RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 6. detsember 2013

Üleskutse sallimatusele

Piiskop Fulton Sheen - 04.12.2013

Paljud tänapäeva jutlustajad on kaugelt rohkem huvitatud oma kongregatsiooni populaarsusest kui Kristuse ja Tema ristisurma kuulutamisest. Intellektuaalse selgroo puudumine paneb nad istuma korraga kahele toolile, millest üks kuulub tõele ja teine mõttetusele…

Öeldakse, et Ameerika kannatab sallimatuse all. See ei ole tõsi. Ameerika kannatab sallivuse all: õige ja vale, tõe ja eksimuse, vooruse ja pahe, Kristuse ja kaose ärasegamise sallimise all.

Meie maad ei ole üle ujutanud mitte niivõrd sallimatud kuivõrd edumeelsed inimesed. Inimest, kelle mõtlemises valitseb kord ja harmoonia, nimetatakse sallimatuks, samal ajal kui inimene, kelle peas lokkab korratus ja segadus, tõstetakse esile kui salliv ja avarameelne.

Sallimatu inimene on see, kes keeldub nõustumast ükskõik millise põhjendusega; edumeelne on see, kes nõustub igasuguse põhjendusega – tingimusel, et see pole hea põhjendus. On tõsi, et nõutakse täpsust ja selgust, kuid täpsust ainult teaduslikes mõõdetes, mitte loogikas. Kokkuvarisemine, mis on tekitanud selle loomuliku edumeelsuse, on vaimne, mitte kõlbeline. Selle väite paikapidavust saab tõestada kolmel koel, osundades kalduvusele lahendada küsimusi mitte argumentide, vaid sõnadega, asjatundmatule soovile nõustuda igaühe autoriteediga religioonivallas ja viimaks uudsusearmastusele.

Religiooniteadusel on õigus olla teaduslikult kuulda võetud läbi oma pädevate esindajate, just nagu füüsikutel või astronoomidel on õigus olla kuulda võetud läbi oma pädevate esindajate. Religioon on teadus, vaatamata sellele, et mõned teevad sellest ainult sentimendi. Religioonil on omad printsiibid, nii loomulikud kui ka ilmutatud, mis on oma loogikas nõudlikumad kui matemaatika. Kuid sallivuse vale mõiste on seda tõsiasja tumestanud paljude silmis, kes on elu väikseimate pisiasjade suhtes sama sallimatud kuivõrd sallivad nad on oma suhtes Jumalaga.

Teine tõend mõistuse kokkuvarisemisest, mis on tekitanud edumeelsuse imeliku plahvatuse, on tõearmastuse asendamine kirega uudsuse järele.

Tõde on ohverdatud teravmeelsuse kasuks, Kristuse jumalikkus esmaspäevahommikuse ajalehepealkirja kasuks. Paljud tänapäeva jutlustajad on kaugelt rohkem huvitatud oma kongregatsiooni populaarsusest kui Kristuse ja Tema ristisurma kuulutamisest. Intellektuaalse selgroo puudumine paneb nad istuma korraga kahele toolile, millest üks kuulub tõele ja teine mõttetusele.

Nõnda teevad nad katoliiklastele komplimente nende „suure organisatsiooni“ pärast ja seksuoloogidele „ausa väljakutse esitamise pärast meie põlvkonna noortele“. Põlvepainutamine pigem pööbli kui Jumala ees tekitab neis ilmselt süümepiinu, et täita Ristija Johannese rolli kaasaja Heroodese ees. Mitte ühtegi süüdistavat sõrme pole suunatud lahutusele või abielurikkumisele, mitte ühtegi häält ei kõmise rikaste kõrvu, öeldes midagi jumalikust sallimatusest: „See ei ole õige, et sa elad oma venna naisega.“ Pigem kuuleme: „Sõbrad, ajad muutuvad!“ Modernsuse hape sööb ära ortodokssuse fossiili.

Usku Jumala olemasolusse, Kristuse jumalikkusesse ja moraaliseadusesse peetakse mööduvaks moeks. Selles uues sallivuses peetakse uusimat asja õigeks asjaks, justkui tõde oleks mood nagu kübar, mitte aga institutsioon nagu pea.

Lõppargument kaasaja edumeelsuse jaoks on see, et tõde on uudsus ja seega „tõde“ muutub koos mööduvate hetkekujutlustega. Nagu kameeleon, kes muudab värvi, et sobida riidega, millele ta on asetatud, nii eeldatakse, et ka tõde muutub, et sobida ajastu nõrkuste ja kõverustega.

Mõnede asjade loomus on kindlaksmääratud, aga kõige rohkem on seda tõe loomus. Tõe vastu võib tuhat korda rääkida, kuid see ainult tõestab, et ta on piisavalt tugev, elamaks üle tuhat rünnakut. Öelda, et mõned ütlevad nii ja teised naa ning seega pole tõde olemas, on peaaegu sama loogiline kui Kolumbus, kes kuulis ühtedelt, et maakera on ümmargune ja teistelt, et maakera on lame, oleks järeldanud, et seega pole maakera olemas. Nagu puusepale, kes võiks ära visata oma mõõdupulga ja kasutada iga tala mõõteridvana, nii ka neile, kes on ära visanud objektiivse tõe etaloni, ei ole jäänud midagi, millega mõõta, välja arvatud hetke mentaalne mood.

Uudsuse itsitav tuisupäisus, tasakaalust väljalöödud meelte sentimentaalne rahutus ja ebaloomulik kartus terve intellektuaalse pingutuse ees – kõik need aspektid ühinevad tekitamaks ebaküpsete, kuid enesega rahulolevate edumeelsete teoloogide gruppi, kes arvab, et pole erinevust Jumala kui Põhjustaja ja Jumala kui „mentaalse projektsiooni“ vahel; kes võrdsustab Kristuse ja Buddha ning laiendab siis oma edumeelsust laiahaardelisse sünteesi, mis ei ütle mitte ainult, et üks kristlik sekt on sama hea kui teine, vaid isegi et üks maailmareligioon on just sama hea kui teine.

Suur jumal „Progress“ on siis moealtaritele tõstetud, ja nagu tormitsevatelt palvelejatelt küsitakse: „Progress mille poole?“, vastab salliv: „Rohkema progressi poole.“ Samal ajal küsivad kõik terve mõistusega inimesed endalt, kuidas saab olla progressi ilma suunata ja suunda ilma kindlaksmääratud punktita. Ja kuna räägitakse „kindlaksmääratud punktist“, öeldakse, et nad on ajast maas, sellal kui tegelikult on nad mentaalselt ja vaimselt ajast üle.

Maailm näib olevat täielikult kaotanud võime eristada head ja halba, õiget ja valet. Selle väära edumeelsuse ees seistes on sallimatus see, mida maailm vajab.

On inimesi, kes usuvad, et sallimatus on alati vale, sest nad segavad „sallimatuse“ ära vihkamise, kitsarinnalisuse ja fanatismiga. Need samad inimesed usuvad, et sallivus on alati õige, sest nende meelest tähendab see ligimesearmastust, edumeelsust ning head iseloomu.

Kuid mis on sallivus? Sallivus on mõistuspärane kannatlik hoiak kurja suhtes ja talumisvõime, mis takistab meid allumast vihale või rakendama karistust. Kuid definitsioonist tähtsam on selle kasutusala. Tähtis punkt on siin järgmine: sallivust rakendatakse ainult isikute suhtes, kuid mitte kunagi tõe suhtes. Sallivust rakendatakse eksija, sallimatust eksimuse suhtes.

Meie ühiskond ei kannata mitte niivõrd sallimatuse all, mis on kitsarinnalisus, kuivõrd sallivuse all, mis on ükskõiksus tõe ja vale suhtes, ning filosoofilise hooletuse all, mida tõlgendatakse edumeelsusena.

Muidugi on soovitav, et ühiskonnas oleks rohkem sallivust, sest kunagi ei saa näidata üles liiga palju ligimesearmastust nende inimeste vastu, kes meist erinevad. Meie õnnis Issand ise palus, et me armastaksime neid, kes meid laimavad, sest ka nemad on inimesed, kuid kunagi ei käskinud Ta meil armastada laimu.

Kooskõlas Kristuse Vaimuga julgustab Kirik paluma kõikide nende eest, kes on Kiriku hoole alt väljas ja palub, et nende vastu näidataks üles suurimat ligimesearmastust. Seega peab inimeste vastu ligimesearmastust üles näitama – ja eriti nende vastu, kes on karjast väljas ja keda peab armastusega tagasi juhtima, et oleks üks kari ja üks Karjane. Kuid kas Jumalat, kes keeldub vaatamast võrdselt salliva pilguga kõikidele religioonidele, ei tohigi enam nimeta „Tarkuseks“, vaid tuleb hüüda „Sallimatuks“?

Kirik on samastatud Kristusega nii ajas kui ka printsiibis. Ta hakkas mõtlema oma esimestest printsiipidest, ja mida jõulisemalt ta mõtles, seda enam dogmasid ta välja arendas. Ta ei unustanud neid dogmasid kunagi, ta pidas need meeles ja tema mälu on Traditsioon. Kiriku dogmad on nagu tellised – tugevad asjad, millega inimene saab ehitada, mitte nagu õled, mis on ainult põletamiseks kõlbulik „religioosne kogemus“.

Kirik on olnud ja jääb alati sallimatuks, kui tegemist on Jumala õigustega, sest hereesia, eksimus ja vale ei puuduta isiklikke asju, milles ta võib järele anda, vaid jumalikku Õigust, milles ei ole järeleandmist. Tõde on jumalik, hereesia on inimlik. Pärast vastava hüvituse tegemist lubab Kirik hereetiku jälle oma hingede varakambrisse, kuid kunagi ei luba ta hereesiat oma Tarkuse varakambrisse. Õige on õige isegi siis, kui kellelgi ei ole õigus, ja vale on vale ka siis, kui kõik eksivad.

Kiriku hoiakut kaasaja maailma suhtes selles tähtsas küsimuses võib selgemaks teha looga kahest naisest Saalomoni kohtu ees. Mõlemad neist väitsid, et laps on tema oma. Tõeline ema nõudis kas tervet last või mitte midagi, sest laps on nagu tõde – seda ei saa jagada ilma teda hävitamata. Vale ema aga nõustus kompromissiga. Ta tahtis last jagada, ja laps oleks toodud edumeelsuse ohvriks.

See artikkel avaldati algselt 1931. aastal ehk ajal, mil nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides omandasid üha enam kaalu mitmed sekularistlikud inimvaenulikud ideoloogiad, nagu liberalism, modernism, rassism, sotsialism, kommunism ja natsism. Samas ei ole artikkel minetanud oma aktuaalsust, sest vähe on enam väärmõistetud ja -tõlgendatud kategooriaid kui sallivus, mida kasutatakse ka meie ajal ideoloogilise võitluse relvana, nõudmaks valele koha andmist tõe kõrval või koguni selle asemel. Artikkel on tõlgitud inglise keelest ning selle originaaltekstiga saab tutvuda siin.

Artikli autor peapiiskop Fulton J. Sheen (1895–1979) oli Ameerika katoliiklik kirikutegelane, kes sai laialt tuntuks tänu oma jutlustele ning tööle televisioonis ja raadios. 2002. aastal alustati tema pühakuks kuulutamise protsessi.


Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2036

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP