult paljud tunneksid end puudutatuna. Rahvusriik on jälle, umbes kümnendat tuhandet korda sihilikult unustatud ja selle preambula on jätkuvalt läbi lugemata. Nüüd püütakse Helmet näidata mingi jõhkardina, kuigi ta ei öelnud midagi halvasti, kõik oli normaalne ning igati viisakuse piires. Me näeme tuttavad pasamäärimist, mida tuli EKRE Riigikogusse saamise järel mitte vähe.

Igatahes jään ootama, millal Rõivas vabandab rahva ees, mitte omasuguste poliitikute brigaadisiseselt. Kõlama jääb, et Rõivas vabandas, see ongi psühholoogia.

Helme ei pea kellegi ees vabandama. Mis juhtuks, kui hakkaks ise vastu korraldama rahvaküsitlusi, kus rahvas ütleb välja, mida ta Rõivast ning teerullibrigaadist arvab?

Võibolla peaks uurima, kuidas läheb perekonnal, kellele Rõivas autoga küljepealt sisse kihutas? On nad ära hirmutatud või julgevad rääkida, mis maneeridega nüüdne suurpoliitik kohapeal käitus?



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP