RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 3. detsember 2013

Üle poole Eestist ei ole tulevikus elujõuline

Kohalike omavalitsuste elujõulisuse indeksi kaart. Foto: Repro
Riigisisene töötajate pendelränne polegi Eesti jaoks nii suur probleem kui asjaolu, et kohti, kuhu rikkuse järele minna, on paljude jaoks ainult üks – Tallinn.


See on üks mitmest järeldusest, mida võib teha Statistikaameti eile avaldatud Eesti piirkondliku arengu aruandest. Väljaande krooniks on Eestis esmakordselt arvutatud omavalitsuste elujõulisuse indeks ehk sisuliselt koondhinnang iga omavalitsuse «tervislikule seisundile».
See, kui kaua süda edasi tuksub, oleneb ettevõtetest, ringlevast rahast, laekuvatest maksudest, elanike arvust ja nende haridustasemest. See, kas need näitajad langevad kokku või mitte, määrabki omavalitsuse tuleviku. Tänu kahele viimasele rahvaloendusele on Statistikaametil lõpuks käes piisavad andmed, et Soome eeskujul selline arvutus teha.
Avanev pilt ei paista kena, sest 2011. aasta seisuga on olukord Eestis miinusmärgiline: indeksi keskmist ületasid vähem kui pooled ehk 94 omavalitsust ja sellele jäid alla 132. Kümmekonna kõige elujõulisema omavalitsuse seas domineerivad oodatult Harjumaa vallad Viimsi, Harku, Kiili ja Rae, aga ka Tartumaa üllataja Ülenurme. Kõige muserdavam on tulevikuväljavaade Ida-Viru ja Valgamaa väikevaldade, aga ka Mõisaküla ja Kiviõli linnade jaoks.
Tallinnas on töökohtade arv niivõrd palju suurem, et ta suudab palju omavalitsusi ära toita. Tartus ega Valgas seda ei ole.
Kolmetaktiline mootor
Statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell kirjeldas, et omavalitsuste edu mootor töötab kolmetaktilisena: esimese tõuke annab kõrgharidusega inimeste suurem osatähtsus, see mõjutab palku, viimane omakorda töökohtade arvu. Töökohad ei teki aga igale poole vaid sinna, kus on piisavalt lai turg ja korralik infrastruktuur.
Selle tulemused on olnud drastilised: 2012. aastaks olid ligi 58 000 ettevõtet ehk enam kui pooled kõigist Eesti ettevõtetest registreeritud Harjumaale. Kümne aastaga on ka ettevõtjate hulk kasvanud vaid seal, mujal on see koos elanikkonna arvuga langenud. Asi pole selles, et teistes omavalitsustes oleks inimesed vähem ettevõtlikud, vaid neid (ja ka head tööjõudu) on seal lihtsalt liiga vähe, et võrsuks kogu vallale tööd andvad firmad.
Kui Harjumaa on kord juba majandusveduriks kujunenud, siis statistika näitab, et ta taastoodab iseennast: sinna koguneb rohkem väärtust, mis omakorda meelitab mujalt ära kõrgharituid. Harjumaal on kõrgharitute osakaal elanikkonnast nüüdseks 28 protsenti ja Tartumaal pea 26, mujal Eestis jääb see 12 kanti. 
Statistikaameti analüütiku Mihkel Servinski sõnul pole Tallinna liidripositsioon ilmtingimata halb, sest ta suudab rikastada teisi valdu isegi väljaspool maakonda. Näiteks on suuresti tänu pealinnale elujõulisusega kõik korras suuremal osal Harju-, Rapla- ja Järvamaast. Probleem on pigem see, et Tallinnale pole Lõuna-Eestis võrdväärset konkurenti.
Kõigist Eesti töötajatest käib teise omavalitsusse tööle ligikaudu kolmandik ehk üle 130 000 inimese. Tallinn on peamine pendelrände sihtkoht 43, Lõuna-Eestit valitsev Tartu aga vaid 27 omavalitsuse elanikele.
Tartu ei rikasta
Emajõe Ateena kasin mõju peegeldub ka numbrites: kui Tallinnas teenitud palkade mõju ulatub kaugele väljapoole maakonda, siis Tartu ei suuda sama pakkuda Põlvamaale, Valgamaale ega teisele poole Võrtsjärve.
Pealtnäha oleks justkui kõik hästi: pidev kõrgharitute pealekasv ja võrdlemisi palju kõrgepalgalisi teadus- ja tehnikaaladel tegutsevaid ettevõtteid. Probleem on aga selles, et Tartus lihtsalt pole piisavalt töökohti.
Nii pole imestada, et Tartumaal on noorte konkurents hõivatud töökohtadele Eesti kõrgeim, maakond on töötute tippspetsialistide poolest Eestis teisel kohal ja paljud noored lahkuvad pärast õpingud nii maakonnakeskusest kui ka Lõuna-Eestist.
«Tallinnas on töökohtade arv niivõrd palju suurem, et ta suudab palju omavalitsusi ära toita. Tartus ega Valgas seda ei ole,» summeeris statistikaameti juhtivstatistik Anu Tõnurist. Eesti lõunatipu ja Tartu vahele jääb Võru, mis toimib tugeva, ent madalapalgalise tõmbekeskusena. Tulemus on see, et üle poole Valga-, Põlva- ja Võrumaast on täis elujõuetuid valdu ja lahendust ei näi tulevat.
Pendelränne on võimalus
Tõnurist on üks neist statistikutest, kelle meelest pole Eesti-sisene pendelränne tegelikult probleem, vaid pigem lahendus, et vältida maapiirkondade tühjaks valgumist. Seetõttu pooldab ta ka tõmbekeskuste põhist haldusreformi, eeldusel, et välja valitakse õiged keskused.
Näiteks näitavad andmed, et Jõgevamaal võtab Jõgeva linnalt tõmbekeskuse tiitli ära Põltsamaa, Tartumaal on täielik edulugu Elva linn. Täiesti erinev seis on aga Ida-Virumaal, kus suuremate linnade rändesaldo on igal tööpäeval negatiivne. Inimesed lahkuvad tööle valdadesse, kus asuvad kaevandused ja elektrijaamad. See paneb mõtlema, mis saab kümnetest tuhandetest ida-virumaalastest siis, kui peaks vähenema põlevkivi kasutamine.
Statistikutel pole võluvitsa. Nii Krusell kui ka Tõnurist loodavad, et tulevikus võiks muutuda töö iseloom ja kõrge väärtusega tööd võiks olla võimalik teha kodust. See lootus on aga pigem õhkõrn, sest Eesti ettevõtlus maakondades on endiselt 20. sajandi nägu: ülekaalukalt domineerib kaubandus, ehitus ja põllumajandus.
Teine võimalus oleks riigi jõulised otseinvesteeringud tõmbekeskuste töökohtadesse. 
Isegi, kui lahendus leitakse, avalduvad selle mõjud pika aja pärast. «See on pikem kui põlvkond. Kohapealse elu paranemine ja inimeste naasmine maapiirkondadesse võtab ikka paarkümmend aastat aega,» pakkus Tõnurist.

Autor:
Oliver Kund


Allikas: http://www.postimees.ee/2615336/ule-poole-eestist-ei-ole-tulevikus-elujouline
________________
Selleni on viinud kartellierakondade pikaaegne valitsemine ja rahva põgenemine (nüüd juba üle 200 000) osariigist parema, inimväärse elu otsinguil.
M.I. 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP