RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 4. aprill 2013

MALLE PÄRN: Mis meie riigil ometi viga on?

Saada sõbrale
Nüüd räägitakse, et meie iseseisvus ületas 27. märtsil eelmise iseseisvuse ajalise piiri. Rõõmustatakse, et meil on nüüd võimalus kaugemalegi jõuda, sest venelasi pole sisse tungimas näha.
Aga äsja tähistati Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva. Siis on ju ka nõukogude-aeg selle vabariigi koosseisu arvatud, niisama nagu need aastad, mis me oleme elanud selles uues, lääneliidus.
Siin on justkui mingi ebakõla. Muidugi räägiti ka nõukogude-ajal, et Eesti on vaba, vabam kui kunagi enne, ja kõik on võrdsed ja õnnelikud, ja igaühel on võimalus hakata riiki juhtima, ja olla valitud tähtsatesse nõukogudesse, — just nagu praegugi. Ideoloogia tuli Moskvast, nüüd tuleb Brüsselist. Noh, praegu on tunduvalt rohkem piiranguid ja ettekirjutusi kui siis oli. Ja igasugu makse maksame me nii, et hing rinnus kinni. Vabadust oli meil tegelikult idaliidu ajal palju rohkem. Siis oli meil küll nõukogude sotsialistlik, aga ikkagi vabariik. Ja nõukogud on ju ka nüüd täitsa olemas. Pealegi on nad mugavaks sissetulekuallikaks poliitikutele. Nüüd on siis nõukogude kapitalistlik vabariik.
Nojah, paljud inimesed on praegu väga rikkad, ja oma eluga (ning poliitikaga) päriselt rahul. Nii et kellelegi on see süsteem olnud kasulik. Teed ja tänavad on täis kalleid autosid, mille rooli taga istuvad ennast ülbelt liikluseeskirjadest kõrgemale asetavad indiviidid. Nad ei tunne või ei tunnista ümmarguse märgi sisse maalitud kiirusenumbreid. Nad trügivad eessõitjast mööda isegi seal, kus on kiirus piiratud 50-le või 40-le kilomeetrile, ehkki peaaegu alati tuleb neil neid eessõitjaid valgusfoori punase tule ees järele oodata. Nagu tuli roheliseks läheb, tuiskavad nad jälle minema, kuni järgmise valgusfoorini.
Niisiis, meil on suur hulk inimesi, kellele riik on võimaldanud laheda elu, ent kes ei austa selle riigi seadusi — rikkudes neid teadlikult, tahtlikult, ja pidevalt!
Siis miks peaksid selle riigi seadusi austama need inimesed, kellele see riik jätkuvalt maksab näljapalka, ehkki nad teevad kaasinimestele äärmiselt vajalikku tööd, ilma milleta ühiskond ei saaks eksisteerida? Või need noored inimesed, kellelt riik küll lapsi nõuab, aga kes peavad selleks, et neid lapsi saada ja kasvatada, andma end rootsi mõisnikele eluaegseteks pärisorjadeks — sest ilma hiigelsuure pangalaenuta ei saa ükski noor pere endale kodu? Oma isamaal, kes temalt lojaalsust ja respekti nõuab! Mille eest?
Euroopa sotsiaalhartas on punktid, mis puudutavad töötaja õigust saada töö eest palka, mis tagab inimväärse elatustaseme, ja õigust eluasemele. Eesti riigikogu ei ole neid punkte heaks kiitnud, sest need pidavat käima Eestile üle jõu. Andke andeks, see kõlab nagu anekdoot. Samas on kõrgete riigiametnike pidevad palgatõusuhüpped ja Kreeka abipaketid sellele Eestile justkui täiesti jõukohased?
Kas tõesti poleks olnud võimalik, sellel väikesel maal, ehitada üles niisugune vabariik, kus kõik korralikud inimesed saaksid elada nii, et neil oleks kodu ja töö, kus nad tunneksid, et nad on riigile ja üksteisele vajalikud, väärikad, ning kus ametnik austaks kodanikku, keda ta teenib?
Kas meie riiki on ehitanud rumalad ja lühinägelikud poliitikud, ja majandust kujundanud rumalad ja lühinägelikud ärimehed? Kas nad on sinisilmselt uskunud osavate sulide valesid?Kahekümne aastaga peaks üks tark ja osav majandusmees või finantsist ju suutma oma varandust mitmekordseks kasvatada? Ja tark ning vastutustundlik poliitik peaks suutma ühiskonna hästi toimima panna? Või on viga milleski muus? Siis milles?
Kas pole meie riigiehitajatel kunagi olnudki soovi ega eesmärki normaalset Eesti riiki ehitada, vaid üksnes enda (ja oma mõttekaaslaste) isiklikku elu kasumlikult korraldada ja kindlustada? Ja selle tööga on nad suurepäraselt hakkama saanud. Sest see on tohutult lihtsam kui normaalse riigi ehitamine.
Ent hoone kukub ju ükskord kokku, kui ülemine korrus aina paremini väljaehitatud saab, aga alumine on ikka vaid karkass, ja vundamenti pole ollagi…

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

1 kommentaari:

Priit Raspel 5. aprill 2013 15:41  

Paraku on nii, et kõige hullemad kihutajad on mingite "pannide" ja "mõistliku hinnaga rahvaautode" omanikud,kellel on vaja tõestada, et nende auto on parem kui mistahes kallim auto.

Vähemasti Tallinna kesklinna jalakäigu raja juures peatub suurema tõenäosusega jalakäija üle laskmiseks suur ja kallis auto kui et mingi "pann". Töötan K
kesklinnas ja olen seda "fenomeni" jälginud juba aastaid.

Autoril on paljuski õigus aga kogu artiklit vaadates on ka üsna palju lahmimist - hirmus tahtmine kellelegi ära panna.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP