Eesti praegusest rahvuslusest

Eesti üliõpilased või vähemalt meie organiseeritud üliõpilased on alati oma auasjaks pidanud olla isamaalased. Meiegi päevil on „eesti” kõige kesksemal kohal kõigis meie programmides, püüdeis ja vaateis. Kuid on tõsiasi, et see „eesti”, rõhutatagu seda kui tugevasti tahes, kõneldagu sellest, asetetagu see ei tea kui väljapaistvale kohale, ütleb niisugusena meile ise­enesest veel väga vähe. Asi oli teisiti mõne aastakümne eest: siis tähendas olla eestlane, eesti üliõpilane, kõnelda haritlasena eesti keelt, end avalikult tunnistada eesti rahvuslaseks, juba ilma muuta väga palju. Tookord olenes küsimusest, kui palju eestlasi endid traditsioonilisest „haritlaste rahvusest” suutis lahti ütelda, terve eesti tulevik. Selle üks või teine lahendus pidi näitama, kas on eestlastel rahvusena veel elujõudu. Me oleme suutnud endid eraldada ühest kui teisest eestkostjast rahvusest ja oleme sellega annud vastuse. Aga siiski ainult osalt. Sest meiegi ajal ja meiegi kohal ripub veel küsimus, kui palju suudame endid vabastada teistest, kui palju suudame endid ise maksma panna - kultuuriliselt? See küsimus on seni veel lahtine, sellest peaasjalikult oleneb nüüd eesti tulevik. Vastus sellele oleneb suurelt osalt jällegi meie rahvusluse tugevusest ja jõust, aga mitte enam sellest, kui palju endid eestlasteks nimetame, vaid kui palju selle mõjul eestlastena töötame ja loome. Kuna varemalt oli tarvis rõhutada üht meie rahvusluse olemise passiivist külge, on pearaskus nüüd teisel, tegemise, aktiivsel küljel; kui enne oli küllalt vahest ainult eita­vast, siis vaja nüüd jaatavat külge. Sest võib öelda, et rahvuslusel on kaks külge, et see avaldub kahel viisil. Rahvuslik tunne tuleb ilmsiks kõigepealt selles, et inimene, kelles see on elav, oma rahvuse õiguste eest välja astub, et ta näeb oma rahvuse vaenlases ka teatud määral oma isiklikku vaenlast, et ta vihkab igaüht, kes ta rahvuse eluvõimalusi kitsendab. See on n. üt. iga rahvuse loomulik eluinstinkt, enesealalhoiu tung, mis avaldub harilikult nii suure jõuga sõdade ajal, kus üksikud inimesed väga tihti vabatahtlikult lähevad surmagi, et aga elaks nende rahvus. Aga rahvuslik tunne avaldub veel ka teisel viisil, kuna see inimest sunnib ja vaimustab tööle oma rahvuse ja isamaa heaks, see paneb meid unustama omi kitsas-isiklikke kasusid ja mõnusid ja andma oma jõudu, oma oskust esimeses joones oma rahva heakäekäigule ja tulevikule. See on täiesti jaatav, produktiivne külg, kuna esimene on suurelt osalt eitav. Kuna esimene on enam loomulik, instinktiivne, on teine enam hariduse ja kultuuri saavutus, teadlik ja nii­sugusena esimesest väärtuslikum. Seesugusena on see ka peaasjalikult haritud ringkondade „eesõigus”, kuna suuri hulki liigutab ainult esimene. Seegi on eriti teatud aegadel suure tähtsusega, aga see võib ka kergesti paisuda kireks, lõhkuvaks ja hävitavaks jõuks, mis on hukatuseks kõigele kultuurile ja inimsusele, nagu see oli ja on seda praegu Lääne- ja Kesk-Euroopas. Seepärast on tarvis, et seda mitte üleliia ja ilma iseäraliku tarbeta ei õhutataks ja et seda alati püütaks hoida kaine mõistuse kontrolli all. Seevastu on tarvis kõige jõuga rõhutada ja tõsta rahvusluse positiivset ja produktiivset jõudu eriti haritlaskonnas ja seda iseäranis meil praegu. Sest, nagu öeldud, on nüüd, kus meie rahvuslikult vabad, meie olemasolu küsimus ja mõte ses, kas ja kui palju suudame meie, eestlased, luua oma ja omapärast. Seks on tarvis nüüd kõik meie jõud ja püüded sellele teele juhtida ja selleks on tarvis nüüd kasvatada ja õhutada meie rahvuslikku tunnet ja teadvust.

Sellest näikse meil nüüd üldiselt küll aru saadavat, igatahes paistab iseäranis peale meie vabadussõja ja iseseisvaks saamise see arusaamine tun­ginud palju laiematesse kihtidesse, kui veel mõne aasta eest, kuid kahjuks mitte niisugusel kujul, et seda võiks nimetada täiesti positiivseks. Ei oleks midagi võõrastavat, kui ainult laiemate hulkade isamaalisuse kohta seda peaks ütlema - neile on ainult see, nagu juba öeldud, arusaadav, - aga just meie üliõpilaste ja ka muude haritud ringkondade rahvuslus on silm­nähtavalt pealiskaudne ja mitteproduktiivne. See näikse olevat enam ainult instinktiivne ja alateadlik, kui selgesihiline, sügav ja teadlik, see paistab olevat tundmus, mis küll võib ajuti siin-seal tulla nähtavale mõne pühapäevase sündmuse või meeleolu või isegi lärmi ja skandaali puhul, mida aga harva, väga harva võib näha tõsisena ja kindlana tõukejõuna töös ja elus. Ei tahaks enam tuletada meele üht juhtumist, mis nii kui nii liiga palju sünnitas tolmu ja väga piinlikki oli, kui see aga väga kujukalt ja selgesti ei illustreeriks seda, mis siin on tahetud öelda, ega hästi näitaks, kuidas meie seltskond saab aru isamaalisusest. Mõtlen nimelt veel mullust viiulikunstnik Sõrmuse käiku Tartus ja sellega ühenduses olnud skandaali, milles üliõpilased teatavasti etendasid ka suure osa. Olgugi, et selle kontsertreisiga nii mitmeti võidi mitte nõus olla, aga viis, kuidas selle peale reageeriti, oli igatahes mittekultuuriline ja toores. Et see aga kõik lihtsast ülemeelsusest ja rumalusest ei sündinud, näitab asjaolu, kuidas „Postimees”, Tartu ainukene mõõduandev leht, seda kõike heaks kiitis ja õigustas. „Olgem kord tõsised isamaalased ja jätame kõik halemeelsuse”, öeldi seal, kui teguviisi, millega kontserdil demonstreeriti, igal pool ei kiidetud heaks, teiste sõnadega, iga tõsine isamaalane oleks pidanud teisele, olgugi poliitiliselt vastasele, siiski inimesele kõiksugu sodi näkku viskama, et oma nime ära teenida. Oleks asi sündinud pööbli poolt, oleks see olnud enamvähem arusaadav ja vabandatav, aga et haritud inimesed hea asja nimel nii tooreks lähevad ja seda avalik häälekandja kõige seltskonna ees õigustab,  see  näitab, kui pealis­kaudne ja väär on meie arusaamine kultuurilisest inimesest ja isamaalisusest. Võiks tuua veelgi teisi näiteid, nagu seda päris harilikku nähtust, kuidas meil haritud ringkondades väga laialt lubatakse väga teravaid ütlusi ja arva­musi meie lõunapoolsete naabrite kohta ja kuidas siis juhtumistel, kui mõnelt poolt sellega ei olda nõus, tähendatakse, et vastaval isikul puudub õige isa­maaline meel. Olgugi, et meil traditsiooniliselt mainitud naabritega vahekord ei ole päris hea ja et nende poolt seks väga mitmeti on antud põhjust, oleks kahtlemata kasulikum meile, kui ka tervele vahekorrale, kui me mitte nii instinktide vallas ei oleks, mitte nii ei räuskaks, vaid oleksime asjalikult rahulikumad ja iseteadvamad. Sellega ei ole tahetud öelda, et peaksime tunde elemendi omas rahvusluses maha suruma, ei, ses ongi rahvusluse jõud, mis teeb selle tugevamaks igasugusest kuivast teadmisest ja mõistuslikust ilmavaatest ja just meie isamaalisusse peaks tulema palju enam jõudu ja hoogu kui ses on praegu, aga see ei tähenda, et see jõud peaks seisma vihas teiste vastu, metsikuses; tunde element peab olema meie rahvus­luses, aga see ei tohi olla juhtiv haritud inimese juures, vaid juhitav. Me armastame oma maad, oma rahvast, oleme võidelnud verises sõjas selle rahvusliku vabaduse eest ja oleme jälle, kui see peaks saama möödapääse­matuks, kõigega, mis meil on, valmis seisma selle rahvusliku vabaduse eest. Me töötame oma rahvale, aga me teame, et seks pole tarvis nääkleda ja kiskleda teiste rahvustega, kes ka tahavad elada, me ei taha seepärast tallata kõike inimsust ja saada tooreks ning metsikuks, sest me teame, et inimsus, humaansus, alles annab väärtuse kõigele kultuurile, ka sellele, mida tahame luua meie, mis kangastub meie meeltes, kui meie kasvatame ja õhutame oma isamaalist tunnet ja teadvust. Me oleme olnud ja oleme veelgi ise pealtnägijaiks, kuidas see isamaalisus, mis on nii suureks teguriks ja vaimustajaks igas kultuurtöös, tooruse, suurusmaania ja vägivalla n. n. militarismi ja imperialismi käes võib muutuda hirmsaks vaenuks rahvaste vahel ja hävituseks kõigele tööle, mis teinud kümned põlved. Me oleme ka näinud, kui suuri lootusi pandi välise, ühiskondliku korra muutmise ja paranda­mise peale, kuidas aga toores, omakasupüüdja ja vägivaldne inimene kõik demokratismid, samaõiguslused ja muud head mõisted on moonutanud paroodiaks. Me oleme näinud, kui palju ripub inimese tõsisest humaansusest ja aususest kultuurile ja peame seepärast, püüdes oma rahvusliku kul­tuuri poole, kõigepealt silmas just inimsust. Ainult siis, kui me seda tingimust ei unusta, on meie rahvuslus tõesti positiivne ja loov.

Et meie praegune isamaalisus on teatud määral sõjakas, on osalt aru­saadav. Sest see sai kõige võimsama tõuke ja tõusu meie vabadussõjas, see saatis siis midagi korda ja sai niisugusena tunnustetuks ja osalt ees­kujuliseks. Siis oli see sõjakus loomulikult tarviline, siis ei tarvitsenud sel olla muud sisu. Siis oli meil tarvis jõudu ja vaimustust võitluses, sellena täitiski meie isamaalisus oma ülesande ja me jõudsime sihile, me saavutasime iseseisvuse ja oma riigi. Aga see iseseisvus ja riik ei ole ju ometi mitte lõppeesmärgid, vaid ainult välised abinõud. Meil oli tarvis iseseisvust ainult seks, et vabalt, teiste takistamata arendada oma rahvuslikku kultuuri, mida me ei saanud teha, olles rippuvad teisist. Nüüd on see, meie rahvuslik kultuur, meie rahvuslikud, kodumaalised teadused, meie kirjandus ja kunst meie elu ülesandeks ja eesmärgiks. Ja see nõuab tööd, palju rahvus­likku tööd. Seda ei saa saavutada äkilise meeleolu tõusu ja puhanguga, see nõuab palju püsivat jõudu ja tahet. Ja nüüd on meie isamaalisuse ülesandeks kanda ja vaimustada seda tahet ja tööd läbi argipäeva raskuste. Nüüd on meie rahvusluse ülesandeks sundida ja kohustada meie haritlasi, eriti tõusvat haritlaspõlve sellele tööle, tööle, mis suurimalt osalt kaugeltki ei tõota ainelisi lähedusi või muid isiklikke mõnusid, mis aga ainuüksi annab mõtte ja väärtuse meie iseseisvusele ja olemasolule.

Kui nüüd küsime, kui palju vastab meie, s. o. üliõpilasringkondade praegune isamaalisus seda ülesannet, siis peame kahtlemata tunnistama, et mitte kuigi suurel määral. Tõsi küll, meil tehakse tööd isamaalise mõttega, aga vähe, peaaegu märkamata vähe. Meie praegune isamaalisus on pealiskaudne, isegi enam-vähem mõõduandvais üliõpilaskondades, see on tavaline massiline hurraapatriotism, ilma teadvuseta ja sisuta. Seda näeme kõige paremini, kui peetakse mõni isamaaline kõne: see on sisuta ja väljavaadeteta, selles korratakse suurelt osalt ainult teatud kulunud ajalehefraase. See näitab et meie isamaalised tunded ei liiguta kedagi mõtlema. Neil ei ole pea mingisugust kohustavat jõudu meie vähe laiemates ringkondades. Nii näit. on meie rahvuslikud teadused, mis nagu öeldud nüüd peaasjalikult on meie rahvusliku elu sisuks ja mõtteks, ülikoolis suhteliselt liiga nõrgalt edustet üliõpilaste arvu läbi, kuna muud teadused, mis näivad lubavat hiljem elus kergeid ainelisi võimalusi, edustet suhteliselt üleliia üliõpilaste määra läbi. Seega ei ole tahetud öelda, et me isamaalistel põhjustel peaksime suuremalt osalt anduma ainult kodumaalistele teadustele, ei, anded ja kalduvused olgu muidugi esimeses järgus otsustavad. Seda tõsiasja on mainitud ainult seks, et tähendada, kuidas nii hästi teadlikkus ülesandeist kui ka pea iga­sugune sundiv tähendus puudub meie isamaalisusel. Meie noor haritlaspõlv teenib praegu suurelt jaolt välise eluläheduse püüdeid, hoolimata kõigest välisest ja kõlavast tunnustusest ja rõhutusest, mis selle organiseeritud kui organiseerimata osad annavad rahvuslusele ja isamaale. Meie võime öelda liialdamata, et meie praegune ametlik isamaalisus ka just üliõpilasringkondades on praegu igasuguse sisuta, sellele antakse au ja seda toonitatakse ainult seepärast, et see on kord moeasi, ilma et mõeldakse, mis see õieti on, või olema peaks, meie, üliõpilased ei ole ses asjas harilikult keegi palju kõrgemal tavalisest massist, kellele isamaalisus on enam-vähem ainult instinktiks, mis seda paneb kord „elagu”, kord „maha” hüüdma. Kui meil tahetakse võtta isamaalisust tõsiselt, ega ainult teha kombe pärast sõnu, kui meil seda tõesti hinnatakse sel määral nagu seda avalikult rõhutatakse näit. meie organisatsioonide poolt, siis peab ka hoolitsetama, et sel tõesti oleks mingi sisu ja et see kuidagi tunduvalt pääseks mõjule, kui ei taheta selle toonita­misega avalikult valetada ja petta iseend kui ka ümbrust. Näen siin ülesande meie organisatsioonidele, s. o. neile meie iseteadvaile rühmitustele, mis oma ülesandeks seavad oma liikmeid teatud sihis kasvatada. Kuna just esimeses reas meie organisatsioonid toonitavad oma rahvuslust, siis on ka nende ülesandeks seda kasvatada omisse liikmeisse, teha seda teadlikuks ja mõju­võimsaks. Võidakse muidugi ütelda, et seda juba tehakse, et meie organi­satsioonid on isamaalised ja niisugustena kasvatavad juba ses suunas omi liikmeid. Aga see praegune „kasvatus” on sisuta, see on väga suurelt osalt pealiskaudse, vahest teatud määral ka just aggressiivse hurraapatriotismi, võiks öelda, just selle kasvatamine, millest haritud rahvuslus peaks hoiduma, mis meie isamaalisuselt võtab väärtuse, et mitte öelda, teeb kahjulikuks kõigele inimlikule kultuurile. Kui meil kasvatatakse isamaalisust, siis hoolitsetagu enne kõike, et sel oleks sisu, kultuuriline sisu, muidu sellest kõnelda on vähimalt mõttetu.

Kõigepealt peab püütama jõuda selgusele üldse meie rahvuskultuurilise tuleviku kohta, selle kohta, kuhu ja mis sihis peab arenema kultuuriline Eesti, mis on meie ülesanded ses suhtes praegu, mida peab tegema igaüks meist omal erialal, et seda ühist tulevikku teenida, kuidas peame meie kõik, kõigil erialadel ühiselt selle tuleviku poole püüdma? Need on küsimused, mille üle me omal õpiajal peame jõudma teatud selgusele, kui me oma teadmisi tahame ära kasutada oma rahva tuleviku heaks ega ainult koha ja leiva saamiseks. Nüüd on meil võimalik neid küsimusi käsitleda ja näha eriseisukohtadelt valgustatuna, pärast, omal erialal töötades, kipub vaade ja arusaa­mine sellest vastu tahtmist jääma kitsamaks, mis asjale igatahes ei ole kasuks, - nüüd võime seda ära hoida. Seepärast peame ülal mainitud ja sarnastest küsimustest kõnelema, kirjutama, vaidlema nüüd, selgus ses asjas on esimene nõue iga isamaalase ilmavaates.

Aga on samal ajal tõsiasjaks, et meie võime teoretiseerida kui palju tahes, see kõik aga ei kasvata meid kuigi palju, vaid jääb ainult sõnadeks. Selge arusaamise ja eesmärgikindluse kõrval on vähemalt sama tähtis tahe, mis teoreetilistele kavatsustele ja nõudeile alles annab väärtuse, muutes need teoks. Teo tahe on see, mida peame endis harjutama. Ja seda ei saa meie enam sõnadega, vaid ainult tegudega, vastava tegeliku tööga. Meie organisatsioonid ei pea ainult deklareerima oma rahvuslikkust, see võib jääda tühiseks sõnaks, vaid peavad otsima tööd ja ülesandeid, milles tuleks ilmseks see meel ja millega nad kasvataksid seda oma liikmetesse. Seks võima­lusi ei puudu. Mainime ainult suure hulga ülesandeid, mis ootab töötegijaid rahvahariduse ja kõiksugu rahvaliku kultuurtöö alal, samuti igasuguste ainete ja teadete kogumist, millest vähe pikemalt on kõneldud s. a. „Üliõpilaslehe” 2-ses numbris. Ainult niisuguse tööga on võimalik saavutada tegelikku kasvatust ja mõju, mis ulataks sügavamale kui paljad sõnad ja soovid, olgu need ka kui pühalikud. Ainult ühiselt tööd tehes ja püüdes rahuldada oma rahva ja kultuuri tarbeid, arendame üksteises sellest arusaamist ja selle hindamist, kasvatame vastutustunnet selle kordamineku eest ja tahet selle edenemist isiklikult ja otsekoheselt toetada. Sest õige isamaalisus ei ole veel see, et me viime langenud sõdurite hauale kallihinnalise pärja või kunagi pühapäevases meeleolus peame mõne sellesihilise kõne, või et me korraldame kord aastas muuseumile peo, see on ainult isiklikus vastutustundes meie rahva käekäigu eest, tegudega oma kaasatundmise avaldamises selle tarvidustele ja hädadele, ses, et iga selle saatuse tuksatus, olgu see õnne­lik või õnnetu, meis otsekohe leiab vastukaja ja osavõttu. Seda just kasvatab mainitud töö, hoolitsemine meie rahva vaimsete ja aineliste tarvete eest, nagu osavõtt kultuurilistest töödest kitsamas mõttes õpetab neid hindama ja neist aru saama. Neile, kes sellest kardab takistust otsekohesele õpitööle, öeldagu, et seda karta ei ole, kui silmas peetakse eestkätt tööd, mis üliõpilasele jõukohane, ja viimati ka seda, et ülikooli tööd ja haridust ei hinnata mitte esimeses reas ainult tuupimise ja numbritega, vaid üldise kasvatuse ja selle kasuga, mis vastav isik oskab ja tahab toota üldsusele.

Kuna me määratlesime isamaalisususe kõigepealt vastutustundega, siis ei pea see avalduma ainult selles, mis tehakse, vaid ka selles, mis, kui tarvis, tegemata jäetakse. Meie teame näit. kui suurt kahju toob kogu meie rahvale alkoholism. Järjekindel isamaalane ei saa olla seepärast keeldumata vägijookide tarvitamisest, kuigi need vahest talle isiklikult mingit kahju ei tooks. Ja kui meie üliõpilaskond võtab isamaalsuse tõsiselt, siis peab tema vägijookide tarvitamine vähenema. Mitte ainult meeleavalduseks selle meie rahva vaenlase vastu, vaid ka vaimse ja ainelise jõu kokkuhoidmise mõttes. Sest meie võime võtta tõsiasjana, et kui osagi seda energiat, aega ja raha kokku hoitaks, mis nüüd ära pillame, siis võiksime sellega eelpool mainitud töös peagi tunduva tagajärgi näidata. Ja selle tõsiasjaga tahaksimegi vastata sellele vastuväitele, mis kõige öeldu vastu arvata­vasti võiakse esitada: meie üliõpilastel ei jätku jõudu väliseks tööks, nad on nii kui nii oma kehva ainelise seisukorra tõttu sunnitud tegema kõrvalist tööd teenistuse saamiseks. See on tõsi ja jääb kõigele suureks takistuseks, aga sama tõsi on, et kokkuhoides osagi praegu mõttetult ja kahjutoovalt hukkuvat energiat, me praegusest ainelisest kitsikusest hoolimata, võiksime palju kasulikku tööd ära teha. Küsimus on ainult arusaamises ja enne kõike üldises tahtes! Selle viimase nõrkus on praegu meie üliõpilaskonna suurim puudus ja selle kasvatamine kõige tähtsam päevanõue. Me peame ütlema, et meie keskel ei ole puudus tahtest üldse. Meie näeme igapäev endi ees kaasvõitlejaid, kes Kreutzwaldi ja Hurda teisenditena suurte raskus­tega peavad võitlema ja siiski edasi püüavad, siiski omast üritusest ei loobu. See on visa tahtejõud, mis avaldub neis, ja meie tunneme selle ees aukartust. Aga see avaldub oma täies suuruses ainult isiklikus elus ja üritusis ja seda on vähe. Isiklik „närv” on igas isikus isegi tugev küllalt ega anna see veel isikule mingit erilist väärtust. Seevastu on just ühistunde tugevus, vastutustunne, mis paneb tegutsema üldiseis asjus, see, mis annab igale inimese ühiskonna seisukohalt vaadates väärtuse. Samasugust tahtevisadust, nagu isiklikes asjades, on meile tarvis ka üldistes asjades. Sellest tundub meil nii tihti puudust, eriti kui tuleb võrdlus, nagu eelpool, meie ja teiste kultuurrahvaste olude vahel. Seda on meil alati olnud vähem kui teistel haridusrahvail, seda on meile kõige enam vaja, nii hästi positiivist - seda, mis sunniks meid midagi tegema, kui negatiivset, mis meid mõnes suhtes tagasi hoiaks. Kui prantslased peale 1870. aasta lüüasaamist hakkasid toibuma ja nende rahvusliku elu eesmärgiks hiljem sai kättetasumine, hakati nende iseteadvais noorsoo- ja üliõpilasringkondades harjutama sõjalist distsipliini ja sporti ettevalmistuseks tulevale võitlusele. Aga mitte ainult seda, iseteadlik, isamaaline noorsugu jäi ära kõrtsidest, sest need sõid rahvuslikku energiat. Kõigi tahtmine koondus selle ümber, et võimalikult tubliks ja kõlvuliseks saada võitluseks. Ja Verdun, La Marne ja teised sarnased nimed räägivad meile selle rahvusliku enesekasvatuse ja tahte tagajärgedest, sellest räägib Prantsusmaa praegune tugevus. Meie ei taha seega heaks kiita sisuliselt seda tahet ja distsipliini, mis oli pööratud kättemaksmisele ja hävitamisele, vaid ainult tähendada seepeale, kuidas teised rahvad tahavad, püüdes oma eesmärgi poole. Kes suudab nii tahta sõjas, see suudab tahta samuti ka rahulikus töös. Kui meie tahame võistelda teiste haridusrahvastega, kui meie tahame luua midagi s a m a v ä ä r i l i s t, siis peab meie tahe olema sama raudkõva. Selget sihikindlust, vastutustunnet ja teguvõimsat tahet - neid kolme vajab meie haritud rahvuslus, neid kolme peavad kasvatama meie organisatsioonid. Ja esimene abinõu seks on tegelik töö.

Kui eespool tekkis küsimus, mis peab siis olema meie rahvusluse sisuks, siis on sellega nüüd vastus antud.

Nii palju, kui meie organisatsioonid suudavad kasvatada seda sisu meie haritlaskunda, on nad oma ülesande täitnud. Kui meie haritlaskunnas on kultuurilist, inimlikku, positiivsele tööle kihutavat rahvuslust, alles siis täidab rahvuslus oma kultuurilise ülesande. Ja siis täidab oma ülesande ka see haritlaskond ja see rahvus pole mitte asjata kandnud ohvreid oma iseseisvuse eest.

Harri Moora

Koguteosest „Mõtteid valmivast intelligentsist”, 1923
Allikas:  http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=125