RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 11. aprill 2013

Andres Põder: meie priiusest, Euroopa Liidust ja föderatsioonist

Andres Põder, Tartu Ülikooli tudeng

Tartu Ülikooli tudeng Andres Põder kirjutab Postimehe arvamusportaalis meie priiusest, Euroopa Liidust ja föderatsioonist.

Hiljuti tähistas Eesti priiuse põlistumise päeva- praegune iseseisvus on kestnud kauem kui eelmine. Käes on õige hetk mõelda kriitiliselt ja küsida, kas Eesti on ikka endiselt päris vaba, demokraatlik ja iseseisev. Seda olukorras, kus suur osa meid mõjutavatest valikutest ja regulatsioonidest tehakse väljaspool Eestit ning Eesti kodanikel puudub võimalus nende sisu mõjutada. Ajaloolane Jaak Valge ütles väga tabavalt, et Eesti inimesed on poliitiliselt leiged ja selle üheks põhjuseks on asjaolu, et meid puudutavate suurte otsuste raam pannakse paika mujal ning meie otsustame vaid detaile.
Põhiseaduse järgi on Eesti rajatud muuhulgas vabadusele ja demokraatiale ning kõrgeima võimu kandja on rahvas. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Paraku on reaalne olukord teine: vähe on neid valdkondi, kus kehtivad reeglistikud tulenevad üksnes rahvasaadikute vastuvõetud seadustest. Euroopa Liidu õigusel on Eesti õiguse suhtes kohaldamise ülimuslikkus, see tähendab, et vastuolu korral siseriikliku õigusega kohaldatakse alati Euroopa Liidu õigust. Euroopa Liidu otsused, olgu meile kasulikud või mitte, tuleb vastuvaidlemata ellu viia trahvi ähvardusel. Demokraatlikult valitud Riigikogu on suures osas kõrgemalt tulevate juhiste mehhaaniline täitja.
Euroopa Liidu direktiivid ja määrused võetakse vastu Euroopa Liidu nõukogu ja parlamendi poolt. Euroopa Liidu nõukogusse kuuluvad riikide ministrid. Minister on aga sekundaarse legitimatsiooniga isik, täidesaatva riigivõimu esindaja. Siseriiklikult tohib minister võtta vastu määrusi üksnes seaduse alusel ja selle täitmiseks. Euroopa Liidu tasandil võivad ministrid võtta aga vastu isegi seaduse (ja ka põhiseaduse) suhtes ülimuslikke õigusakte. Samuti ei leevenda Euroopa Liidus olevat legitimatsioonipuudust Euroopa Parlament. Meie osa on seal niivõrd väike, et ei saa kuidagi väita, et läbi Euroopa Parlamendi saaksime teostada kõrgeimat võimu ja olla endiselt peremehed oma maal. Seega võiks küsida filosoofiliselt, miks peame meie, Eesti kodanikud, alluma reeglitele, mille sisu me ei saa mõjutada?
Kuna rahva esinduskogu ei aruta «kõrgemalt tulenevat ja ülimuslikku» sisuliselt, on väga tõenäoline, et suur osa isiku vabadust piiravaid norme ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning ei vasta rahva reaalsele tahtele. Ülereguleerimise (seda eriti siis, kui seadusandja pole rahva valitud) võib lõpptulemusena viia selleni, et lubatud ei ole midagi peale hingamise, söömise ja magamise.
Euroopa Liidu demokraatiavaenulikkust annab märku ka see, kuidas Brüssel peab negatiivseks ja taunitavaks, kui liikmesriik küsib oma rahvalt Euroopa Liidu asjades arvamust. Kujunemas on välja mõttelaad, et otsused tulebki läbi suruda, küsimata rahva käest luba.
Veelgi murettekitavam on Euroopa Liidu praegune areng ja mitmete meie juhtivate poliitikute suhtumine sellesse. Kui Eesti liitumisel Euroopa Liiduga 2004. aastal rääkisid liitumist toetavad poliitikud kui ühest suust, et EL on koostööorganisatsioon, suveräänsete riikide liit ja föderatsiooni teke on vaid euroskeptikute äärmuslik  hirmutamine, siis nüüd on olukord paljugi muutunud- isegi meie riigipea ei näe «föderalismi ees tonti» ning paistab olevat sellega päri. Föderatsioon kõige lihtsamas tähenduses on liitriik. Tunnustatud Eesti õigusteadlane A. T. Kliimann on öelnud, et riigid, moodustades föderatsiooni, kaovad eksisteerimast ja nende asemele tekib uus riik- liitriik. Kui praegu võime rääkida suveräänsuse vähenemisest või kadumisest, siis liitriigi osaks saades Eesti riigi olemasolu lõpeb. Meie vabariik kaob maailmakaardilt ning Eesti muutub 500 miljoni elanikuga liitriigi ääremaaks, kus Eesti kodaniku hääl on võrreldav liivateraga rannas.
Mõned inimesed (nt H. Valk) on arvanud, et föderatsioon aitab tagada Eesti julgeolekut Venemaa vastu. B. Franklin on öelnud: /Who sacrifice freedom for security deserves neither. - (kes ohverdab vabaduse julgeoleku eesmärkidel ei vääri mõlemat). Iseseisvuse loovutamine julgeoleku tagamiseks on võrreldav karu eest põgenemisel hundi lõugade vahele viskumisega. Samuti on äärmiselt naiivne loota, et Eesti rahvuslikud huvid (sh eesti keele ja kultuuri järjepidevus) oleks kaitstud ja esindatud, kui võim ei ole enam Eesti kodanike käes. See ei ole teiste jaoks prioriteet.
Euroopa Liidu praeguste arengusuundade jätkumisel (föderaliseerumisel) võiks Eesti sarnaselt Suurbritanniaga mõelda liidust lahkumise rahvahääletusele panemise peale. Koostööd Euroopas on võimalik teha ilma riikliku iseseisvuse loovutamiseta ning ajalugu on näidanud, et riigid, mis ei läinud kunagi kaasa Euroopa Liiduga (nt Šveits, Liechtenstein, Norra jt), on olnud edukamadki ning vabad paljudest probleemidest. Pääsemine tuhandete lehekülgede pikkustest normistikest tooks ka kindlasti kaasa kergema hingamise nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele. Samuti tunneksid kodanikud taas, et just nemad on need, kes määravad selle, kuidas Eesti elu areneb.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/1196842/andres-poder-meie-priiusest-euroopa-liidust-ja-foderatsioonist/#.UWRjPR0jpDR.facebook
_____________________
Anti Poolametsa kommentaar FB-is: 
"Harvanähtav vabaduse oaasike Postimehes: Iseseisvuse loovutamine julgeoleku tagamiseks on võrreldav karu eest põgenemisel hundi lõugade vahele viskumisega. Samuti on äärmiselt naiivne loota, et Eesti rahvuslikud huvid (sh eesti keele ja kultuuri järjepidevus) oleks kaitstud ja esindatud, kui võim ei ole enam Eesti kodanike käes. See ei ole teiste jaoks prioriteet."
 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP