RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 29. juuli 2011

VARRO VOOGLAID: Äärmuslikest ideedest ja nende leviku tõkestamise vajadusest

Norra terrorirünnak on kogu maailmas tõstatanud küsimuse, kuidas selliseid tragöödiad vältida. Üheks läbivaks jooneks neis aruteludes on soov tõhustada õiguskaitseorganite tegevust. Sellega seoses ütles Kaitsepolitsei (KAPO) asejuht Eerik Heldna (vt lähemalt siit), et KAPO jaoks pole vahet, millise äärmuslusega on tegu. “Igasugune äärmuslus on potsentsiaalselt ohtlik,” selgitas Heldna. ”Rahvuslus, heas mõttes, on patriotism, soov oma rahvale head teha. Eestis paraku on rahvusluse mõiste mõningate isikute [end rahvuslikena esitlevate parteide?] pideva tegevuse tulemusel ära solgitud.” Samas kinnitas Heldna, et Eesti ei ole paremäärmuslik ega radikaalne riik. “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas.”
Aga mis siis, kui keegi ei nõustu selle väitega, et “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas”? Mis siis, kui ta on veendunud, et selline vaade on üksnes ideaal, mitte aga adekvaatne reaalsuse kirjeldus, ja sellisena pigem miraaž, millega vastutusest hoiduda soovivad tegelikud võimukandjad rahvast ohjes hoiavad … ning kui ta üritab ka teistele seda avalikult tegutsedes arusaadavaks teha, väites, et selle vaate pidev loosunglik korrutamine teeb rahvale halba, mitte head… Kas siis on meil tegemist äärmuslasega, kes tuleb KAPO jälgimise alla võtta? Kas siin on koht, kus KAPO peab — nagu Martin Arpo KAPO ülesandeid kirjeldades ütles – ”üritama tõkestada äärmuslike ideede levimist”?
Ehk kokkuvõtlikult: kui räägime vajadusest, et õiguskaitseorganid tõkestaksid äärmuslike ideede levikut, kas siis ei peaks nõudma, et võimuesindajad  defineeriksid vähegi rahuldaval (st mh mitte totaalselt laialivalguval) moel, mida “äärmuslik idee” endast kujutab? Tahes-tahtmata tekib küsimus, kust maalt alates on meil tegemist ideoloogilise politseiga — kuidas selle abil võimurite poolt äärmuslike ideede levikut tõkestatakse, on meie riigis ju 1934. aastast Vapside laialisaatmise ja nende juhtfiguuride represseerimise või koguni mõrvamise näol piisavalt kogemusi ja mälestusi (vt lähemalt Evy Laamann Kalbus: “Eesti vabadussõjaluse hävitamine : Artur Sirgu lugu” ja Hamilkar Mengel & Heinold Okas: “Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine. Artur Sirgu lugu”).
Ei saa pidada vastuvõetavaks, et üha laiemaid volitusi omav ja nõudev (vt siit) KAPO näeb oma ülesandena äärmuslike ideede leviku tõkestamist ja peab samal ajal “äärmusliku idee” all silmas sisuliselt ükskõik mida, mis ei ühti valitseva kliki poliitiilise ideoloogia, eesmärkide ja retoorikaga (mida muud saame eeldada omamata selgitust, mida KAPO äärmuslike ideede all silmas peab?). Kui nii, siis milles see Eesti Vabariigi demokraatlikkus õieti seisneb? Ja olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas Eesti Vabariik ikkagi on (tegelikult, mitte deklaratiivselt) demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas? Mida seegi õieti tähendab?
Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP