Hardo Aasmäe: poliitiliselt on meil kurvad jõulud

Hardo Aasmäe, tähelepanelik loodusvaatleja

www.DELFI.ee

Hardo Aasmäe

Foto: Vallo Kruuser

Poliitiliselt on meil kurvad jõulud. Üha ilmsemaks saab tõsiasi, et Eesti valitsevad ringkonnad on kaotanud pea. Siht on kadunud. Pole selgust, kuhu ühiskonda tüürida, leiab Hardo Aasmäe.

President jääb Lüllemäe koolilaste otsekohestele ja lihtsatele küsimustele vastamisega ilmselgelt hätta. Teisalt pole riik tema arvates loll, vaid uskumatult hea!?
Peaminister esineb jõuetult. Meie eurovolinikul pole midagi mõistlikku avalikkusele öelda. Seda kõike olukorras, kus Eestis on kümmekond eluvaldkonda täiesti iganenud ja vajab põhjalikke uuendusi. Alates rahandusest ja pangandusest ning lõpetades usueluga.
Ligi oma "tuntud headuses"
Jürgen Ligi läks rahahädas väike- ja keskmise ettevõtluse kallale, alustades sõjakäiku autode käibemaksu küsimuses. Olukorras, kus riik on juhitud kroonilisse rahapuudusesse, oleks juba ammu aeg hoopis pankadelt ettevõtte tulumaks riigikassasse kanda.
Pangad on tänaseks muutunud üsna loiuks keskmise ja väikeettevõtluse krediteerimisel ning viivad raha riigist välja. Raha saadakse meie klientidelt kergesti kätte interneti ülekandetasudega. Rootsis ei julge pangad seda teha. Seepärast oleks pankade tegelik maksustamine mõistlik. Paraku pole Ligil selleks julgust. Ta lootis, et väike- ja keskmisest ettevõtlusest käib lihtsalt jõud üle. Selle kõigega esineb Ligi oma "tuntud headuses".
Baltisaksa mõisaproua arutlused
Paraku on ka uusi tulijaid, Kaja Kallas ja Rait Maruste. Nende aastalõpu esinemised ilmestavad poliitilist peataolekut ja vaimset piiratust.
Kaja Kallas jutustab, et Reformierakond peab muutma oma suhtlemist rahvaga lugupidavamaks. Vastutasuks nõuab ta rahva suuremat lugupidamist Reformierakonna vastu. Kui see mõte arusaadavasse maakeelde ümber panna, pean tunnistama, et nii tagurlikku arusaama (demokraatlikust) ühiskonnast ei ole ma kaua aega kuulnud.
Niimoodi võis arutleda sada aastat tagasi eesrindlik baltisaksa mõisaproua, kui aadlimehed parajasti arutasid, kas anda seisusliku ülemkihi kõrvalt pooled kohad Eestimaa Maapäevas maarahva esindajatele või mitte.
Sada aastat tagasi käisid selle juurde eluvõõrad arutlused baltisaksa rüütelkonna erilisest missioonist ja vastutusest ühiskonna, sh eesti rahva ees. Aadelkond lubas toona armulikult olla lugupidavam maarahva suhtes ning lootis vastu saada maamatside tänulikkuse.
Juba siis ei taibanud baltisaksa rüütelkond oma vaimses mahajäämuses, et ühiskond ei vaja enam nende teeneid. Kui rüütelkond läks Vabadussõjas veel Eesti iseseisvuse vastu, võeti neilt ka mõisad ära. Võitu väljavalitute üle tähistame nüüd 23. juunil kui võidupüha!
Reformierakonnas elab edasi feodaalne arusaam, et ühiskond peab teenima isehakanud poliitilist eliiti. Tegelikult peavad erakonnad teenima ühiskonda. Aeg oleks sellest aru saada. Eriti piinlik oli kuulda Kaja Kallase vastust saatejuhi küsimusele, miks „Pealtnägija“ aastalõpu intervjuu võetakse juba kolmandat aastat järjest reformierakondlaselt.
Kui Kaja Kallase vastus jällegi arusaadavasse keelde panna, siis Reformierakond koosnebki põhiliselt ainult „tublidest ja toredatest inimestest, kellest tasub rääkida“. Midagi pole öelda, Reformierakond on nagu N. Liidu kompartei, mis oli „ühiskonna au, mõistus ja südametunnistus“ ning sinna enam keegi kõrvale ei mahtunud.
Alasti tõde on kahjuks aga see, et tõenäoliselt ei olnud Reformierakonnal 2013. aasta tulemuste põhjal Kaja Kallase asemel kedagi muud sünnis televisiooni saata. Kuid tõepoolest, miks valiti taas just reformierakondlane?
Rahvusringhäälingu juhatuse esimees on Reformierakonna sõdur ja raskel hetkel tuleb erakonnale appi. Seda oli näha hiljutistel kohalikel valimistel, kuidas ETV Reformierakonda poputas. Kas me peame seda taluma ka lähenevatel europarlamendi ja riigikogu valimistel? Vast lahendaks selguse mõttes eelnevalt ka selle küsimuse?
Nimetu annetaja on suur oht demokraatiale
Rait Maruste tegeleb poliitilise reformiga ja kurdab, et riigikogu ei taha olla rahvakogu täitevorgan. Ta ei puuduta üldse probleemi tuuma, pakkudes pisut riiklikku lisaraha parlamendivälistele erakondadele, vähendades erakonna registreerimiseks vajalikku liikmete arvu 500-le ja nurudes ettevõtetelt erakondadele lisaraha.
Praeguses ühiskondlikus õhustikus on ükskõik, kas uue erakonna loomiseks on vaja 500 või 1000 liiget. 1000 liikme nõue võtab lihtsalt mõned päevad rohkem aega. Rait Maruste ei tegele asjaga sisuliselt, vaid viljeleb valdavalt asendustegevust.
Meie erakondliku süsteemi peamine probleem on nelja riigipartei parasiitlik olemus. Nad on elujõuetud isegi võrreldes keskmise külaseltsiga. Selle aasta juuli, augusti ja septembri kuu jooksul kogus Reformierakond liikmemakse igalt oma liikmetelt keskmiselt 5 eurosenti kuus, IRL 10.7 eurosenti, Keskerakond 33,7 eurosenti ja sotsiaaldemokraadid 39 eurosenti.
Liikmemaksud on peaaegu olematu tuluallikas riigierakondade kassas. Neid peab ülal riik ehk maksumaksja ja anonüümsed annetused. Praegu tahavad riigiparteid jätta anonüümsete annetuste mittekriminaalseks ülempiiriks 40 000 eurot. See on näiteks 1000 korda(!) suurem lubatud määr, kui USA föderaalvalimistel. Seepärast saavad hämarad huvigrupid karistamatult erakondlikku poliitikat tellida. Nimetu annetaja on suur oht demokraatiale, sest me ei tea, kellest erakonnad sõltuvad.
Samas nõrgeneb sõltuvus valijast. Paratamatult seonduvad sellega teeseldud tehingud, rahapesu jm kuritegelikud ettevõtmised. Lahtistest nimekirjadest riigikogu valimistel ei taha riigiparteid samuti midagi kuulda. Lahtised nimekirjad õõnestaks erakondade tagatubade võimu ja elavdaks erakondade sisedemokraatiat. Paratamatult tuleb meil ühel päeval riigierakonnad ikkagi laiali saata/ümber registreerida ning alustada erakondlikku tegevust uute reeglite järgi.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=67505670