RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 9. detsember 2013

EESTI MEEL: Eluloolist Kuke koolist

 
Ajalehe Edasi / Postimees arvamustoimetaja Alo Raun avaldas hiljuti segase kirjutise isikult, kes nimetab end Jüri Kuke koolivennaks. Kirjutise tekstist nähtub, et Jüri oli juba koolipoisina täiskasvanu huvide ja tõrksa vaimuga isiksus, kelle hoiakuid või tegusid Mõisaküla kooli õppenõukogu veel enne 1957. aasta jõule mitu korda arutas.

Arusaamatult algab kirjutise asjakohane lõik aga etteheitest Rein Taageperale, kes on seni ainsa ( ! ) Jüri Kuke ainelise monograafia autor ning kelle õigeaegne põhjalik uurimistöö pealegi pole kirjutise autori vastuväitega vastuolus:
«… professor Rein Taagepera [ on ] ei tea kust allikast leidnud [ - - - ] informatsiooni, et Jüri Kukk visati Mõisaküla keskkoolist välja poliitilistel põhjustel. Mõisaküla keskkooli õppenõukogude protokollides on [ - - - ] kirjas Jüri Kuke käitumisega seotud asjaolude arutamised, mis päädivad [ ? ] õppenõukogu protokolliga nr 4 18. detsembrist 1957, kus arutusel õpilase Kukk J [ vanuses isikutele ehk alaealistele ] keelatud filmi vaatamas käimine keelatud ajal. Küsimustele "Kas veel lähete, kui linastatakse teile meelepärast keelatud filmi?" vastas õpilane Kukk: "Sellist asja vist enam ei juhtu." Viimasena [ loe: viimast korda ] mainitakse Jüri Kuke nime Mõisaküla keskkooli õppenõukogu protokollis nr 7 19. veebruaril 1958. aastal, kui õpetaja A [ -ino ] Ojat märkis ära mõnede õpilaste, nende hulgas Kukk J mittekorrektset tervitamist.» ( Andor-Olari Ilison, Püüame mõista Jüri Kukke priiuse päeval. PM-online, 26.3.2013 kl 21 Eaj )
Niisiis, aastal 1958 sürjutati 17-aastane Jüri Kukk koolist põhjusel, mis paistis Rein Taageperale olevat poliitiline. Kas selline mulje tõepoolest oli vale, on nüüd lisandunud teabe valguses enamgi küsitav.

Tõmmis raamatu «Mart Niklus – † Jüri Kukk : kaks kes ei alistunud» ( Stk, 1983, http://tallinn.ester.ee/record=b1158846~S7*est , http://tartu.ester.ee/record=b1442583~S1*est , 208 lk ) leheküljelt 107 — Jüri Kuke käsitluse ( lk 106-116 ja 159-176 ) autor on Rein Taagepera


Kui tänapäeval on õpilase koolist sürjumise ajendid kas sotsiaal-majanduslikud või kriminaalsed, siis sovetiajal tõrjuti õpilasi kas kriminaalsel või poliitilisel põhjusel. Kuigi õpetajatest moodustatud õppenõukogu ette kutsumise sagedus näeb praegugi välja kimbutamise moodi, ei olnud Jüri Kukk toona kaugeltki mingi kurjategija, vaid tubli koolipoiss. Keegi võis ehk aimata temas tulevast teaduritki. Küll oli ta komsomolkuste ja õpilaste eraellu sekkuvate haridustöötajate trotsija. Seejuures ise õpetajate laps — ja veel niisuguste, kelle vanemad varem juba samast, Mõisaküla koolist välja olid söödud… Üksikasjadel peatumata võib üldistada, et väärtusliku osana eestiaegse kooli varamust kandsid nad — õpetajad Albert ja Meeta Kukk — võõrvõimule sobimatut kogemust.

Peab märkima, et eesti kooli tabas läinud sajandi keskel halvaendeline pööre ja muuhulgas kaadrivahetus. Nõukogude süsteemis täielikult ideoloogia-aparaati integreeritud õppeasutuste tarvis koolitati sõja järel kiiruga n-ö stalinlikku kaadrit — uudset, laste ajuloputusele suunatud haridustöö-personali. Need "uued õpetajad" pidid saama totalitaarse korra käepikenduseks.

Tõmmis Rein Taagepera teose «Softening without Liberalization in the Soviet Union: The Case of Jüri Kukk» ( Lanham, NY, London, 1984, ISBN 0-8191-3801-0, 254 lk ) leheküljelt 13


Kuid niihästi Mõisaküla kooli kümnendite tagune lugu kui Jüri Kuke juhtum näitavad meile, et "uued õpetajad" ometi kaldusid kahte lehte: kui paljudest sai koolis võõra võimu hoobade pikendus, olid mõned siiski sovetiseerimise amortiseerijaks. Selgituseks mõningaid tõsiasju Jüri Kuke klassi- ja koolijuhatajatest.

Mõisaküla keskkoolis õppis ta viimati õpetaja Alma Kukk-Ilisoni klassis, ent lõpetas õpetaja Laine Kiluski klassis Abja keskkoolis. Viimane jäi umbkaudu 13 kilomeetrit eemale Jüri kodust Mõisakülas. Kui pikal kooliteel alatasa koolivahetus valusalt meelde ei tulnud, siis küllap seetõttu, et uus koolipere suhtus Jürisse sõbralikumalt kui endine. Heino Eineri, Abja kooli direktori ja oma viimase koolikeemia õpetaja samas isikus, kutsus ta tosina aasta pärast kraaditöö kaitsmisele; väitekirja kaitsmine Tartu Riiklikus Ülikoolis 25. oktoobril 1972 oli muide edukas.

Õpetaja — ilma jutumärkideta — oli Jüril ka Mõisaküla koolis. Keemiaõpetaja Salme Kartau. Temaga pidas endine õpilane pärast keskkooli lõpetamist paari kümnendi kestel südamlikku kirjavahetust. Osaliselt on see juba avaldatud ning muu seas saame sealt teada, et Mõisaküla koolis oli oma õpilase vaenajate killas isegi klassijuhataja Ilison ehk Alma Kukk neiupõlvenime poolest, keda Jüri Kukk meenutab "õpetajana", kes ei tahtnud "elus sirgjooneliselt sammuda", vaid surus õpilastele jt oma "mõtteid" peale. Tsiteerime 18-aastase Jüri Kuke Tartust Tallinna oma kunagisele õpetajale läkitatud kirja:
Tere, mu õpetaja! [ - - - ] …  Olin siis kas 4. või 5. klassis. Isa ja ema tulid koolimajast, kus nad said lõplikult vallandamispaberid. Ma ei osanud veel midagi aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu alateadlik elu-jälgimine. Asjatud vanemate katsed saada kohta tagasi, kohaotsingud, isa uus vallandamine jne. Ma mõistan, ja sageli meenub mulle hetketi, kui mul on raske, milline valu oli emal, kui ta peale 24-aastast õpetajaks olemist ilma jäeti võimalusest teha oma armastatud tööd; mõistan isa, kelle tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes lehitsen – nad on nii hoolega kirjutatud. Jah, ema ei suutnud vastu pidada, temale ma andestan. Ma mõistan seda kõike seda paremini, sest oma väikese võitluse kestel, mille jooksul mind nimetati seljataga või avalikult nihilistiks, egoistiks, individualistiks ja anarhistiks ( need sõnad kuuluvad [ kooli direktor Vaike ] Pobulile, [ Alma ] Ilisonile, [ Helga ] Samsile, arvan et ka [ õppeala-juhataja Lehte ] Palule ), olen pidanud lahkuma koolist, kus kunagi oli olnud direktor mu isa, õpetajaks ema, milles arenesin üle 10 ja poole aasta, kus mul olid head sõbrad. [ - - - ]   ( Jüri Kukk 5. novembril 1958 Salme Kartaule; Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseum K145; vrd Salme Kartau, Kirjad minevikust. Kultuur ja Elu, 2004, nr 2 )
postitas selle

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP