RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 3. juuli 2011

Euroopa Liit – vahend relativismi diktatuuri teenistuses

Roberto de Mattei 


Et õieti mõista, millises suunas liigub Euroopa Liit, tuleb kõigepealt meenutada tema algust. Et mõista tema loomust, tuleb tundma õppida tema ajalugu.

See ajalugu algab Rooma lepingutega 25. märtsist 1957, mille poolesajandilist tähtpäeva hiljuti tähistati. Euroopa Liidu sündimise ajaloolisel momendil eraldas ja vastandas raudne eesriie poliitilises, majanduslikus ja sõjalises valdkonnas Ameerika Ühendriikidega liidus olevat vaba Lääne-Euroopat kommunistlikust imperialismist valitsetud Ida-Euroopale.

Sel ajal kujunev Euroopa Ühendus, mille moodustasid kuus asutajariiki (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja kolm Beneluksimaad) seadis oma ülesandeks kindlustada tihedamad majanduslikud sidemed nende Lääne riikide vahel, mille eesotsas olid kristlikele põhimõtetele toetuvad poliitikud.

Kremliga seotud Euroopa kommunistlikud parteid, nähes selle nõukogudevastast iseloomu, olid sellele poliitilisele initsiatiivile vastu. Kuid järgmise kolmekümne aasta jooksul võtsid vasakpoolsed Euroopas järk-järgult võimu ja otsustas Euroopa Ühenduse ehitamise projekti ära kasutada sotsialismiideede tugevdamise eesmärgil.

Üks XX sajandi kuulsaimatest dissidentidest Vladimir Bukovski tõi oma viimases vene teadlase Pavel Stroiloviga kahasse kirjutatud raamatus pealkirjaga Nõukogude Ühendus või Euroopa Liit arhiividokumentidele tuginedes välja tihedad seosed kaheksakümnendatel aastatel kujundatud Euroopa projekti, mille kulminatsiooniks oli Maastrichti leping, ja Mihhail Gorbatšovi perestroika vahel.

Gorbatšovi perestroika oli Bukovski kohaselt Kremli strateegide poolt hoolikalt väljatöötatud plaani tulemus. Kaheksakümnendate aastate alguses andsid kõrgeimad nõukogude võimud endale hästi aru sellest, et nende süsteem oli haaratud tugeva strukturaalse kriisi poolt. Tsentristlik ja bürokraatlik kommunism, nii nagu see sai ellu viidud NSV Liidus ja satelliitriikides, oli saanud kaotuse osaliseks. Perestroikat esitleti tagasipöördumisena juurte juurde sotsialismi saavutuste paremaks realiseerimiseks. "Perestroika ideoloogiliseks allikaks on Lenin", kuulutas Gorbatšov, rääkides "leninismi loomingulise vaimu taassünni hädavajadusest."

Needsamad põhjused kallutasid Gorbatšovi „Euroopa ühiskodu“ projekti algatamisele.

Mälestusväärseks kuupäevaks Bukovski järgi oli 26. märts 1967. Sel päeval võttis NSV Liidu Poliitbüroo vastu juhtnöörid, mis puudutasid NSV Liidu poliitikat Lääne-Euroopa riikide suhtes lähiaastatel. Gorbatšov määratles selle poliitika eesmärgi kui lahingukäsu lühidalt ja selgelt väljendiga "Lämmatada embustes".[1]

6. veebruaril 1988 peetud salajases kõnes oma liitlastele Varssavi Lepingu organisatsioonist esitas Gorbatšov uue „Euroopa Ühiskodu“ projekti üksikasjad, mille eesmärgiks oli "võimaldada sotsialismile laiemat ja aktiivsemat osavõttu maailmapoliitika kujundamise protsessis." Atlandi ookeanist Uuraliteni ühendatud Euroopa ideed hakkasid varsti toetama Euroopa sotsialistide juhid Brandtist Gonzaleseni ja Livingstone’ist Mitterand’ini. Nende Gorbatšoviga peetud kõneluste hämmastavatest salvestustest tuleb välja, et ühiseks projektiks oli „kokkulangevuse“ saavutamine Lääneriikide turumajanduse ja Idabloki kollektivistliku majandusmudeli vahel, eesmärgiga kujundada Euroopa ümber ühtseks sotsialistlikuks blokiks. Leiborist Kenneth Goats tegi ettepaneku isegi sel ajal 12 riiki ühendava Europarlamendi järk-järguliseks ühendamiseks NSVL Ülemnõukoguga, mille koosseisu kuulusid 15 liiduvabariigi esindajad.[2]

Paar kuud hiljem langes Berliini müür ja kahe aasta pärast kaotas võimu ka Gorbatšov ise, kuid Maastrichti leping, mis kirjutati alla 7. veebruaril 1992, peegeldas selgelt sotsialistlikku entusiasmi „piirideta Euroopa“ suhtes. See leping kujutab endast otsustavat pööret Euroopa kontinendi ajaloos. Selle deklareeritud eesmärgiks oli iganenud nähtustena käsitletud rahvusriikide kukutamine ja tee alustamine Euroopa sotsialistliku vabariigi rajamisele. See pidi olema algatuseks sotsialismi ideaale ilma nõukogude kommunismi brutaalsete meetoditeta elluviivale üleilmsele vabariigile.

Maatsrichti leping andis Euroopale omalaadse „majandusliku põhiseaduse“, mis põhines ühisraha euro pealesurumisel. Rahaliit pidi kergendama üleminekut „poliitilisele põhiseadusele“.

Mõiste „konstitutsiooniline patriotism“ sai poliitilisse sõnavarasse sisse toodud Jürgen Habermassi poolt, kes vastandab Verfassungspatriotismus’e, abstraktsetele ja universaalsetele põhiseaduslike õigustele põhineva patriotismi ajaloolisel ja territoriaalsel identiteedil põhinevale traditsioonilisele patriotismile.[3] Habermassi ja tema õpilaste teesiks on kodakondsuse idee lahutamine riigi ja rahva ideest, et ühendada see demokraatliku ja universalistliku põhiseaduse ideega. See idee sai üle võetud Euroopa Põhiseaduse idee autorite poolt, kes panid ette siduda Euroopa kodakondsus mitte territooriumi või sünnipäraga – traditsiooniliste ius soli ja ius sangunis põhimõtetega – vaid Põhiõiguste Hartaga.

2000. aasta detsembris Nizzas tegid Euroopa riikide ja valitsuste pead ettepaneku asuda Euroopa poliitilise konstitutsiooni loomisele, kuulutades selle protsessi esimese osana välja üksikisikute Põhiõiguste Harta.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta, mis võeti vastu Nizzas 8. detsembril 2000, koosneb preambulast ja 54-st artiklist, mis on temaatiliselt koondatud kuue põhiväärtuse ümber, milleks on:

  • väärikus (art. 1-5);
  • vabadus (art. 6-19);
  • võrdsus (art. 20-26);
  • solidaarsus (art. 27-31);
  • kodanikuõigused (art. 39-46);
  • õigluse valdkond (47-50).

See „väärtuste kataloog“ peab olema Euroopa Liidule omamoodi „identiteedi tunnistuseks“, mis peab kinnitama tema põhiseadusliku autonoomia.

Harta preambulas kinnitatakse, et Euroopa Liit teadvustab oma vaimset ja moraalset pärandit ja seab eesmärgiks tugevdada põhiõiguste kaitset, pidades silmas ühiskonna muutust, sotsiaalset progressi ning teaduse ja tehnika arengut. Euroopa pärandist aga eemaldatakse kõik otsesed viited kristlikule religioonile.

Hartas puudub selge määratlus selle kohta, mida mõistetakse perekonna all (näiteks monogaamsele abielule rajatud ühendust või mehe ja naise vahelist ühendust). Art. 9: Õigus abielluda ja õigus luua perekond (mis on vabadusele pühendatud osas) sisendab perekonnata abielude tunnustamise võimalikkust, millisteks on homoseksuaalide ühendused. See võimalikkus saab faktiks kui ühendame artiklis 9 öeldu sellega, mis on öeldud artiklis 21 ("Keelatud on igasugune diskrimineerimine … seksuaalse sättumuse tõttu") ja artiklis 47 ("Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus").

Esimeses peatükis pealkirjaga Väärikus, ehkki selles näiliselt garanteeritakse õigus elule (art. 2), avatakse ka võimalus selle õiguse piiramisele. Tegelikkuses ei kindlusta harta inimelu kaitset tema algusest kuni loomuliku surmani, milles võib meid veenda artikli 3 (Õigus isikupuutumatusele) lugemine, milles keelatakse küll inimeste reproduktiivne kloonimine, kuid selles pole mainitud inimelu kaitset selle sünnieelses järgus.

Peale selle annab Harta kodanikele õiguse esitada kaebusi riikide seadustele tuginevate otsuste kohta, millega seondub risk, et luuakse mehhanism, mille tulemusel tänu kodanike edasikaebustele ja neid läbivaatava Euroopa Kohtu otsustele kujuneb välja ühenduse õigus, mis diskrediteerib üksikute riikide seadusandlust. Üksikisikud võivad kaitsta oma õiguseid, mida neile kindlustab Euroopa Liidu õigus, esitades kaebuseid Euroopa Kohtule, mille otsused kuuluvad liikmesriikides vahetult täitmisele. Kui Harta tunnistatakse õiguslikult siduvaks dokumendiks, võib iga kodanik esitada kaebuse selle Euroopa Liidu liikmesriigi peale, milles eksisteerib seadus, mis keelab samasooliste isikute vahel sõlmida abielu.

Vaieldava väärtusega on ka artikkel 12 lõige 1, milles tunnistatakse, et “Igaühel on õigus rahumeelselt koguneda ning moodustada ühinguid kõigil tasanditel, eelkõige poliitika, ametiühingute ja kodanikuühiskonna valdkonnas.”
Väljendiga „igaühel“tunnistab Harta temas ülesloetletud õigused omaseks nii EL-i liikmesriikide kui ka EL-i mittekuuluvate riikide kodanikele, tegemata eristust (välja arvatud üksikutel erandjuhtudel) legaalselt EL-i liikmesriikide territooriumil elavate kodanike ja muude subjektide vahel. Õigus vabale liikumisele ja elukohale, mis eelnevalt kindlustati ainult Euroopa Liidu kodanikele, laieneb Harta artikli 45 alusel ka nendele EL-i mittekuuluvate riikide kodanikele, kes elavad mõne liikmesriigi territooriumil.

Kõikidest Nizza Põhiõiguste Harta artiklitest kõige põhjapanevamat iseloomu omab aga artikkel 21, mis ütleb: “Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.”

See artikkel on laienduseks Amsterdami lepingu 13. artiklile, mille kohaselt “Komisjoni ettepanekul ja peale konsultatsiooni Euroopa Parlamendiga võib Nõukogu ühehäälselt võtta hädavajalikke meetmeid võitluseks igasuguse diskrimineerimisega soo, rassi või rahvusliku kuuluvuse, religiooni, maailmavaate, puuete soo või seksuaalse sättumuse alusel.” Sellest järeldub mitte ainult see, et kõik Harta poolt ettenähtud õigused (alates õigusest sõlmida abielu) peavad saama laiendatud igale seksuaalselt „diskrimineeritud“ kategooriale, vaid ka seda, et hädavajalik on uue õigusliku kategooria, nimelt „mittediskrimineerimise“ põhimõtte loomine.

Tegelikkuses aga järeldub õigluse ideest enesest, mis oma traditsioonilises väljenduses tähendab tunnistada ja anda igaühele seda, mis talle kuulub (ld suum cuique tribuere), teatud laadi diskrimineerimine. Tõeline seadus diskrimineerib, sest ta toetab ja kaitseb teatud käitumisviise, kuna peab neid õiglasteks ja sobivateks, teisi aga mõistab hukka ja võitleb nende vastu, sest peab neid ebaõiglasteks ja kahjulikeks. Igasugune õigus peab mingil viisil „diskrimineerima“ sellesama tõsiasja läbi, et määratleb, mis on õiglane ja mis on ebaõiglane, mis on lubatud ja mis on keelatud, toetades üht ja takistades teist käitumist. Püüdlemine kõikide diskrimineerimise vormide keelamise poole on seega akt, millega seonduvad tõsised ja analüüsimist väärivad ühiskondlikud tagajärjed.

„Seksuaalsete sättumuste“ mittediskrimineerimise põhimõte tähendab näiteks rangelt võrdsustava kriteeriumi kasutamist kõikide inimese seksuaalsusega seotud valikute suhtes, ükskõik millised need ka poleks. Järelduste tasandil viib selle võrdsustava kriteeriumi rakendamine kõikide seksuaalse deviatsiooni vormide õigusliku kaitseni, alates pedofiiliast ja lõpetades verepilastusega, vähemalt siis kui see toimub vastastikusel nõusolekul ja vägivalla kasutamiseta. Peale selle, igasugune avalik kriitika, mis nimetab teatud käitumist mõõdutundetuks ja amoraalseks, kujutaks endast „diskriminatsiooni“ vormi. Sellest vaatepunktist lähtudes on tõenäoline, et keelatakse kõik teod ja avaldused, mis sisaldavad mistahes seksuaalse sättumuse „homofoobialiku“ kriitikat, samuti on oodata karme õiguslikke repressioone selle põhimõtte rikkumise puhul.

Seesama artikkel 21 koos järgmise artikliga 22 Kultuuriline, usuline ja keeleline mitmekesisus käsib austada kultuurilist, religioosset ja keelelist erisust (mitmekesisust). Selle võrdsustamise kaudu avatakse tee multikultuursusele ja seega nende nii religioossete kui ka kultuuriliste identiteetide desintegratsioonile, mis peaksid kuuluma pigem kaitse alla.

21. artikli valguses võime peale selle tõlgendada ka 52. artikli 1. paragrahvi, mis on üks kõige ohtlikumatest Hartas ja mida inglise Europarlamendi saadik Charles Tannock nimetas „tõeliselt orvellilikuks“[4]: “Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.”

Kui ilmnevad "liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvad eesmärgid", võib lubatud olla piirangute sisseviimine "Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamisel". Selle väljenduse olulist kaalu on raske mitte tähele panna. Millistel juhtudel nimelt osutub lubatuks Euroopa kodanike põhiõiguste teostamise peatamine ja kellele kuulub õigus seda teha?

Eelmisele probleemile sarnane on probleem suhetega Harta ja Euroopa riikide õiguslike ja põhiseaduslike traditsioonide vahel. Milline organ on volitatud näilise või tegeliku konflikti puhul tegelema selle lahendamisega?

Euroopa Põhiõiguste Harta tõlgendamise ja elluviimise ülesanne näib kuuluvat Euroopa Kohtule, kellele kuulub lepingute alusel õigus rakendada sanktsioone riikide suhtes, kes rikuvad Liidu ees võetud kohustusi. Kuid Euroopa Liidu organina on Euroopa Kohus ise protsessi osapooleks. Jääb mulje, et ta tahab täita ühtaegu nii Konstitutsioonikohtu kui ka karistava, tsiviil- kui ka administratiivkohtu ülesandeid. Kui Kohus tunnistab, et mingi liikmesriigi seadus on vastuolus Amsterdami lepinguga, ei saa antud riik teha midagi muud, kui alluda sellele otsusele, kusjuures mingit edasikaebamise võimalust pole ette nähtud.[5] Peale selle, formaalselt Euroopa Nõukogule usaldatud ülesande kasutada "hädavajalikke meetmeid võitluseks igasuguse diskrimineerimisega", annab Amsterdami leping Euroopa Kohtule täieliku kompetentsi kindlustamaks nende seaduste täitmist, mis seonduvad mittediskrimineerimist puudutava 13. artikli tõlgendamise ja rakendamisega.

Euroopa Kohus moodustatakse 27-st kohtunikust, kelle määravad üksikute liikmesriikide valitsused, kuid need kohtunikud moodustavad peale oma määramist neist valitsustest ja rahvastest, keda nad esindavad, sõltumatu kohtuorgani. Seda organit kirjeldati õigusega kui “kõikide aegade kõige võimsamat ja mõjukamat riikideülest tribunali.”[6] Euroopa Kohtule ei saa vastu seista, see aga võib mitte arvestada seaduspärasel üldreferendumil väljendatud rahva häält.

Euroopa Põhiseaduse projekt, mille töötas välja spetsiaalselt sel eesmärgil Brüsselisse aastatel 2002-2003 kokku kutsutud Konvent ja mis peale sellesse väikeste muudatuste tegemist ratifitseeriti pidulikult Roomas 29. oktoobril 2004, lükati kindlalt tagasi sel otstarbel organiseeritud referendumitel 2005. aasta mais ja juunis Prantsusmaal ja Hollandis. See aga ei tähendanud selle projekti lõppu.

Probleem „külmutati“ kaheks aastaks. 2007. aastal, kui peale Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist kuulus Euroopa Liitu juba 27 riiki, muutus Saksamaal Angela Merkeli ja Prantsusmaal Nicolas Sarkozy võimuletulekuga Euroopa poliitiline kord.

Saksamaa eesistumisaega lõpetaval EL-i tippkohtumisel juunis 2007 usaldati uue lepingu koostamise ülesanne valitsustevahelise konverentsi osavõtjate hooleks, mis toimus oktoobris Lissabonis. Sellel konverentsil ettevalmistatud dokumendis ei kasutata enam selliseid mõisteid nagu konstitutsioon või föderaalriik ning pole enam viiteid sellistele Euroopa Liidu poliitilistele sümbolitele nagu hümn, lipp, riigipüha või Euroopa päev. Seevastu Põhiõiguste Harta jääb jõusse ja saab siduvaks kõikidele EL-i liikmesriikidele, välja arvatud Suurbritannia ja Poola, sest need kaks riiki saavutasid reservatsiooni klausuli, mida tähistatakse sõnadega opt out. Eesmärgiks seati uue lepingu ratifitseerimine enne 2009. aastal toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi.

Ma ei arva, et Euroopa Liit võttis sellega riigi või superriigi kuju. Mul on mulje, et me seisame hullema ees: ebaloomuliku tegelikkuse ees, mida üks uue projekti kaasautoreid, Itaalia minister Giuliano Amato, kunagine Euroopa Konvendi asepresident, nimetas "lepitamatuks hermafrodiidiks". [7]

Kui Euroopa Liit oleks superriik, omaks ta oma liikmesriikide üle tugevat poliitilist keskvõimu, nii nagu see on Ameerika Ühendriikides, Šveitsi Konföderatsioonis või Saksamaa Liitvabariigis. Seevastu Euroopas toimub rahvusriikide poliitilise võimu järk-järguline murenemine, kusjuures seda võimu ei anta üle mingile tsentraalsele võimuorganile.

Tegelikkuses kujutab endast praegu Euroopas riikide suveräänsusele takistust mitte tsentraalne poliitiline võim, vaid riikideülene kohtuvõim. Traditsiooniline vestfaali õigus, mis põhineb suveräänsete rahvusriikide olemasolul, asendatakse uue õigusliku ruumiga, milles tavapäraste territoriaalsete piiride asemel määratletakse piirid uute seaduste abil.

Teoreetiliselt võib õiguste harta, või pigem kohustuste ja väärtuste harta olla kasulikuks vahendiks Euroopa identiteedi määratlemisel. Kuid vastuvõetavad õiguslikud raamid võib Euroopa rahvastele pakkuda ainult loomuõigus. Sammudes edasi selles suunas võiks integratsiooniprotsessi keskmesse asetada uuesti avastatud „ühise õiguse“, mis, liites endas Rooma õiguse ja kanoonilise õiguse, ühendas kord õiguslikult keskaja Euroopa ja mis sajandite jooksul pole oma aktuaalsusest midagi kaotanud. [8]

Euroopa ajalugu on rajatud seaduste objektiivsusele, loomuõiguse olemasolu tunnistamisele, mis pole loodud üksikisikute poolt, vaid mis on kirjutatud inimloomusesse. Loomuõigus ja sellest tulenevad normid on muutumatud ja igal ajastul kõiki inimesi siduva iseloomuga, sest inimloomus jääb alati samasuguseks, igal ajal ja igas kohas. Vastasel juhul, kui langeb loomuõigus, langeb ka ühiste seaduste idee ja uute seaduste loomine saab tuleneda ainult üksikisikute enesemääratlemisest, mis on määratud sattuma omavahelisse konflikti.

Emadele kuulub õigus hävitada oma lapsi, kuid lastel pole õigust tulla ilmale. Inimestele vanas eas kuulub õigus lõpetada oma elu, kuid neil pole õigust elada loomuliku surmani. Homoseksuaalidele kuulub õigus legaliseerida oma konkubinaate, kuid mitte kellelgi pole õigust kuulutada neid ühendusi loomuvastasteks.

Uus Euroopa, mis kujuneb välja 21. sajandil, määratleb ennast, nagu tundub, loomuõiguse ja kümne käsu (mis on loomuõiguse täpsustamine) eitamise kaudu. Seadusnormid luuakse nüüd üksikisikute ja gruppide poolt, kes annavad seadusliku iseloomu himudele ja instinktidele ning radikaalsest subjektivismist ja relativismist lähtuvatele ihu ja vaimu vajadustele.

Õiguse tõlgendajateks muutuvad lobby- ja huvigrupid, kes avaldavad poliitilistele institutsioonidele samasugust mõju nagu vabamüürlaste loožid Prantsuse Revolutsiooni ajal. Euroopa poliitilised keskorganid muudavad selle surve mitmesugusteks seadusteks, resolutsioonideks, soovitusteks ja korraldusteks. Euroopa parlament, Euroopa Nõukogu, Euroopa Kohus ja Euroopa Komisjon saavutavad üha suurema poliitilise, ideoloogilise, õigusliku ja rahandusliku võimu rahvusriikide üle. See võim on sama tugev nagu superriigi võim, kuid on märksa ohtlikum, sest see ei lähtu mitte ühest kesksest organist, vaid mitmest erinevast määratute ja ebaselgete volitustega võimukeskusest, mis pole mitte hierarhiliselt korraldatud, vaid on paralleelsed ja omavahel sageli konfliktis. [9]

Kui Nizza Põhiõigiuste Harta saaks õiguslikult siduvaks, annaks see kirjeldatud organismile vahendi selle „relativismi diktatuuri“ efektiivsemaks teostamiseks, millest rääkis praegune paavst, sel ajal veel kardinal Ratzinger, oma 18. aprillil 2005 paavsti valimise Missal (Missa pro eligendo Romano Pontifice) peetud jutluses.

Me peame olema täielikult teadlikud sellest hädaohust. Relativismile tuleb vastu seada loomuliku ja kristliku korra põhimõtted.

Juba paavst Benedictus XVI-na kinnitas ta 12. veebruaril 2007 Paavstlikus Lateraani Ülikoolis peetud kõnes, et “igasugune õiguslik kord, nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, ammutab oma legitiimsuse oma juurdumisest loomuõiguses, inimloomusesse kirjutatud eetilisest läkitusest. Loomuõigus on seega ainus toimiv kindlus võimu omavoli kiusatuste ja eksitava ideoloogilise manipulatsiooni vastu.” [10]

Pius XII märkis oma esimeses, Teise Maailmasõja eelõhtul kirjutatud ringkirjas Summi Pontificatus: “Kaasaja ühiskondi piinava kurja sügavaimaks ja viimseimaks põhjuseks on loomuõiguse eitamine ja kõrvaleheitmine, asjaolu et see on alahinnatud ja unustatud. Kuid selle õiguse vundament on Jumal ise.” [11]

Loomuõiguse kaitsmine on küsimus, mille üle võideldakse praegu ja jätkatakse võitlust lähiaastatel. Olen veendunud, et kristlase jaoks ei saa selles võitluses olla puudust üleloomuliku armu abist. Kõik arm tuleb Jumalaema kaudu, kuid tema on ka tõelise seaduse kaitsja ning loomuliku ja kristliku korra valitsejanna. Teda tuleb appi hüüda ja tema peale tuleb loota sel Euroopale ja kristlikule tsivilisatsioonile nii raskel ja ähvardaval ajajärgul.

Tõlkinud isa Ivo Õunpuu. Roberto de Mattei, "Instrument dyktatury relatywizmu", Polonia Christiana, nr. 1/2008, lk. 4-10.

Roberto de Mattei on kaasaja ajaloo professor Cassino Ülikoolis, kristluse ja kirikuajaloo lektor Euroopa Ülikoolis Roomas. Viimases on ta ka teaduslike kraadide jagamise komisjoni koordinaator ajaloo valdkonnas. Ta on Lepanto Fondi president ja Itaalia Rahvusliku Teadusuuringute Nõukogu direktorite kolleegiumi liige, New Yorgi Columbia Ülikooli Itaalia Akadeemia teadusnõukogu liige ja Itaalia Uusaja ja Kaasaegse Ajaloo Instituudi direktorite nõukogu liige. Aastatel 2002-2006 oli ta Itaalia valitsuse välispoliitika nõunik. Arvukate raamatute ja publikatsioonide autor. Ta on ajalooteemalise ajakirja Nova Historica ja ajakirja Radici Cristiane peatoimetaja. Tema tegevuse eest katoliku Kiriku ja kristliku tsivilisatsiooni kaitsel on talle Püha Tooli poolt omistatud Püha Gregoorius Suure rüütliorden.

[1] Vladimir Bukovski, Pavel Stroilov, EURSS, Unione Europea delle Repubbliche Socialiste Sovietiche, Spirali, Milano 2007, lk. 11-12 (poola väljaanne: Władimir Bukowski, Paweł Stroilow, Unia Sowiecka czy Związek Europejski, Arwil, Warszawa, 2005)
[2] Vladimir Bukovski, Pavel Stroilov, EURSS, Unione Europea delle Repubbliche Socialiste Sovietiche, Spirali, Milano 2007, lk. 43-44.
[3] Jürgen Habermass, Cittadinanza, politica e identita nazionale. Rifflessioni sul futuro dell’ Europa: „Micromega“, 5/1991, lk. 123-146 (poolakeelne väljaanne: Jürgen Habermass, Obywatelstwo i tożsamość narodowa. Rozważania nad prszyszlością Europy, Wydawnictwo IFiS Pan, Warszawa, 2003).
[4] Charles Tannock, The Orwellian Charter of Fundamental Rights, „The European Journal“, 3 (jaanuar-veebruar 2001) lk. 14.
[5] Georges Berthu, Europe. Démocratie ou super-état?, F.X. de Guibert, Paris, 2000, lk. 61-64.
[6] Alex Stone Sweet, La Carta di giustizia europea, in: Sergio Fabrini (toim.), L’Unione Europea. Le istituzioni e gli attori di un sistema sopranazionale, Laterza, Roma-Bari 2002, lk. 73.
[7] Giuliano Amato, Future prospects for a European constitution, in: Giuliano Amato, Herve Bribosia, Bruno de Witte (toim.), Genesis and destiny of the European constitution, Bruxelles, Bruylant, 2007, lk. 1277.
[8] Vt Manlio Bellomo, L’Europa del diritto commune, Il Cigno Galileo Galilei, Roma 1988.
[9] Vt Roberto de Mattei, La sovranità necesaria, Il Minotauro, Roma, 2001, lk. 164-166.
[10] Benedictus XVI, kõne Paavstliku Lateraani Ülikooli poolt korraldatud loomuõiguse teemale pühendatud rahvusvahelisest kongressist osavõtjatele, 12. veebruaril 2007.
[11] Pius XII, apostellik ringkiri Summi Pontificatus, 20. oktoober 1939

Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP