MEIE KIRIK: KAS KAPO PEAB KA KRISTLUST ÄÄRMUSLUSEKS?

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)

JUHTKIRI: Kas kaitsepolitsei peab ka kristlust äärmusluseks?

Autor: Veiko Vihuri

laupäev, 30 juuli 2011

Ajendatuna traagilistest sündmustest Norras on meedias hakatud arutlema selle üle, kas äärmuslikeks peetavad liikumised või ideoloogiad võivad tulevikuski sarnaseid terroriakte esile kutsuda. Jääb vaid segaseks, keda saab pidada äärmuslaseks ja mida siis kujutab endast see suund või vool, mille suhtes äärmuslane ollakse. Portaalis Delfi avaldatud intervjuus selgitas kaitsepolitsei asejuht Eerik Heldna, kes on tema arvates äärmuslased: „Lühidalt öeldes on äärmuslased ühiskonna üldistele tõekspidamistele vastanduvate ideoloogiate pooldajad, kes on valmis oma eesmärkide saavutamiseks rakendama ebaseaduslikke või ebademokraatlikke vahendeid.“ Ja jätkas: „Aga nagu juba öeldud, olgu äärmuslus parem- või vasakpoolne või hoopiski religioosne, ohupotentsiaali on neis kõigis ja kõigiga tuleb tegeleda.“ Kas Norra massimõrvar Anders Behring Breivik on kristlik äärmuslane? Oma sõnul peab ta ennast kristlaseks ja põhjendab oma veretööd kristliku Euroopa kaitsmisega, kuigi ta isiklikult Jumalasse ei usu. Vahetult pärast Breiviki kinnivõtmist iseloomustas Norra politsei teda kui „kristlikku fundamentalisti“. Erinevad kristlikud usujuhid, nende seas paavst Benedictus XVI, on tema teod siiski hukka mõistnud ega näe siin mingit seost kristluse kaitsmisega. Pole kahtlust, et kunagi tuleb Breivikil oma tegudest aru anda mitte ainult Norra kohtu, vaid ka Kõrgeima Kohtuniku ees. Pühakiri hoiatab: „Hirmus on langeda elava Jumala kätte!“ (Hb 10:31). Läbi aegade on enamik kristlasi olnud seaduskuulekad alamad või kodanikud, lähtudes apostli nõuandest: „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejale kui tema poolt saadetule kurjategijaid karistama, aga heategijaid kiitma“ (1Pt 2:13). Nii oli see üldjuhul ka Nõukogude okupatsiooni ajal, kuigi toona olid kristlased kahtlemata „ühiskonna üldistele tõekspidamistele“ vastanduva ideoloogia pooldajad, s.t äärmuslased. Tõsi, aeg-ajalt rikuti või eirati Nõukogude seadusi, näiteks korraldati kellegi sünnipäeva tähistamise ettekäändel noortelaager, kuigi kiriklik laste- ja noortetöö oli keelatud. Kas võime eeldada, et usku tõsiselt võtvad kristlased on oma eesmärkide saavutamiseks – s.t evangeeliumi kuulutamiseks ja ristiusu õpetuse levitamiseks – valmis ka tulevikus inimlikke seadusi trotsima, et kuuletuda Jumalale? „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29). Kaitsepolitsei asejuhi intervjuus jääb kahjuks defineerimata, mida on mõeldud „ühiskonna üldiste tõekspidamiste“ all. Kas see on eitea kelle defineeritud „liberaalne konsensus“, millest kõneldakse näiteks Eesti Päevalehes ilmunud artiklis, kus nenditakse, et moslemite kohalolek Euroopas „ohustab peale julgeoleku ka liberaalset konsensust naiste ja geide õiguste küsimuses, milleni Lääne-Euroopa on läbi raskuste jõudnud“? Seda, kuidas kõnealust liberaalset „konsensust“ meile ebademokraatlikult peale surutakse, näeme kasvõi maksumaksja taskust rahastatud kampaania „Erinevus rikastab“ meetoditest. Murettekitavad arengud erinevates Euroopa riikides näitavad, et ka traditsiooniliste kristlike väärtuste järgimist võidakse pidada ohuks „demokraatliku“ ühiskonna liberaalsele ja sekulaarsele „konsensusele“. Suurbritannias kaotas töö kristlasest haiglaõde, kes patsiendi nõusolekul koos temaga palvetas, hotellipidajatest kristlik abielupaar sai aga trahvi, kuna ei nõustunud oma usuliste veendumuste tõttu paigutama ühte numbrituppa homopaari. Soomes on traditsioonilist usku järgivaid kristlasi „diskrimineerimise“ eest kohtu alla antud. Euroopa inimõiguste kohus keelas Itaalias krutsifikside avaliku eksponeerimise koolides ja kohtutes (tõsi, see otsus tühistati paljude riikide survel). Taolisi näiteid on paraku juba sedavõrd palju, et võime rääkida traditsioonilise ristiusu vastu suunatud süstemaatilistest rünnakutest eesmärgiga kõrvaldada kristluse mõju avalikust elust ja suruda oma veendumusi väljendavad kristlased ühiskonnaelu äärealale, kus pädevad organid neil arvatavasti silma peal hoiavad. Nii jääbki vaid küsida koos professor Tõnu Lehtsaarega, kes kirjutab: „Elame õhtumaa agoonia ajal. Kes vastutab selle eest, et meil pole rahvuslikku, kultuurilist ega majanduslikku tulevikulootust? Kes vastutab selle eest, et perverssused arvatakse inimõigusteks ja inimesed vabastatakse moraalsest vastutusest oma tegude eest? Kes vastutab selle eest, et meil pole sidusaid väärtusi, mis meid kokku liidaks? Kes vastutab selle eest, et õilsad sõnad, nagu näiteks armastus, sallivus, pühendumine ja vabadus on omandamas äraspidist tähendust?“  Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/