RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 20. juuli 2011

Liigkasuvõtmine püha Aquino Thomase kohaselt

Etienne Gilson 

Nagu me juba ütlesime, on kaupmeest tegutsema innustavaks eesmärgiks kasum (lucrum). Raha teenimises pole iseenesest midagi halba. Ühiskonna praeguses seisundis on see isegi hädavajalik, kuna vastasel juhul poleks elu võimalik. Veel enamgi, me võime kinnitada, et soovil teenida oma töö eest tasu võib olla õilis eesmärk. See on nii näiteks juhul kui kaupmees kaupleb, et saada vahendeid kodu ülalpidamiseks, oma laste korralikuks kasvatamiseks või isegi – tänu teatud ülejääkidele – et osutada abi neile, kes seda vajavad.

Teatud olukorras võivad teatud kaubandusvaldkonnad osutada suuri teeneid riigile, mis toob endaga kaasa ka õiguse teatud kasumile. Oluline on, et sellistel juhtumitel on kasumil teatud määr ja seoses sellega ka piirid. Piiriks on vajadused ja määraks on teenete osutamine. Kui aga kasum muutub eesmärgiks iseeneses, pole sel ei piire ega määra. Just nimelt seetõttu arvab püha Thomas, et kauplemise kui niisuguse olemuses on midagi madalat. Kauplemise eriomaseks eesmärgiks on nimelt kasum, mille määra ei sisaldu temas eneses. Kauplemine võib saada ausaks ainult tingimusel, et see kasum saab ainult vahendiks mõne auväärse või hädavajaliku eesmärgi saavutamisele. Kaupmees, kes sel moel tegutseb, võib rahuliku südametunnistusega anduda oma tegevusele ja saada õiglast ja mõõdukat kasumit. Nii nagu kasum, nii ka kauplemine muutub patuks siis, kui seda käsitletakse eesmärgina iseeneses.

Laenuprotsentide küsimus on vahest eelmisest veelgi keerulisem. Tähelepanuväärne on, et p. Thomas kasutab alati ainult üht ladinakeelset mõistet usura nii selle tähistamiseks, mida me nimetame protsentideks kui ka selle kohta, mida me nimetame liigkasuvõtmiseks. Kõige üldisemas mõttes on protsent tasu, mida me maksame teatud hüve kasutamise eest: pretium usus, quod usura dicitur („kasutamise tasu, mida nimetatakse usura“).[1] See mõiste seondub tihedalt laenu ja võla mõistetega. Kui mul on vaja teatud rahasummat, võtan ma selle laenuks kelleltki, kes mulle selle välja laenab. Kui laenuandja nõuab tasu selle rahasumma ajutise kasutamise eest, nimetatakse tema poolt nõutud summat usuraks – protsentideks. Püha Thomase arvates on aga protsentide nõudmine raha laenamise eest lubamatu. See on lubamatu seepärast, et see on ebaõiglane, ebaõiglane on see aga seepärast, et see taandub millegi müümisele, mida pole olemas: quia venditur id quod non est („sest müüakse seda, mida pole“).[2]

On asju, mille kasutamine toob kaasa nende hävimise. Veini kasutatakse nii, et see juuakse ära, leiba kasutatakse nii, et see süüakse ära. Neil juhtudel pole võimalik eraldada asja kasutamist antud asjast endast: kes omab esimest, omab ka teist. Me näeme seda müümise näitel. Kes tahaks müüa eraldi veini ja õigust sellesama veini ärajoomiseks, müüks kaks korda üht ja sedasama asja, või müüks ta asja, mida pole olemas. Nii või naa paneks ta toime ebaõiglase teo. Niisamuti on lood laenu puhul. Kui ma kellelegi midagi laenan, siis eesmärgil, et ta seda eriomasel viisil kasutaks. Kui ma laenan veini, siis selleks, et ta selle ära jooks. Sel juhul on ainsaks asjaks, mida ma vastutasuks võin loota, laenatud veini väärtuse tagastamine, mingit õiglast põhjendust pole mul aga ootusele, et laenajat kohustaks peale selle mulle veel tasu maksmine selle eest, et ta laenatud veini ära jõi.

Raha on just nimelt üks neist asjadest, mille kasutamine toob kaasa selle hävimise. Vein on selleks, et ta ära juua, raha on selleks, et ta välja anda. See on tõsi otseses mõttes, sest raha on inimlik leiutis ja selle eesmärgiks on võimaldada hüvede vahetust. Kui me laename kellelegi raha, lubame tal seda kasutada, see tähendab, see raha välja anda. Nõudmine, et peale laenatud summa tagastamise lisataks meile veel tasu selle raha kasutamise eest, tähendab sellesama summa kahekordset tagasinõudmist.[3]

Kindlasti ei näinud p. Thomas ette kaasaegsete pangatehingute keerulisi üksikasju. See võimaldas jääda tal püsida kindlalt eelpooltoodu põhimõtte juures. Ta pidas silmas lihtsat juhtumit, mille puhul maksujõuline inimene, kes vajab raha, pöördub oma jõukama naabri poole, kelle raha – juhul kui ta seda välja ei laenaks – jääks seisma kirstu. Seepärast on p. Thomas paindumatu klassikalise klausli suhtes, et laenates välja raha, kaotatakse see, mida võiks selle abil osta. Kahtlemata on see nii, kinnitab p. Thomas, et kellelgi pole veel käes seda raha, mida ta võib tulevikus teenida (ja mida ta võib olla kunagi ei näe). Müüa raha, mida võib tulevikus teenida, tähendab müüa midagi, mida pole veel olemas ja mida võib olla kunagi ei teenitagi.

See vastuväide ei veennud püha Thomast, kuid ometi nägi ta ette teist vastuväidet, millele ta omistas teatud kaalu. Oletame, et laenates välja oma raha, kannab laenuandja tõepoolest teatud kahju – kas talle siis peaks kuuluma õigus teatud tasule? Loomulikult, kuid see pole sel juhul raha kasutamisõiguse müümine, vaid kahjutasu laenuandjale tekkinud kahju eest. See on seda õiglasem, et sageli pääseb laenuvõtja tänu saadud laenule suurematest kahjudest kui on need, mida kannab laenuandja. Laenuvõtja võib suurte kahjude vältimise tõttu raskuseta rekompenseerida laenuandjale tekkinud kahju.

Veel enamgi, isegi püha Thomas, olles truu põhimõttele ja kinnitades vankumatult, et laenatud raha kasutamise õigust ei tohi müüa, tunnistab, et on olemas veel muud raha kasutamise viisid kui nende väljaandmine. Võib näiteks anda raha hoiule, mis ei tähenda selle väljaandmist. Sellisel juhul on raha kasutamisest tekkinud kasu midagi rahast enesest erinevat ja seega võib seda müüa eraldi ja laenuandjal on õigus saada tagasi rohkem kui ta välja laenas.[4] Nii mõnigi protsentidega laen sellises vormis, nagu seda kaasajal praktiseeritakse, leiaks selle eristuse alusel õigustuse. Kuid püha Thomast ei huvita laenuandjad – kogu tema poolehoid on laenuvõtjate poolel. Olles paindumatu liigkasuvõtjate suhtes, vabastab ta patust need, kes kasutavad liigkasuvõtjate teeneid. Kogu liigkasuvõtmise süü lasub p. Thomase veendumuse kohaselt liigkasuvõtjal, laenuvõtja on siin ainult ohvri rollis. Vaene inimene vajab raha: kui ta peale liigkasuvõtja ei leia kedagi, kes talle seda laenaks, on ta sunnitud nõustuma tingimustega, mis talle peale surutakse. Sügavaimat vihkamist liigkasuvõtmise vastu tunnevad need, kes on sunnitud seda teenust kasutama. Nad ei soovi mitte toetada liigkasuvõtmist, vaid vajavad laenu.

Viited:

[1] Põhineb mõistete usus – „kasutamine“ ja usura – 1. „kasutamistasu“ > ebaõiglaselt suur tasu > 2. „liigkasu“ päritolul ühest ja samast sõnatüvest.

[2] Summa Theologica, IIa-IIae, q. 1 resp 1 ad 5. Edasine arutlus refereerib ainult seda artiklit. Püha Thomas heidab korduvalt kõrvale etteheite, mis põhineb tõsiasjal, et inimlik seadus lubab protsentide võtmist. Inimlik seadus ei karista protsentide võtmist niisamuti nagu ta ei karista paljusid muid patte, mis sellest hoolimata ei lakka olemast patud (vt Summa Theologica, IIa-IIae, 78, 1, ad 3). Viimati nimetatud kohas kiidab p. Thomas Aristotelest selle eest, et viimane naturali ratione ductus („juhindudes loomuliku mõistuse arutluskõigust“) sai aru, et sedalaadi viis teenida raha on maxime praeter naturam („täielikult loomusevastane“).

[3] Täiesti teistmoodi on asjaolud sel juhul, kui asjade kasutamine ei too endaga kaasa nende hävimist. Kes näiteks kasutab maja, ei hävita seda, vaid elab selles. Sel juhul võib müüa ühte ilma teiseta. See toimub, kui näiteks maja müügi korral reserveeritakse endale õigus kasutada seda surmani, või näiteks, kui müüakse selle kasutamisõigus, säilitades omandiõigus sellele (väljaüürimise korral). Sel juhul on üüri ehk kasutusõiguse tasu nõudmine igati õigustatud (Summa Theologica, IIa-IIae, 78. 1, resp.).

[4] Täiesti teistsugune on olukord kui tegemist on raha investeerimisega mingisse ärisse või muusse tulutoovasse tegevusse. See pole siis laen, vaid äriühing, milles jagatakse niihästi kasumit kui kahjumit.


Etienne Gilson (1884-1978) on prantsuse filosoof ja üks maailma väljapaistvamaid filosoofiaajaloolasi. Tõlgitud kommentaar pärineb tema teosest Tomism: sissejuhatus püha Aquino Thomase filosoofiasse (1947). Poolakeelne väljaanne ilmus 1998 (Instytut Wydawniczy PAX, Warszawa) ja see on tõlgitud rahvusvahelise katoliikliku ilmikorganisatsiooni The Pilgrims of St Michael poolt väljaantava ajakirja Michael: Dla Tryumfu Niepokalanej (poolakeelne väljaanne nr 60, jaanuar-veebruar 2011) alusel. Teksti tõlkis isa Ivo Õunpuu.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP