RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 24. aprill 2013

Eesti täidab Euroopa Liidu TÕUKEkeskuse rolli!


Eestile „ülaltpoolt” määratud roll - olla Euroopa tõmbekeskuste varustaja tooraine, ajude ja odava tööjõuga - ilmneb koguni haldusreformi puhul.

Hiljuti avaldati valitsustasandil meie riigi edasiarendamise ideoloogia, milleks pidi oleme niinimetatud tõmbekeskuste strateegia. Vähem on aga räägitud sellest, millel selline tõmbekeskustel baseeruv arenguloogika üldse rajaneb ja kus on selle sotsiaalkultuurilised juured. Kui aga väita, et tegemist pidavat olema juba haldusreformi järgmise sammuga, siis võib järeldada, et see protsess on kestnud juba pikemat aega. Kui aga pikemat aega kestnud, siis millal oli selle protsessi algus? Kas keegi mäletab? Ja milline on selle haldusreformi tõeline sisu??…

Selleks, et sellest aru saada, peame vaatama minevikku, ja mida kaugemale vaadata, seda selgema pildi toimuvast saate.

Maailma ajalugu = ressursside kontsentratsiooni ajalugu

Selge on see, et kristlusest kui meie ühiskonna eksistentsikoodist me mööda vaadata ei saa. Just seda sotsiokultuurilist algoritmi on meil hakatud pidama omaks ja ainuomaseks.

Kui aga vaadelda selles sotsiokultuurilises keskkonnas toimuvaid protsesse, siis selgub, et maailma ajaloost on kujunenud ressursside kontsentratsiooni ajalugu. Võimu ülesandeks on aga selle ressursside kontsentratsiooni korraldamine ja meie aladel on seda korraldatud juba ristirüütlite ajast saadik. Kõik ikka selleks, et võim saaks ennast realiseerida läbi „jaga ja valitse!” printsiibi.

Kuid teisalt, mida kaugemal võim asub, seda võõramaks ta muutub ja seda rohkem tegeleb võim valitsemisega, mitte ühiskonnas toimuvate protsesside juhtimise ja probleemide lahendamisega. Tänapäeva ühiskonnas peab võim aga olema probleemidele lahenduste pakkumise vahendiks, mitte valitsemise vahendiks.

Helged pead anastajate teenistuses

Et saavutada võimu, peab üksteisest eraldama kõik. Inimene tuleb eraldada riigist, riik omakorda rahvast, tööline ettevõttest, inimesed teadmistest jne. Mida paremini ühiskonda killustada, seda suuremaks muutub võim. Selleks tuleb rakendada anastatava maa kõige paremate poegade teadmisi ja oskusi, ning nad on alati nõus selle mänguga liituma, sest õukonnateadlaste perekonnad vajavad toitmist.

Kui ühed teadlased käilakujude rolli ei etenda, siis võetakse teised, kes sellele nõudele vastaksid. Läbi teadlaste luuakse võimalused võimu distantseerimiseks vastutusest. Teadustasand hakkab seega ühiskonnas täitma võimu teenindaja rolli. Seega saab teaduse rolliks ühiskonnas mitte arengute korraldamine, vaid musta valgeks valetamine, võimu arengusuundumustele õigustuste otsimine ning võimu ees lipitsemine, et mõni teaduslik uurimustöö selle tarvis ikka teadlaste (?) lauale kukuks.

Teisalt tõstab võimuga flirtimine aga teadlase staatust ühiskonnas kuni selleni, et mõne aja pärast märkame, et etendust annavadki vaid tühjad ikoonid ja loosungid.

Tõmbekeskust ei saa olla ilma tõukekeskuseta

Kristlikus maailmapildis on valdavaks poolustepõhine mõtlemine, mida kinnitab ka vastav sümboolika. Selle kaudu jõuame tõmbekeskusi õhutava propaganda sisuni. Kui selle mõttelaadilisuse hakklihamasinasse sisestada mõiste tõmbekeskus, siis tuleb välja, et tõmbekeskused saavad eksisteerida vaid juhul, kui eksisteerivad tõukekeskused.

Kui määratleda tõmbekeskused, siis tuleb määrata ka tõukekeskused, mille arvelt tõmbekeskused areneda saaks. Et aga võimu otsustusest ja vastutusest vabastada, peavad omavalitsused ise otsustama, kellega nad liituda tahavad.

Kui on olemas tõmbekeskused ja tõukekeskused, siis on selge, et tõukekeskused peavad võimuloogika alusel alluma tõmbekeskustele, ja seda nii maakondlikul kui rahvusvahelisel tasemel. Mida suurem on sõltuvus tõmbekeskustest, seda suurem on tõmbekeskuste võim tõukekeskuste üle. Võimu ülesandeks on aga kujundada vastavad olud ja varustada need protsessid pühakirjatekstidega.

Tulemus on aga see, et me peame oma paberivabrikud kinni panema ja meie metsade paberipuu ootab meie sadamates toorainena väljaviimist. Me ei tohi omada ka võimekust omavarustamiseks toiduainetega, sest vastasel korral ei ole Euroopa tõmbekeskustel enam oma ületoodangut kuhugi panna.

Meie inimesed ei tohi olla peremehed ja omanikud oma riigis ega omada võimu valitsejate üle. Meie töölised peavad üles ehitama tõmbekeskusi võõrastel maadel ja mida paremini me seda kõike teeme, seda õnnelikumaks - võimu arvates - saame. Seega me peame täitma Euroopa mõistes tõukekeskuse rolli, kes tõmbekeskusi tooraine, ajude ja odava tööjõuga varustaks.

Sellel protsessil on ka ajalooline mõõde, sest sama ülesannet täitsid  kunagi Inkade Ameerikast saabuvad kullalaevad või mustalt mandrilt saabuvad orjalaevad. Mõlemaid serveeriti kui jumala kingitust. Eelnev tekitab aga küsimuse: kas meie ühiskond peab toimima kaasajal sama arengualgoritmi alusel ja kas see on meie ametliku võimupoliitika lagi?

Ja ärgem unustagem, et sellise loogika alusel ülesehitatud kultuurihälli kohal laiub tänaseks kõrb.

EINAR EILAND

Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe „Rahvuslik Teataja” - 16. numbris (märts-aprill 2013) ilmunud kirjutis. Autor on sotsiaalmajanduse magister. 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP