Leo Kunnas: Eesti vajab tanke

Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik

www.DELFI.ee

Leo Kunnas

Foto: Ilmar Saabas

 
Eelmise aasta lõpus ja käesoleva aasta alguses kritiseerisin teravalt uue sõjalise riigikaitse arengukava puudujääke. Mis on vahepeal muutunud? On sellest ka mingit kasu olnud ning vähemalt kõige hukatuslikumad vead parandatud?

Ei ole. Vastupidi - kaitseväe korralduse seaduse parandused, mille vastuvõtmisega kaotataks kaitseringkonnad ning likvideeritaks detsentraliseeritud juhtimissüsteem, mille loomisega kaitsevägi terve eelmise kümnendi kurja vaeva nägi - on jõudnud otsustamiseks Riigikokku.
Ütlesin kohe, et maakaitse juhtimisvastutuse üleandmine Kaitseliidule on puhas butafooria. Vastavaid parandusi Kaitseliidu seaduses ja teistes seadustes ei ole kusagil näha. Kaitseringkondade staapidest viiakse inimesi minema, aga Kaitseliitu nood ei jõua. Ega sellel polekski mõtet, sest Kaitseliit ei saaks asendada kaitseväge ega hakata kriisi- ja sõjaajal juhtima kaitseväe-põhiseid jalaväepataljone, suurtükiväepataljone ja teisi üksusi.
Vahepeal on toimunud muudki tähelepanuväärset. Euroopa riikide kaitsekulutuste ja relvajõudude vähendamise trend pole peatunud. Pentagon on otsustanud, et Euroopasse jääb vaid kaks brigaadisuurust väekoondist - 2. ratsaväebrigaad Stryker-tüüpi soomukitega Saksamaal, Grafenwöhris ja Vilseckis ning 173. õhudessantbrigaad Itaalias, Vicensas. Kui praegune Ameerika Ühendriikide kaitsekulutuste kärpimise plaan jääb jõusse, ootab USA maaväge ees vähendamine 570 000 inimeselt 420 000 inimesele, ehk umbes veerandi võrra. Euroopasse ei jää ühtki USA tankibrigaadi.
Vene õppused
Venemaa käesoleva aasta suurõppuste tsüklist on palju räägitud, nii et mul pole mõtet põhilisi fakte üle korrata. Märgiksin vaid, et NATO vastus sellele „Steadfast Jazzi" näol on oma mastaabilt pehmelt öeldes tagasihoidlik. Mõistagi on see parem kui mitte midagi, positiivne on juba säärase õppuse toimumise fakt iseenesest.
Venemaa sõjalised kulutused moodustavad käesoleval aastal 3,1% SKT-st. Venemaa juhtkond planeerib tõsta need 2016. aastaks 4,0%-ni rahvuslikust koguproduktist, mis tähendaks idanaabri kaitsekulutuste kolmekordistumist võrreldes 2007. aastaga. Need kasvaksid kolme aastaga umbes 108 miljardi USA dollarini, millega Venemaa tõuseks kaitsekulutuste üldmahult maailmas kolmandale kohale. Need arvud meenutavad „külma sõja" aegu.  
Mis on Eesti vastus? Uue sõjalise riigikaitse arengukava järgi on meie vastus taandareng. Kaitseringkondade likvideerimisega läheksime tagasi 1990. aastatesse, kui kaitsevägi ei olnud veel suuteline toimivat sõjaaja juhtimissüsteemi üles ehitama. Eesti kopeeriks üks-ühele meie lõunanaabrite lätlaste-leedulaste juhtimismudelit.
Meie lõunanaabrite kaitsevägede suuruseks on teatavasti üks brigaad (lätlastel pika miinusega), seepärast ei ole neil sõjaajal ka suurt midagi juhtida. Kui luua nukuarmee juhtimiseks sobilik juhtimisstruktuur, järgneb paratamatult, varem või hiljem, ka nukuarmee ise, sest millegi muu juhtimiseks pole ju nagunii võimekust.
Seetõttu ei ole uus arengukava väärt paberit, millele trükitud. Maakeeles väljendudes: sitast on raske saia teha, pigem peaksime rääkima sellest, kuidas päästa veel, mis päästa annab, et meie võitlusvõime ei langeks mõne aastaga lõunanaabritega samale tasemele.
Mida siis teha?
Kõige tähtsam - kaitseringkondi ei tohi kaotada. Sellega kaoks nii sõjaaja detsentraliseeritud juhtimine kui ka ringkonnaülemate alluvuses olevad kaitseväe-põhised üksused. Neid oleks vaja edasi arendada ja ajapikku hoopiski suurendada. Kaitseringkondade kaotamine oleks riigikaitseline enesetapp, millega muudaksime end suurriigi ideaalvastaseks. Kaitseliit ei saa asendada kaitseväge - vastasel juhul tekib küsimus, mis ülesandeid kaitsevägi üldse täidab ja milleks teda tarvis on?
Teine põhimõtteline küsimus käsitab kaitseväe võimekusi. Kas uues arengukavas planeeritud jalaväe lahingumasinad või liikursuurtükid annaksid meile mehhaniseeritud lahingupidamise võimekuse, mida meil oleks idanaabri tanki- ja mehhaniseeritud üksuste vastu vaja? Ei annaks, jalavägi peaks ikka võitlema jalgsi, nagu tänagi. Jalaväe lahingumasinad on selleks liiga kallid, et kasutada neid lihtsalt jalaväelaste transpordivahendina, selleks kõlbavad ka veoautod.
Seega ei ole ilma tankideta soomusmanöövrivõimekuse arendamisest mõtet rääkida, see oleks tühi jutt. Kas saame pidada meie sõdurite väljaõpet tõsiseltvõetavaks, kui nad pole ajateenistuse ega õppekogunemiste ajal tanki näinudki, rääkimata tankihirmu ületamisest ja koostegutsemise harjutamisest?
Kas meie vastus Venemaa kaitsekulutuste tõusule ja idanaabri relvajõudude kiirele moderniseerimisele on see, et järgmise kümne aasta jooksul ei teki Eesti kaitseväel juurde ühtegi uut võimekust? Eelmisel kümnendil lõi kaitsevägi mõne loetud aastaga väga mitmeid erinevaid uusi võimekusi (keskmaa tankitõrje, kaartulevõimekused 155mm ja 122mm suurtükkidega, lähimaa rakettõhutõrje jms).
1939. aasta riigikaitse
Kas selline ongi siis kaitseväe jõukohane areng, mis on uue arengukava tuumikteesiks? Ka pärast Konstantin Pätsi võimuhaaramist 1934. aastal oli toonase Eesti riigikaitse kandvaks arenguprintsiibiks ilmselgelt jõukohasus. Meie idanaaber oskas seda 1939. aastal vääriliselt hinnata.    
Kolmandaks, kaitseväe taristu rajamisega seotud Gordioni sõlm tuleks läbi raiuda, s.t ehitada uus väeosa Jägalasse, et Tallinna Nõukogude-aegsetes amortiseerinud sõjaväelinnakutes paiknevad väeosad leiaksid endale lõpuks uue kodu. Mida enam sellega viivitada, seda rohkem kahju kaitsevägi pikemas perspektiivis kannab.
Viivitamine või laialipillutamine (kasarmu Miinisadamasse, teine Viru pataljoni, kaks  Ämarisse) ei ole lahendus. Me ei ela enam 1990. aastate alguses, mil naiivselt loodeti, et mõne kasarmu ehitamisega võiks kaitseväe majutusprobleemid lahendada. Paar kasarmut Ämaris või Miinisadamas tähendaks seda, et sinna tuleks ehitada ka söökla, staabihoone, laod ning väljaõppe teostamiseks vajalikud rajatised. Lõppkokkuvõtteks tekiks mitu miniformaadis surrogaat-Jägalat.
Jägala paikneb Kaitseväe Keskpolügooni läheduses mõistlikul kaugusel Tallinnast, seejuures linnast idas. Soodne, peaaegu ideaalilähedane asukoht on Jägala-projekti kandvaks ideeks. Ämariga on aga kaks põhimõttelist probleemi: lennuväli on potentsiaalse vaenlase õhuväe ja taktikaliste rakettide esmane sihtmärk ning seal pole harjutusvälja. Vedada sealt sõdureid napi väljaõppeaja arvelt järgmised aastakümned Keskpolügoonile läheks pikapeale ikkagi kallimaks, kui Jägala asendamine näivalt kasutoovate ersatslahendustega.   
Lüngad jäävad
Kui vastse arengukava juhtimisstruktuur ei kannata kriitikat, ühtegi võimelünka ei likvideerita ning taristuplaanis aetakse taga näivat hetkesäästu pikaajaliste eesmärkide arvel, on siis vähemalt personaliplaan vettpidav? 
Kahtlen. Piisab kahest küsimusest. Kuidas mõjub juhtimisstruktuuri totaalne segipaiskamine kaitseväes teenivatele inimestele? Kas tõesti lähevad Tallinnas elavad kaadrikaitseväelased rõõmsal meelel Jõhvi? Mõned vahest lähevadki, aga kas kohale jõuab neist pool või kolmandik, näitab aeg.
Säärase arengukavaga ei ole kaitseväel personalikasvu loota. Kaadrikaitseväelased lähevad minema, ning need, kes on läinud, ei tule tagasi.
Lugejal on nüüdseks kindlasti tekkinud õigustatud küsimus: mida sina, reservkolonelleitnant Leo Kunnas, kaitseministri nõukoja juhataja, oled teinud, et neid vigu vältida?
Sellele vastamiseks panen käesoleva artikli lisasse oma nõuande kaitseministrile 16. jaanuarist 2012, mis on avalik, mingil moel salastamata dokument 27 lehel. Uus sõjalise riigikaitse arengukava on paljuski minu nõuandele diametraalselt vastupidine plaan.  
Nõuanded kaitseministrile.
  

See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=67104002