Aldo Roomere: Tolerastia lähimaid arenguperspektiive

Teame juba juukseid püstiajavaid juhuseid, kus inimene on paari pandud koeraga või kitsega, oksekollase meedia suminas lähevad ehk kõige pikantsemad seigad kaotsigi, sest hoiad kahe käega peast kinni ja loodad ikka veel leida mingit loogikat, tibakegi tervet mõistust, soovi solgist vabaneda...
Vähemusgruppide vägistamistaktikast pakatav propaganda märatseb täiel rindel, saades innustust üha jaburaimaks väänduvatest õigustest ja seadustest. Leonhard Cohen laulis kunagi kena lugu „First we´ll take Manhattan, then we´ll take Berlin!“ Manhattan ongi juba maoli, New York seadustas homoabielud ja peagi peksab sama seadus ka Berliinil põhja alt. Väärakate vägi puhub pasunaid, taob trumme lõhki ja vingub kimedal häälel, et neid kõikjal ahistatakse! Mäletan oma kooliaegadest imelihtsat rusikareeglit: kui norid muhku, siis selle ka saad! Kõikvõimalike vähemusgruppide idiootsuseni küündiv ja otsatult labane propaganda on just selline sihipärane „muhu norimine“, et siis nõretavail pisarsilmil märtrit mängida ning seejärel ulguda: ohhh-ahh-pähhh- kui kohutavalt meid koheldakse!
Algas see kõik juba ammu ja justkui salamisi. Kõigepealt hakati kunsti kihva keerama, toppides sitta purki ning seda näitusel eksponeerides, karates ringi palja persega nn perfoomantsitel ja tehes kõiksugu totrusi ning mõttetusi ja lausa inetusi ning roppusi kunsti nime taha varjudes. Vabadus oli käes, demokraatia vohas umbrohuna ning kõik see tundus vaba, võimsa, uudse ja ainuõigena. Kui sellise kunsti pihta pilluti kriitikanooli, siis tõrjuti neid väitega, et kunagi said ka impressionism, ekspressionism, sürrealism jms kõvasti nüpeldada, kuid lõpuls tunnustati ka kõik see suureks kunstiks. Jah, tunnustati, kuid sellel kunstil oli hing, võrratud värvid, ideed ja kaunis kompositsioon.
Olen oma silmaga näinud „teost“, mil nimeks „Ejakulatsiooni kaar“. Surematu šedöövr kujutab pildi ühest nurgast teise kihutavat spermajuga. See pildike on aga vaid süütu ullike mõningate praegusaja „kunstimeistrite“ kõrval, üks nende kärehäälsetest ja roppusest nõreatavast esilaulikutest on Sandra Jõgeva.
Kahtlemata on oma sihtgrupp pea igal, isegi kõige värdjalikumal nähtusel, sest Issanda loomaaed on kirev, põnev ja otsatu ning osav manipulaator leiab alati karja lihtsameelseid, keda oma jüngriteks peibutada. Nõnda on leidnud turu rämpstoidu maailmameister McDonalds, solgijook Coca Cola, miljonid võikad ja otsatult vägivaldsed arvutimängud ja lugematud teisedki meeletut kasumit teenivad ning inimkonda nüristavad ja sandistavad mõttetused, mis jutlustatakse hädavajalikuks osavate reklaamipsühholoogide poolt. Kogu selle tervet mõistust sandistava propagandamonstrumi teravik suunatakse otse kõige kergemini mõjutatavasse sihtgruppi – lastesse ja noortesse. Kui hakata järele mõtlema, siis otseselt täiskasvanuile suunatud reklaamid on vaid alkoholile, autodele ning tööriistadele, remondile ja kodukaunistamisele suunatud kiidulaulud, lõviosa kogu sellest globaalsest ajupesust on sihitud lastele. Laste kaudu on kõige lihtsam lüpsta nende vanemaid, kauplemisstrateegia üha laienev pealetung lastele muudab ka täiskasvanud lapsikuteks mänguriteks, kes jäävad ostukaruselli tiirlema motoga „minu laps väärib parimat!“
Rootsis tegutsev homomeelse kasvatusega lasteaed peaks häirekella peas ikka väga kõvasti lööma panema. Isiksuse hävitamine võetakse ette juba vägivaldse tehnikaga, loputades lapse aju ajal, mil vanemad temaga koos ei saa olla. Minu arvates tuleks lapsevanemalt, kes on nõus oma maimukese sellisesse pornoasutusse paigutama, vanemlikud õigused ära võtta. Tingimusteta ja igaveseks. Sest mis oleks järgmine samm? Kannibalistliku kallakuga lasteaed? Lasteaed zoofiilia tolereerimiseks? Seal homolasteaias Rootsis räägitakse lastele muinasjuttu kurbadest pedekaelkirjakutest, kes nutavad, et ei saa lapsi. Zoofiilide lasteaias läheks kenasti peale lugu „Kuidas karata krokodill Genat, ilma et ta kargajal midagi otsast ära ei hammustaks“.
Sama ogaralt edasi tolereerides jõame peagi päeva, mil loomakaitsjad teevad tohutu demonstratsiooni, nõudes, et sitakärbestel peab olema õigus ja lausa kohustus jalutada meie toidul nii kodus kui ka restoranis, samuti on igal parmul õigus igal ajal inimest hammustada, parmu mahalöömisele aga järgneb kriminaalkaristus. Kui aga parm ründab last, siis on lapsevanemal õigus parmukest õrnalt pehme sulelehvikuga eemale lehvitada...
Lapse vägivaldne mõjutamine ebaloomulikus suunas tema kõige õrnemal kujunemisajal on kõige räigem ja jäledam kuritegu üldse, sest isiksuse hävitamine on inimese, terve inimkonna hävitamine. Siit ka minu viimane ja kõge olulisem küsimus: kas laseme hävitada oma lapsed koos iseendaga, või hävitame selle värdjalikuks moondunud ühiskonnakorra(lageduse), mida meile täie jõuga peale pressitakse?
Allikas: http://www.koguja.info/index.php