RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 22. juuli 2011

Tee rahvuslikule majandusele

Eesti rahvusriigi säilitamise väljavaated olenevad oluliselt tema polii­tilistest ja rahvusbioloogilistest alustest. Rahvuslikust seisukohast on Eesti rahvastik küllalt homogeenne, kuna siin on üle 88% elanikkonnast ena­musrahvusest, s. o. riigirahvusest. Kuid kahjuks ei vasta sellele rahvuse homogeensele taustale meie rahvusliku majanduse olukord. Eesti majan­duse üldpildis torkab igaühele häirivalt silma võõrkapitali liiga suur osa­tähtsus. Ja on nähtusi, mis ilmestavad, et see võõrkapitali surve ja eks­pansioon on üha tihenemas ning kujunemas püsivvormilisemaks. Vähe­musrahvuste erikaal meie rahvamajanduse koostises on mõtlemapane­valt suur. See majandusliku tugevuse tunnetus on aga ühtlasi andnud meie vähemusrahvustele erilaadse jõuteadvuse, mille ülbet ja väljakutsu­vat ilmet meil tihti on tulnud kogeda.
Milline on võõrkapitali osatähtsus Eesti rahvamajanduse struktuuris, seda on statistiliselt väga raske haarata. Meil puuduvad sellesisulised uurimused, kuigi Eesti Rahvuslaste Klubid on siin esimesi samme astunud. See on seda raskem, et võõrkapital on osanud end üllatavalt hästi kohan­dada „rahvuslikkuse” sõiduvette, nii et formaalne statistika ei haaraks kuidagi olukorra sisulisi vahekordi. „Rahvuslik fassaad” on saanud meie võõrkapitalile väga iseloomustavaks jooneks. Ja ei saa salata, et see joon oleks valesti tabatud, - siin on tegemist vaid psühholoogiliselt hästi vormistatud akkomodatsiooninähtusega ja sellest järelduvate minimaalsete probleemidega.
Võõrkapitali osatähtsust Eesti rahvamajanduse struktuuris saab praegu ainult kaudselt arvutada. Kahtlemata toob siin suuremat selgust majandusloenduse andmete avaldamine. Praegu saame kaudse pildi vähemusrahvuste majanduslikust osatähtsusest, kui vaatleme üksikute rahvuste aktiivse rahvastiku jagunemist tootmisharude järgi. R. K a d a j a poolt tehtud kokkuvõtete järgi, toetudes viimase rahvaloenduse and­meile, kujuneks siin pilt järgmiseks:
    
Tööharud Eesti.
Venel.
Saksi.
Rootsi.
Juudid
Muud
Teadm
Üldse

194.173
16.119
818
1.277
38
1.380
86
213.891

88.534
8.151
1.589
229
656
1.316
42
100.517

22.846
1.890
1.597
125
702
597
24
27.781
Transport ja side ….
15.608
530
129
90
10
225
29
16.621
Ühiskondlik tegevus - .  .
27.010
1.442
1.634
172
259
414
29
30.960
Maja- ja isikuteteenimine
14.275
1.181
327
112
14
205
8
16.122
Väljaspool toodud tööha-







rusid, kihitud    ….
36.984
2.288
1.877
190
202
805
70
42.416
Tööharu teadmata   . .  .
12.197
1.253
276
48
76
199
697
14.746
Üldse
411.627
32.854
8.247
2.243
1.957
5.141
985
463.054

rahvuste järgi.


Põllumajanduses    ….
47,2
49,1
9,9
56,9
2,0
26,8
8,8
46,2

21,5
24,8
19,3
10,2
33,5
25,6
4,3
21,7

5,5
5,7
19,4
5,6
35,9
11,6
2,4
6,0
Transport ja side ….
3,8
1,6
1,6
4,0
0,5
4,4
2,9
3,6
Ühiskondlik tegevus . . .
6,6
4,4
19,8
7,7
13,2
8,0
2,9
6,7
Maja- ja isikuteenimine
3,5
3,6
3,9
5,0
0,7
4,0
0,8
3,5
Väljaspool toodud tööha-








9,0
7,0
22,8
8,5
10.3
15,7
7,1
9.1
Tööharu teadmata
2,9
3,8
3,3
2,1
3,9
3,9
70,8
3,2
Üldse
100,0
100,0
100,0
100,0
100,0
100,0
100,0
100,0
    
Siit näeme, et põllumajandus on suuremaks tööharuks eestlastele, venelastele ja rootslastele. Sakslastele ja juutidele on põllumajandus väga väikeseks tegevusalaks. Sellevastu tööstuses on juudid võrreldes teiste vähemusrahvustega kõige aktiivsemad. Tööstuses tegutsevate arvu järgi on eestlaste ja vähemusrahvuste suhe vastavalt 88,1 % ja 11,9%.
Kaubandus on tegevusalaks, kus vähemusrahvuste osatähtsus on kõige suurem. Eestlaste ja vähemusrahvuste suhted on siin vastavalt 82,2% ja 17,8%. Nagu eelpooltoodud tabelist näeme, iga vähe­musrahvus on suhteliselt oma üldarvuga kauban­duses rohkem tegev kui eestlased.
Need arvud näitavad, et suhteliselt on vähemusrah­vused endile vallutanud kõik enamtasuvamad tööharud ja seega ka majanduspositsioonid.
Suur-, kesk- ja väiketööstuses on kokku ca 4500 ettevõtet. K a d a j a arvestuse järgi kuuluks vähemusrahvustele ca 580 ettevõtet ehk 13°/o. Kuid siin peab arvestama seda, et vähemusrahvustele kuuluvad ettevõt­ted on valdavamalt suur- ja kesktööstuse ettevõtted. Selle liigi all oleks nende osatähtsus seega juba 38%.
Kaubandusettevõtteid on meil ca 10.700. Vähemusrahvustele kuu­lub sellest ca 2040, seega ca 18% üldarvust.
Mis puutub aktsiaseltsidesse (rahvaloenduse andmed neid tööstuse ja kaubanduse rubriikides ei näita), siis meie vähemusrahvustele kuulub ca 1/3 aktsiakapitalide üldarvust. Kuid selle 1/3 aktsiaseltside aktsiakapital on ca 1/3 aktsiaseltside kogukapitalist. Kui meie kogu aktsiakapitali hin­nata 120 milj. kroonile, siis sellest 80(!) milj. kr. kuulub vähemusrahvuste valdusesse.
Need suhtarvud näitavad meie vähemusrahvuste kapitali praegust positsiooni. Selle tagajärjel ka meie vähemusrahvused - eeskätt saks­lased ja juudid - on kujunenud meil majandusliku kandevõime poolest kaugelt paremal järjel ole­vaiks eestlastest - riigirahvusest.
Sisuliselt ei evi rahvamajanduslikule kapitalikogumisele kapitali rah­vusluse probleem nii suurt tähtsust sel juhul, kui see akumuleerunud kapital leiab uuesti taasrakendamist meie tootmisvarade suurendamiseks. Aga igasugune kapitaliakumulatsioon võib tulla ainult siis kasuks, kui suudetakse vältida kapitalipõgenemist. Et aga meie võõrkapital on imekergesti „le n d u v” - selle kohta on meil palju kurbi kogemusi.
Rahvamajanduslikku käibesse tagasisiirdumatu väliskapital muutub teataval määral „röövkapitaliks”, mis imedes endasse meie elumahlu „lendub” varem või hiljem teisale uusi söödamaid otsima.
Meie majanduspoliitika põhiprintsiibiks peab olema vankumatu põhimõte, et rahvamajanduse korraldamisel tuleb lähtuda eeskätt rah­vastiku (tarbija) - eestluse huvidest. Mitte inimene ei olele majanduse jaoks, vaid majandus inimese jaoks. Rahva säilitamine, kül­laldane iive ja kogu elamistingimuste paranemine on eesmärgid, mille teostamine toimub ainult rahvusliku majanduse vahendite abil. Sellepärast meie rahvuse arenemise ja meie eluruumi väljakujunemise alused olenevad meie rahvusliku majanduse kandevõimest.
Kaasatöötamist ja abi selleks oodata ka võõrkapitalilt oleks sama­hästi lootusetu kui ka ebaloogiline.
Võõrkapitali üha pingestuvamale sekkumissuunitlustele on raske vastu astuda vahenditu riikliku majanduspoliitikaga. Õigusriigi põhi­mõtted teevad rakendamatuks igasuguse agressiivse majanduspoliitika vahendid.
Sellepärast võib rahvusliku kapitali loomine toimuda ainult sihi­teadlikult suunatud positiivse jõukeskenduse ja loovtöö abil. Millised on aga need vahendid ja teed, mida mööda peaks kulgema meie jõukeskenduse tungjooned loova rahvusliku majan­duse taotlusel?
Tee rahvuslikule majandusele viib meid paratamatult küsimuste lahendamisele, mida võiks kokku haarata kolmelisesse probleemide kompleksi: rahvusliku tootmisvarade kogumis- ja finantseerimisprobIeem, 2. Eesti majanduse ratsionaliseerimise ja 3. teadliku majandamise probleem.
I
Meie rahva suhteliselt madal elatustase oleneb meie tootmisvarade vähesusest. Janussoni järgi võib Eesti produktiivvarade väärtust hinnata 1955 milj. kroonile, kusjuures iga elaniku kohta tuleks ainult 1735 kr., mis on tunduvalt vähem kui teistes enamarenenud maades. Mida rohkem ületab rahvamajanduslik toodang teataval määral konstantsena püsivat elatusmiinimumi marginaali, seda suuremad on eeldused toot­misvarade kogumisele säästmise teel, ja nende suunamiseks investeerimiste kaudu uude tootmisprotsessi. Iga elujõulise rahva majanduse üldsuund peab seega olema tõusev. Meie majanduse ekspansiooni suunad juhivad meid paratamatult meie peamiste tootmisreservide maa ja maapõuevarade intensiivse­male kasutamisele. Kuid see saab toimuda ainult siis, kui meil on selleks vajalikku kapitali. Rahvuslik kapital moodustub aga rahva kui terviku poolt tarbimata jäetud toodangust. See eeldab aga teatavat säästmisprotsessi. Eesti rahvusele omane pingus töövõime ja ühtlasi loomupä­rane säästmistarve loovad meile head eeldused rahvusliku erakapitali akkumulatsiooniks. Kuid see erakapital muutub alles siis rahvamajandusli­kuks kapitaliks, kui ta on otstarbekalt investeeritud, s. o. tootvalt suunatud majandusse. Seega rahvusliku kapi­tali juurdekasv oleneb täielikult õigest ja otstarbekast investeerimisest.
Nii eramajandussektoris kui ka ühiskondlikus sektoris loodud kapi­tali investeerimine peab suunatud olema vastavalt meie majanduse üldi­sele arengujoonele, s. o. tootmishüviste loomisele. Siin tulevad esmajoones kõne alla meie loodusvarade ekspluateerimine, maa ürgtoodangu töötlemine ja teised alad, mis looksid meie majandusele loomuliku  jõumajandusliku   aluse.
Kas on aga meie rahvuslik erakapital seni käinud piki neid teid? Kah­juks ei ole see nii olnud.
Vaatleme näiteks meie põlevkivitööstust. Kui uskumatu see ka ei ole, meie erakapital ei ole vähemalgi määral tunginud siia, alale, mis üha enam kujuneb meie jõumajanduse aluseks. See tööstusharu on langenud pea täiesti võõrkapitali kätesse. Põlevkivi väljavõtmise ja õlitöötlemise alal tegutsevast 6 ettevõttest kuulub 5 võõrkapitali võimkonda. Võõrkapitali poolt on meie põlevkivitööstusesse investeeritud juba üle 20 milj. krooni. Meie rahvusliku kapitali osatähtsus on siin ainult 7 milj. krooni ja sedagi investeeritud riikliku majandussektori poolt.
Mis puutub kasumitingimustesse põlevkivitööstuses, siis need tohiks küll kõige vähemaks takistuseks olla erakapitalile siia tungimast. Aina soodsamaks kujunev õlikonjunktuur võimaldab juba praegugi õlikivitööstuses saavutada Eesti oludes ebatavalist rentaablust, mis peaks olema küllalt meelitav ka meie erakapitalile.
Investeerimised põlevkivitööstusesse nõuavad loomulikult suuri kapitale. Selleks peab toimuma tingimata tõhus kapitaliakumulatsioon. Ja siin peitubki üldiselt suur takistus, miks meie rahvuslik erakapital on surutud tasuvamailt majandusaladelt eemale. Meie majandav inimene on liiga individualistlik, liiga egotsentriline, et loovu­taks oma varutud kapitale suuremaisse kollektiivüritusisse. Ta kogub hambaid kokku litsudes oma veeringud ja paigutab need ise, asutades poekese või väiketööstuse, tihti aga ehitades endale väikese majakese. Seega pulveriseeritakse meie rahvuslik kapital üle maa teisejärgu tähtsusega majandusettevõtetesse, mis siis kiratsevad ebaterves võistluses. Vähene akkumulatsiooni- ja initsiatiivitahe ja avarama perspektiivi puudu­mine on meie erakapitali suuremaks veaks. Ei ole siis imestada, et meie rahvuslik kapital on surutud teisejärgu tootmisaladele.
Mis puutub veel põlevkivitööstusesse, siis vähenevad siin meie pea­mise loodusvara tagavarad, ilma et meie rahvamajandus siit olulist kasu saaks. Võidakse ju ütelda, et riik võib oma maksupoliitikat vastavalt kohaldada ja nii kaudselt sama majanduslikku efekti saavutada.
Kuid imelikul kombel on 1936. a. tehtud põlevkivitööstusele ärimaksu seaduse muutmisega erand, võimaldades põlevkivitööstusele era­korralist amortisatsiooni 20% (!). See teeb aga riigile laekuvad tulud majanduslikult fiktiivseks. Nii väheneb meie suurim maapõuevara, ilma et meie rahvamajandus sellest väärilist hüvitust saaks. Järele jääb vaid tohutu „tuhamägi” ja töölistest invaliidide hulk, keda riik hiljem peab abistama.
Eesti rahvuslik erakapital peab leidma tee kasutoovamaisse tootmis­aladesse, ta peab muutuma senisest liiga individualistlikust kallakust akumulatsioonivõimelisemaks ja kollektiivselt rakendatavamaks, seega ühtlasi aga ka likviidsemaks. Laiendatud ja kavapäraselt suunatud inves­teerimispoliitika peab rahvamajanduslikku käibesse tõmbama eramajan­duses peituvaid varusid, mis seni seisnud kasutamata või vääralt kasutatuina. Sellega peab ühtlasi kaasas käima rahvamajandusliku initsiatiivi aktiviseerimine, eriti selle eramajanduslikus osas.
Rahvamajanduslikult seisukohalt ei saa kuidagi õigeks pidada nähet, et meil viimasel ajal üha enam niihästi riikliku - kui ka eramajandusliku sektori poolt kapitalivarusid investeeritakse ehitustegevusse, kuigi ei saa eitada hoogsa ehitustegevuse sotsiaalpoliitilist tähtsust. Eesti rahvusliku majanduse ülesehitamise suunad sunnivad kõiki meie rahvuslikke kapitale juhtima eeskätt meie produktiivvarade suurendamisele ja seega meie jõumajandusprobleemi lahenda­misele. Selle primaarse rahvamajandusliku suuna kõrval tundub prae­gune forsseeritud ehitustegevus majanduslikult steriilsena, eriti selle „fassaaditsevas” osas. Väärinvesteerimised tähendavad rahvavara raiskamist. Selgusetus meie rahvamajanduse arengu eeldustes ja lühi­nägelik orientatsioon võivad kergesti hälvitada õigelt teelt meie inves­teerimispoliitika.
Riiklik majanduspoliitika ja tema poolt kontrollitud pangapoliitika ülimaks kohuseks on juhtida meie rahvusliku kapitali otstarbekat ja meie majanduse arengu reaaleeldustele vasta­vat  investeerimist.
Kui see nõuab praeguselt põlvelt teatud ohvreid, siis peab seda jul­gelt kantama meie rahvuse tuleviku heaolu huvides.
II
Tootmisbaasi laiendamisega väljapoole suunatud ekspansiivse inves­teerimispoliitika teel peab samal ajal kaasuma ka rahvamajandusliku too­dangu suurenemine sissepoole suunatud majanduse ratsionalisee­rimise teel. Vähese rahvusliku kapitali seisukohalt on tootmise ratsio­naliseerimine eriti tähtis, kuna ratsionaliseerimine ei nõua sugugi alati uute kapitalide investeerimist. Ratsionaliseerimine, s. o. ettevõtte tegevuse teadlik ja süstemaatiline parandamine annab tihti sama majan­duslikku efekti kui uute kapitalide investeerimine.
Praegune pinge tööturul ja toorainete hinna tõus maailmaturul muu­dab ratsionaliseerimise vajaduse eriti tungivaks. On tõsiasi, et võõrkapital meil on varem veendunud ratsionaliseerimise hädavajalikkuses ja sellega on ka osalt seletatav tema suurem aktiivsus. Siia ei kuulu mui­dugi need võõrkapitaliga töötavad tööstusettevõtted, kellel on monopolipositsioon siseturul, ja seega olukorrale mugandudes on tunduvalt nõrgenenud oma võistlusvõimelt ja vastupanujõult. Kuid tõhus riiklik (linnakontroll sunniks ka siin varem või hiljem ratsionaliseerimisele.
Ratsionaliseerimises seisab meie rahvusliku majanduse suur ja või­mas ülesanne, mis nõuab meilt kahtlemata aastakümneid pingutusi. Praegu oleme alles selle künnisel, üha suurenev mehhaniseerimisprotsess on meie majanduse ratsionaliseerimiseprotsessi esimesi sümptoome. Kuid ei tohi unustada, et mehhaniseerimine ei ole kaugeltki alati ratsio­naliseerimine, on vaid üks selle avaldusvorme. Ratsionaliseerimine on ikkagi ettevõtte kõigi tegevusalade teadlik ja süstemaatiline parandamine, nii tehniliste kui ka organisatoorsete vahendi­tega.
III
Rahvusliku kapitali vähesus meie majanduses ja ratsionaliseerimispingus olevagi varude rakendamine nõuab aga seda enam teadlik­kust  majandamises.
Ei saa salata, et meie majanduse arenemises on seni olnud palju kaootilist ja ebateadlikku. Arenglooliselt on see mõistetav. Eesti kaup­mees ja tööstur on enese „hammastega üles kiskunud, ta on alanud väikekäsitöölisena või rändkaupmehena ja on end nüüd määratu ener­giaga üles töötanud suurkaupmeheks või suurtöösturiks. Kuid ta ei ole tihti suutnud kohandada oma käitise organisatsiooni vastavalt oma majan­duslikule tõusule. Ta katsub ka praegu kasutada samu primitiivseid äri­tegemise meetodeid kui varemgi. Tihti ei olda üldse teadlik oma käitise majanduslikust olukorrast. Majandamine sünnib mingi looduspärase etaaniga, kus üheks peavahendiks loetakse „vastase surnuksvõistlemist”, või talle siis „jala ette panemist”. Loomupärane kasumitaotlemine on võistluspinge äärmuseni üles kruvinud. Samal ajal ei nähta, et oma käi­tise minimaalsemagi ratsionaliseerimise juures oleks saavutatav sama kasumiefekt üpris lihtsamalt ja loomulikumalt.
Vildakalt arenenud eramajandusele on eriti veel omane otse pime viha igasuguse teadliku ja teadusliku majanduskäsitelu vastu. Majandusnähtuste teaduslikus uurimises nähakse tarbetut jõukulutust ja igasugusesse majanduse teoreetilisse käsitellu suhtutakse otse vaenlikult.
Aga just majandusnähtuste teadlik uurimine ja teoreetiline käsitelu võimaldab kaasaja komplitseeritud olukordades teadlikku orienteerumist ja õige tee valikut. Teised maad on sellest ammu aru saanud. Nii ühend­riikide kiire „prosperity” saavutamises ei ole mitte väikest osa etendanud väga viljakas ja soodustatud käitismajanduslik uurimistöö. Teaduslikul uurimistööl on Eestis pidevalt tulnud võidelda majandusliku tegelikkuse allikate ja materjalide vähese kättesaadavusega ja kasuta­misvõimalustega. See tõsiasi on omakorda põhjustanud teadusliku uuri­mise rakendamisvõimaluste kesisuse.
Majandusteaduslikul uurimise tulemused on suurelt sõltuvad sellest majanduspraksise tunnustusest ja vastutulekust teaduse edustajatele. Sel­lest oleneb suurel määral, kas uurimistöö tulemused osutuvad omakorda praksisele väärtuslikeks ja tähtsaiks. Möödunud majandusloenduse läbi­viimine näitas, et meil suletakse majanduse uurijaile tihti kartlikult uksed, eriti mis puutub aktuaalsetesse küsimustesse.
Majanduspraksis aga aitaks tõhusalt kaasa enda arengule, kui ta kaotaks praegu nii kartlikult endale hoitud ärisaladused. See, mida kõikjal nii kartlikult kui ärisaladust varjatakse, ei ole tõelikult ei ä r i ega saladus. Tihti on ka meie haldusorganid näidanud vastutulematust meie teadlastele andmete andmisel ja hankimisel. Aga see on ka loomu­lik, kui meenutame, et meie riigiametkond on veel ka tänapäeval liigselt kameralistliku perioodi riigiskeemi järgi ette valmistatud. Riigi- ja haldusametkond ei ole veel leidnud sidet moodsa majandusteadusega, - ja seda ajal, kus poliitikat üha enam valitseb majandus, evides seega üha ülekaalukamat osa avalike huvide suunamisel.
Samuti veel hiljuti valitsenud sagimine poliitilises elus, ängistav abi­tus, majanduslik diletantism, soovide ja võimaluste diskrepans, mille tasandamiseks puudusid majanduslikud eeldused - seda kõike polnuks, kui riigi ja ühiskonna vastavais kohtades oleks olnud rohkem teadlik­kust ja süvenemist rahvus- ja riigimajanduslikesse põhiküsimustesse.
Kui palju majanduslik teadmatus avalikus elus juhtiv on, kui vähe sel­gust valitseb majandusliku loomingu ja majandusliku jõud­luste eeldusis, selles on kõik teadlikud, kes kriitiliselt ümbritsevasse ellu suhtuvad. Ei ole veel kuigi kaugel ajad, mille kohta võiks tarvitada H i r s c h’i tabavaid sõnu: „Õige saapategemise menetluse üle ei julge ükski võhik rääkida ei avalikult ega ka kitsamas perekonnaringis. Rahvamajanduspoliitika kohta räägib aga iga kingsepp täiesti endastmõistetava õiguse ja veenva tõsidusega”.
Iga poliitik ja riigimees peab suurimat tähelepanu omistama sellele, mis on teoreetilistes põhimõtetes ja sotsiaalökonoomia alustes juba ole­mas, kui ta tahab majanduslikku ja sotsiaalset elu teatavas suunas juhtida. Poliitika ei ole ainult võimu ja tahte asi, vaid rohkem küll või­miste ja teadliku juhtimise asi, ja seda eriti majandusliku ja sotsiaalse elu valdkonnas, mis nii arvukatest erinevatest hulgisihindeist ja jõududest põimendatud.
Majanduspraktika arengu sügavusest tungib esile tahe üha suure­male   mõttelisele   majandussündmustiku läbitungivusele ja õigele majanduslike probleemide asetusele. Meie tungleme, püüdleme ja tõuseme majandusliku looduspärasuse sügavusest teadlikult juhitud majandustehnika juurde. Rah­vusliku majanduse kujunemise uued jooned tingivad uusi töövahendeid niihästi käitiste juhtimises kui ka turu tunnetamises. Selleks nõuab rah­vuslik majanduspraktika üha enam oma töö mõtestatud suunit­lust,  kindla majandustehnika välja kujunemist.
Üksikkäitiste kiire kasvamine, nende alanud kontsentratsioonühendeisse, sellest järelduvad ülesannete ja töö eesmärkide nihked, käitiste funktsionaalne arenemine ettevõtteiks koos kapitali üha suure­neva akumulatsiooniprotsessiga - kõik need majanduse seltsingulised arengujooned koos kapitali ning omandi olemuse muutusega ja käitiste avalikõiguslikumaks kujunemisega püstitavad kaasaja majan­dusinimesele uusi ülesandeid ja sunnivad neid tunnetama majanduskogemustest väljaspool asuvaid latentseid koossõltumusi.
Kõigest sellest järgneb, et uue rahvusliku majanduse tee peab palju enam teadlikumalt leitama kui seni. Nagu kord tehnika loodusjõudude alluvusest jõudis loodusjõudude valitsemiseni, nii peame meie nüüd majanduslikust looduspärasusest jõudma teadlikult suunatud rahvusliku majandustehnikani. Oleme jõudmas ajajärku, mida juba Juhan Luiga veerandsajandit tagasi haruldase selgusega on näinud, kui ta oma „Koduses ringvaates” kirjutas: „Ligineb aeg, kus elu ja inimene Lääne rannal vaba inimese vaimu tõusu ja tahtmise mõjul - kas või loodusseaduste vastu - iseseisva ja omapärase kuju peab võtma. Sest peame meeles: üksi kvalitatiivselt kõige kõrgemale viidud isiku vaim ja kvantitatiivselt kõige enam ja kõige kauem koondatud isiku vaimujõud võib luua s. t. mehaanilistele loo­dusseadustele vastu töötada ja nähtusi ja sünnitusi ahvatleda, mille komponendid mitte kõik antud eeltingimustes leida ei olnud.”
Arvo Horm
Akadeemiast nr. 3/1937
Allikas: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=125
____________________
Lugege ka seda: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/07/rahvus-ja-majandus.html
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP