MATTI ILVES: RAHVUSVAHELISTE ORGANISATIOONIDE SOOVITUSED JA NÕUDMISED EESTI RIIGILE

Mitmesugused ravusvahelised organisatsioonid, alates ÜRO-st, on jaganud palju soovitusi ja lausa nõudmisi rahvusvähemuste õiguste kohta Eestis. Hiljuti tuli järjekodsete, lausa skandaalete soovitustega välja Euroopa Nõukogu, nendega saate tutvuda SIIN.
Ükski nendest organisatsioonidest ei arvesta aga sellega, et Eesti vabanes alles paarkünnend aastat tagasi okupatsiooni alt ja meil pole siiani läbi viidud riigi ja ühiskonna desovietiseerimist, dekoloniseerimist ja derussifitseerimist. Selles on suuresti süüdi meie poliitiline eliit, kes kas argusest või siis lausa tahtmatusest pole mende probleemidega piisavalt tegelenud. Nüüd on tagajärjed käes, soovituste ja nõudmiste jagajad käsitlevad siia okupatsiooni ajal suunatud ja sisseveetud okupante-immigrante lausa Eesti põliselanikena, kellele tuleb tagada kõik vähemusrahvuste õigused. Tegelikult oli selline NSV Liidu tegevus täiesti ebaseaduslik rahvusvahelise õiguse seisukohast, mis keelab muuta okupeeritud riigis elanike rahvuslikku koosseisu. Sellega, paistab, ei arvestata enam üldse ja kogu süü veeretatakse okupatsiooni all kannatanud riigi ning rahva kaela.

TOON NÜÜD RAHVUSVAHELISTE JA VALITSUSVÄLISTE ORGANISATIOONIDE PRETENSIOONIDE JA SOOVITUSTE LOETELU RAHVUSVÄEMUSTE ÕIGUSTE KOHTA EESTIS

I. Euroopa Nõukogu Nõuandekomtee kokkuvõttes Euroopa rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni täitmise kohta, mis võeti vastu 14. septembril 2001.a., vastuseks Eesti ettekandele nimetatud dokumendi täitmisest on juhitud tähelepanu järgmistele asjaoludele.

Nõuandekomitee arvab, et Euroopa rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimisel eesti parlamendi poolt sisse viidud klausel, millest johtuvalt rakendub dokument ainult Eesti kodanike kohta, on oma olemuselt piirav (III osa, art.3, p.17) ning kutsub eesti võimukandjaid üles veel kord vaatama läbi oma lähenemisviisi. (IIIosa, art.3, p.18)

Juhtides tähelepanu jätkuvalt aeglasele naturaliseerimise tempole Euroopa Nõukogu eksperdid arvavad, et üheks kodakondsuse saamise takistuseks on liiga kõrge eesti keele nõue (III osa, art.4, p.26).

Hinnates eesti võimude ponnistusi ühiskonna integreerimisel, rõhutavad kokkuvõtte autorid, et eesti integratsioonipoliitika on oma loomult ühekülgne, kuna on suunatud peamiselt riigikeele õpetamisele (III osa, art.5, p.27).

Nõuandekomitee kritiseeris 1993. aastal vastu võetud kultuuriautonoomia seadust selle mõju seisukohast eesti rahvusvähemuste praktilisele olukorrale ning avaldas arvamust, et seadusandlus selles valdkonnas vajab muudatust või väljavahetamist (III osa, art.5, p.29)

Kokkuvõtte osas, mis puudutab informatsiooni kättesaadavust rahvusvähemustele, juhitakse tähelepanu sellele, et avalik-õiguslikus televisioonis on venekeelsetele saadetele eraldatud aeg – umbes üks tund venekeelseid saateid päevas – piiratud, võrreldes asjaomase elanikkonna vajaduste ja suurusega. Nõuandekomitee arvates tuleks uurida sellisteks saadeteks eraldatud aja piisavust (III osa, art. 9, p.37).

Nõuandekomitee märgib, et keeleseaduse paragrahvi 25 kohaselt kehtestatud range nõue televisioonisaadete edastajatele lisama oma vähemuskeelsetele saadetele eestikeelne tõlge häirib raamkonventsiooni artikli 9 rakendamist, kuna see tekitab rahvusvähemusse kuuluvatele isikutele põhjendamatuid raskusi oma massiteabevahendi loomisel (III osa, art.9, p.38).

Nõuandekomitee märgib, et Eestis on riigikeele seisund õigusnormides sätestatud ja kaitstud, samas kui vastavad õigusnormid vähemuskeelte seisundi ja kaitse kohta on oma arvult ja ulatuselt piiratud (III osa, art.10, p.39)

Kokkuvõtte osas, mis puudutab rahvusvähemuste õigust haridusele, märgib nõuandekomitee, et põhikooli ja gümnaasiumi seaduses puuduvad sätted, mis tagaksid rahvusvähemustesse kuuluvatele isikutele sobivate võimaluste loomise vähemuskeele õppimiseks või selles keeles hariduse omandamiseks. Nõuandekomitee kahetsusega märgib, et põhiõppekeele valik riiklikes ja munitsipaalõppeasutustes on jäetud täielikult kohalike omavalitsuste ja Haridusministeeriumi otsustada (III osa, art.14, p.53).

II. Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon (ECRI) Teises ettekandes rassismi ja sallimatuse vastasest võitlusest ja olukorrast Eestis 23. aprillil 2002. a. juhib tähelepanu sellele, et naturaliseerimise protsess on aeglustunud ja praktiliselt peatunud ning soovitab rakendada meetmeid, mis julgustaksid selliseid inimesi Eesti kodakondsust taotlema(art O, p. 64).

Dokumendis on samuti märgitud, et hoolimata kodakondsuseseaduses tehtud parandustest, on keeleeksami nõuded siiki paljudele veel takistuseks Eesti kodakondsuse saamisel (art. B, p. 9).

Ettekande autorid taunivad ka eesti võimude pingutusi ühiskonna integratsiooni osas, eeskätt poliitilises valdkonnas, kuna mittekodanikel ei ole võimalik osaleda kõigis poliitilise ja ühiskonnaelu valdkondades. Mittekodanikud ei saa osaleda üleriigilistel valimistel, ei saa kandideerida kohalikel valimistel ega olla poliitiliste erakondade liikmed(art G, p.40).

ECRI märgib, et venekeelne elanikkond on kaugel multikultuurilisest ühiskonnast, milles vähemusrahvused moodustaksid integreeritud osa, nad on oma arvukusega alaesindatud mitmetes ühiskonnastruktuurides - poliitilises elus ja haldusstruktuurides, sealhulgas avalikus teenistuses, kohtutes ja riigiasutustes, samuti eraettevõtluses ning muudes ühiskonna eliitgruppides. Veelgi enam, selliste inimeste majanduslik ja sotsiaalne olukord võrrelduna etniliste eestlastega üha halveneb (art.N, p. 58).

ECRI rõhutab, et niisugune olukord võib viia nimetatud gruppide marginaliseerumiseni ning rahulolematuseni, tekitada õhkkonna, milles võivad üles kerkida rahvuspinged (art. N, p. 59).

Komisjon kutsub ametivõime pingutama eestlaste ja vähemusrahvuste integreerimise nimel, et luua ühtne ühiskond ning loodab, et seda peetakse jätkuvalt poliitiliseks prioriteediks ning et integratsiooniprogrammis ettenähtud kavade tegelikuks elluviimiseks eraldatakse piisavalt vahendeid (art. N, p. 60).

Osas, mis puudutab keele- ja töökeskkonda, juhitakse tähelepanu keleseaduses senini sisalduvaid sätteid, mis piiravad töö leidmist (art. B, p. 13). Ettekandes on samuti märgitud, et venekeelne telemeedia on Eestis väga piiratud (art. M, p. 55).

ECRI toetab algatusi, mille eesmärk on jõuda mõlema kogukonnani samaaegselt - näiteks trükiajakirjanduses sama artikli avaldamine mõlemas keeles ning telesaated, mis pakuvad huvi mõlemale kogukonnale ja mis tehakse tõlkimise või subtiitrite teel arusaadavaks kõigile Eestis elavatele isikutele (art. M, p. 56).

Ettekandes saab terava kriitika osaliseks olukord, mida võimaldab seadus kultuuriautonoomiast (art. B, p. 16).

Kodakondsuse seadus keelab kodakondsuse andmise endistele sõjaväelastele ja julgeolekutöötajatele ning nende abikaasadele ja perekonnaliikmetele. ECRI on mures sellepärast, et kõnealused abikaasad ja lapsed, kes ei ole ise kunagi olnud sõjaväe- ega julgeolekuteenistuses, on jäetud ilma Eesti kodakondsuse saamise võimalusest. Lesestunud ja lahutatud isikud ja lapsed, kes on vanemad kui 18 aastat, võivad vastavalt seadusele taotleda kodakondsust naturalisatsiooni korras (art. B, p. 12).

Ettekandes ECRI soovitab eesti riigijuhtidel astuda vajalikke samme, et ratifitseerida UNESCO konventsioon haridusdiskriminatsiooni vastasest võitlusest ja Euroopa konventsioon välismaalaste osalusest ühiskondlikus elus kohalikul tasandil.

III. Euroopa Nõukogu ministrite komitee resolutsioonis 13. juunil 2002.a. (ResCNM (2002)8) rahvusvähemuste kaitsmise raamkonventsiooni täitmisest Eestis on märgitud edaspidiste pingutuste vajalikkus naturaliseerimise protsessi aktiviseerimiseks, arvestades olukorda, mil riigis on palju kodakondsuseta isikuid (art. 1, p. 4).

Resolutsioonis on samuti märgitud, et eesti keele levitamise meetmed paevad samas garanteerima rahvusvähemuste esindajatele võimaluse omandada haridus oma emakeeles (art. 1, p. 5).

IV. ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee avaldas 1. novembril 2002. a. oma kokkuvõtvad soovitused Eesti perioodilise aruande alusel .

Dokumendi osas, mis puudutab Tallinna poliitikat kodakondsuse valdkonnas, märkis komitee, et muret teeb kodakondsuseta isikute suur osakaal riigis(art. C, p.353) ja takistused, mis ei võimalda taotleda kodakondsust Eestis elavatel Nõukogude Armee endistel sõjaväeteenistujatel (art. C, p.354).

Kriitilise hinnangu sai ka kuultuuriautonoomia seaduse 1993. aastal sätestatud rahvusvähemuse mõiste tõlgendus, mis on oma loomult piirav. ÜRO ekspertide hinnangul võib taoline tõlgendus viia riikliku integratsiooniprogrammi mahu vähenemiseni ning selleni, et integratsioonipoliitika transformeerub assimilatsioonipoliitikaks (art C, p.355).

Samuti on komitee arvates murettekitav Eestis elavate vene keelt kõnelevate rahvusvähemuste olukord, eriti majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused, sealhulgas ka õigus tööle, meditsiinilisele teenindusele ja haridusele (art. C, p.357).

ÜRO komitee juhub tähelepanu keelesituatsioonile, märkides, et keeleseaduse nõuete kõrge tase sellel osas, mis puudutad tööturgu, eriti erasektoris, võib viia rahvusvähemuste diskrimineerimiseni, mis on vastuolus rassilise diskrimineerimise konventsiooni viienda punktiga (art. C, p.356).

Kokkuvõttes rõhutab komitee eriliselt, et väga tähtis on venekeelse elanikkonnaga kompaktselt asustatud piirkondades võimaldada kohalikel võimuorganitel korraldada asjaajamist emakeeles ning palub Eesti valitsust informeerida üksikasjalikult oma järjekordses aruandes edusammudest selles valdkonnas (art. C, p. 359).

Rahvusvähemuste poliitiliste õiguste osas valmistab ÜRO ekspertidele muret asjaolu, et õigus kuuluda poliitilisse erakonda on seadusandlikult seostatud Eesti kodakondsusega.

ÜRO komitee kokkuvõttes on välja toodud soovitus Eesti valitsusele liituda mitmete ÜRO inimõiguslike normatiivaktidega, sealhulgas 1961. aasta konventsiooniga kodakondsuseta isikute arvu vähendamisest, 1954. aasta konventsiooniga kodakondsuseta isikute staatusest ja 1960. aasta UNESCO haridusliku diskriminatsiooni vastase konventsiooniga (art. C, p.361).

V. Kokuvõttes 21. novembril 2002.a. piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise tõkestamise konventsiooni täitmisest Eestis avaldas ÜRO komitee murelikkust selle üle, et Eesti vanglates on väga palju Venemaa kodanikke ja apatriide. Komitee soovitab asja uurida ning teatada põhjustest, miks on eesti vanglates nii palju Venemaa kodanikke (osa C, art.5, p.f).

Dokumendis on soovitatud ratifitseerida 1961. asta konventsioon kodakondsuseta isikute arvu vähendamisest (osa D, art.6, p.i).

VI. 2002. aasta novembris Eesti EL-ga liitumise protsessi monitooringu raames Avatud ühiskonna instituudi ettevalmistatud ettekandes on viidatud asjaolule, et eesti ühiskonnal puudub integratsiooniprobleemide konsensuslik tajumine. Ettekande koostajad väljendavad samuti kartust, et võimude püüdlus liita ühiskond eesti keele alusel ei soodusta püstitatud eesmärgi saavutamist (osa 4). Instituut kritiseerib oma ettekandes infovaegust, ühiskondliku arutelu puudulikkust sellel osas, mis puudutab integratsiooniprogrammi eesmärke ja põhimõtteid, eriti programmi koostamise ajal. Sellest on korduvalt rääkinud rahvusvähemuste esindajad (osa 4).

Integratsioonipoliitika tõhustamiseks on Eesti valitsusele soovitatud rakendada järgmiseid meetmeid:

    lihtsustada naturalisatsiooni menetlus kodakondsuseta isikutele, võtta kasutusele abinõud, mis ergutaksid mitteeestlasi lülituma ühiskonna tegevustesse (osa 4);
    muuta seadusandlikud ja administratiivsed mehhanismid ratsionaalsemaks, eesmärgiga vähendada mittekodanike arvu ja muuta naturaliseerimine enam vastuvõetavamaks kodakondsuseta isikutele;
    arendada partnerlussuhteid riigiorganite, kohalike omavalitsuste ja rahvusvähemuste vahel (art. 5, p. 3).

Ettekandes soovitatakse samuti taas läbi vaadata seadus kultuuriautonoomiast ning viia sisse parandused, et seda saaks rakendada efektiivsemalt. Ettekandes rõhutati,et seadus ei rakendeu täies ulatuses (art. 3, p. 4).

VII. ÜRO komitee kokkuvõttes majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest, mis avaldati 29. novembril 2002.a. vastuseks Eesti raportile rahvusvahelise pakti majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste täitmisest, väljendab murelikkust vähese tähelepanu üle, mis osutatakse Eestis rahvusvähemuste keelele ja kultuurilistele õigustele, kaasa arvatud ka hariduse omandamisele emakeeles (art D, p. 32).

Dokumendis soovitatakse taas läbi vaadata seadus kultuuriautonoomiast, eesmärgiga tunnustada täielikult rahvusvähemuste õigusi. Komitee märgib, et Eestis elavatel rahvusvähemustel peaks olema tagatud võimalus omandada haridus emakeeles ja võimalus kasutada emakeelt ühiskondlikus elus (art. E, p. 57).

Kokkuvõttes väljendatakse murelikkust selle üle, et töötuse tase rahvusvähemuste hulgas (ligi 16,6%) on kõrgem kui üldine (9,9%) töötuse tase riigis (art D, p.12).

Seoses sellega kutsuvad dokumendi koostajad eesti ametivõime üles aktiviseerima investeeringuid arengusse nendes riigi piirkondades, kus töötuse tase on kõige kõrgem, et hõlmata tööga neid inimesi, keda puudutas restruktureerimine, eriti tööstuse- ja agraarsektoris (art. E, p. 34).

VIII. OSCE Demokraatlike institutsioonide ja Inimõiguste büroo missioon juhib18. veebruari 2003.a. ettekandes tähelepanu sellele, et Eestis on jätkuvalt väga palju kodakondsuseta isikuid. Samas on märgitud, et naturaliseerimise kiiremat kulgemist takistavad märkimisväärsed administratiivtõkked (art. E).

Ettekandes on märgitud vajadus kaotada Eestis piirangud, mis ei võimalda mittekodanikel astuda poliitiliste erakondade liikmeiks (art. 4, p.3). OSCE ekspertide hinnangul oleks eesti võimukandjatel mõtekas kaaluda võimalusi rahvusvähemuste osakaalu suurendamiseks parlamendis (Riigikogus) ja teistes poliitilistes institutsioonides

Dokumendis samuti soovitatakse tagada valimisinformatsiooni tõlge ka teistesse keeltesse, mitte ainult eesti keelde, eriti neis piirkondades, kus elnikkonna suurema osa moodustavad rahvusvähemuste esindajad (art. 4, p. 4).

Ettekandes on osutatud sellele, et eesti valitsus peaks revideerima oma suhtumist ning leidma võimaluse kanda rahvusvähemuste esindajaid, eriti mittekodanikke, rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni lisasse (art. E).

IX. ÜRO inimõiguste komitee soovituskirjas 3. aprillist 2003.a., mis avaldati vastuseks Eesti ettekandele kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti

Täitmisest, on väljendatud murelikkust selle üle, et Eesti ei ole täitnud eelnevaid soovitusi naturaliseerimise küsimustes ning selle üle, et riigis on jätkuvalt suur kodakondsuseta isikute isakaal.

Seoses sellega soovitab komitee eesti ametivõimudele taas läbi vaadata oma seisukoht kodakondsuse andmise suhtes nendele isikutele, kes üleminekuperioodil võtsid teise riigi kodakondsuse, samuti kodakondsuseta isikutele (art. C, p 14).

Dokumendis väljendatakse murelikkust selle üle, et Eestis on mittekodanikele seadusandlikult keelatud osalemine poliitiliste erakondade tegevuses, ning juhitakse tähelepanu vajadusele kaotada need piirangud (art. C, p.17).

ÜRO inimõiguste komitee viitab vajadusele tagada seadusandluse mittediskrimineeriv rakendamine rahvusvähemuste õigusele emakeele kasutamisele ja rahvuskultuurile (p. 16).

X. Euroopa Ühenduste komisjoni ettekandes Eesti valmisolekust liituda EL-ga 5. novembrist 2003. a. (13.ptk.) on täheldatud, et Eesti peab astuma samme venekeelse rahvusvähemuse integratsiooni edaspidise arenemise suunas, sealhulgas jätkata naturaliseerimise protsessi kiirendamist ning võtta kasutusele ka teisi meetmeid, mis tõstaksid naturalisatsiooni tempot.

2007. aastaks on Eestis kavandatud muukeelsete koolide üleminek kakskeelsele õppele. Seoses sellega peab valitsus tagama efektiivse ja paindliku kohanemisperioodi, samuti võtma kasutusele meetmed, mis tagavad keeleseaduse rakendamise ja teostamise kõikidel tasanditel vastavalt õigluse ja proportsionaalsuse pihimõtetele ning Eesti rahvusvahelistele kohustustele. (http://www.rusemb.ee/est/rights/)