RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 14. august 2015

Juhtkiri: arvamusfestival kui ideoloogilise diktatuuri propaganda- ja manipulatsiooniinstrument

Kaks aastat tagasi, 2013. aasta juunis, kirjutas professor Tõnu Lehtsaar: „Olen viimasel ajal üha sagedamini tabanud end mõttelt, et liigume Eestis millegi diktatuurisarnase poole. [---] Diktatuuri olemus on kindla mõtte- ja käitumisviisi ainuõigeks pidamine, selle sundkehtestamine ning teisitimõtlemise mahasurumine. [---] Kui püüda toimuvat kokku võtta, siis minu arvates on tegu liberaalsete väärtuste sundkehtestamisega. See toimub sammhaaval ja mitmes valdkonnas. Diktatuuri ajal on õnnelikud need, kes pooldavad pealiini mõtteviisi. Tuntakse ennast hästi ja sageli tekib joovastav entusiasm kuulutada, jagada ja kehtestada oma ilmavaadet ka teistele. Jagub ka raha ja meediaruumi.“

Professor Lehtsaare hinnang sobib iseloomustama ka nn arvamusfestivali, mis idee poolest kujutab endast mitmekesisust väärtustava demokraatliku ühiskonna rõõmsat arvamuspidu, kus inimesed saavad entusiastlikult vaieldes ja mõtteid vahetades otsida innovatiivseid lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Lähemal vaatlusel selgub, et pluralism on näiline – vähemalt nendes küsimustes, mida peetakse vaidlustamisele mittekuuluva progressi loomulikuks, olemuslikuks osaks.

Aasta tagasi, kui ühiskonnas oli kuumaks teemaks kooseluseadus, juhtis Varro Vooglaid tähelepanu arvamusfestivalile kui avaliku arvamuse mõjutamise ja kujundamise instrumendile: „Arvamusfestival on saanud olulise koha protsessis, mida nimetatakse avaliku arvamuse fabritseerimiseks ehk sünteetiliseks kuvandi loomiseks sellest, kuidas meie riigis üks mõistlik inimene peaks mõtlema ja arvama. Anglo-ameerika poliittehnoloogiate mõisteaparaadi kohaselt nimetatakse seda protsessi „üksmeele tootmiseks“. Noam Chomsky on mõtestanud kõnealuse fenomeni lahti massimeedia kontekstis, selgitades, kuidas see toimib tõhusa ja jõulise ideoloogilise mehhanismina, mis täidab poliitilis-ideoloogilise süsteemi propagandaga toestamise funktsiooni, levitades varjatud eeldusi ja neist lähtuvaid mõttemalle ning suunates inimesi oma eri vaadete tsenseerimisele, ilma et selleks oleks tarvis väliselt nähtavat sundi.“

Üheks näiteks ühiskondliku arvamuse suunamisest on nn vihakõne teema tõstatamine. „Vihakõne“ on ka tänavuse arvamusfestivali üks teemadest. Tegemist on ideoloogilise diktatuuri – või liberaalse surveimpeeriumi, kui kasutada professor Lehtsaare väljendit – poolt kasutusele võetud mõistega ebasobivate eriarvamuste (tavaliselt traditsiooniliste, „tagurlike“ seisukohtade) mahasurumiseks ja nende esitajate karistamiseks. Juba mõnda aega valmistutakse täiendama karistusseadustikku nii, et „vihakõnelejaid“ – tegelikult aga nn liberaalsetele väärtustele vastandujaid – saaks võtta kriminaalvastutusele. Muide, praeguse võimuliidu koalitsioonilepingus seisab selline punkt (11.20): „Sisustame vihakuriteod vastavalt rahvusvahelistele ja EL nõuetele ning käivitame teavituskampaania vihakuritegudest hoidumiseks ja selle mõistmiseks.“

Selleks tuleb aga „vihakõne probleem“ muuta ühiskondlikuks valupunktiks, mille täiendav õiguslik reguleerimine on põhjendatud. Näib, et peatselt ollaksegi selleni jõudmas. 7. augustil kirjutas ERR-i uudisteportaalis poliitikauuringute keskuse Praxis juht Annika Uudelepp: „Tänaseks on vihakõne teema saanud ühiskonnas laiemalt kandepinda. Festivalil võeti see kohe esimesel aastal jutuks anonüümsete kommentaariumite võtmes ja tänavu arutletakse, mis on saanud kaks aastat hiljem. Praeguseks on see teema jõudnud arusaamani, et see ei ole üksnes kommentaariumite probleem, vaid laiem ühiskondlik valukoht.“
Meenutagem siinkohal taas professor Tõnu Lehtsaare kaks aastat tagasi kirja pandud sõnu: „Diktatuuri juurde kuulub tagakius. Meil levib retsept, mis probleemide lahendusena näeb ette ärakeelamist ja kohtusse andmist. Kavandatav karistusseadustiku muutmine, mida rahvasuus on hakatud nimetama vihakõne seaduseks, paneb sõna- ja südametunnistuse vabadusele liberaalsed päitsed. Kui asju ei saa nimetada õigete nimedega, muutub ühiskond kaitsetuks ogaruse ja isegi perverssuste ees. Pluss haiglane hirmuõhkkond, kus keegi on pidevalt solvunud ja keegi teine on selles väga süüdi.“

Loomulikult lastakse arvamusfestivalil kõlada ka peavoolust erinevaid arvamusi, kuid pigem selleks, et tekitada illusioon demokraatlikust ja sisulisest debatist. Teatud olulistes küsimustes on kõnelejateks kutsutud isikud valitud nii, et „dissidentlus“ – tegelikult aga suure hulga inimeste arvamus – ei jääks domineerima. Varro Vooglaid toob ülal viidatud artiklis näiteks kooseluseaduse teemalise arutelu 2014. aasta festivalil: „Eelnevast andis kõnekalt tunnistust ka kooseluseaduse teemaline „arutelu“ – kolm kooseluseaduse pooldajat (s.h moderaator), neist kaks homoseksuaali ja üks end biseksuaalina määratleva naisega abielus elav tegelane, ning üks traditsioonilise perekonna kaitsja. SAPTK esindajaid loomulikult ei kutsutud. Kogu asi on liialt läbinähtavalt ja naeruväärselt kreenis, et tõsiseltvõetavuse illusiooni koos hoida.“
Selles valguses pole põrmugi üllatav, et sellesuvist kuuma küsimust ehk pagulaste teemat lahkavas paneelis osalevad diskussiooni juhina progressiivne ajakirjanik Krister Paris ja diskuteerijatena Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson, pagulaste teemal emotsionaalseid seisukohti avaldanud Euroopa põgenikepoliitika ekspert Oudekki Loone ning Saksamaal elav „pagulane“ Katrin Laur, kellest vaid viimane on avaldanud antud küsimuses alalhoidlikku, kriitilist suhtumist. Skeem on täpselt sama, nagu kooseluseaduse „arutelu“ puhul.

Arvamusfestivalist osavõttu on arutatud kirikuringkondades ja ilmselt tunnevad nii mõnedki kristlased vajadust ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kavatseb festivalil osaleda 15. augustil ning kutsub inimesi oma alale. Tore on, aga tasuks siiski järele mõelda, kas diktatuuri pakutud formaadis osalemine on põhjendatud või mitte – kas tulemuseks pole mitte diktatuuri näilise legitiimsuse suurendamine (kõigile anti ju sõna!) või on tõesti võimalik oma argumente esitades diskussiooni sisuliseks muuta ja ideoloogilisele diktatuurile sisulist vastupanu osutada.

Illustratsioon: entusiastliku kodaniku arvamusavaldus ilmavõrgus.



4 kommentaari:

Anonüümne 14. august 2015 15:12  

On lausa sümboolne, et PM kommentaarium on Arvamusfestivali osas piiratum kui paljude muude artiklite osas. Arvamusi tahetakse võimalikult vähe, on lihtsalt teatud arvamuste demonstratsioon.

Anonüümne 14. august 2015 20:30  

sionist soorose raha eest ei saagi mitte kunagi midagi väärtuslikku, vajalikku ja ausat korraldada.
Olin eelmisel aastal Paides kohal ja sellist propagandistlikku solgilaviini nagu seal - ei mäletagi.
Ainult 1 ettekanne oli midagi väärt - odavmajade ehitus maapiirkondades.
Ülejäänu oli hale tsekistlik poliitkorrektne klassikaline marksistlik mölin kuubis.
Seni täiesti viisakad arvamusliidrid olid nagu talaga piki pead saanud - ma ei tundnud neid ära.
Vene aja lõppedes olin veendunud, et sellist p.aska enam kunagi kuulma ei pea.
Eksisin, rsk.
Siiamaani ajab iiveldama, kui meenutada.

Anonüümne 14. august 2015 23:22  

Ja jääb vaid üle meelde tuletada, et pasalaviin tuleb läänest.

Anonüümne 15. august 2015 09:27  

Sellist Eestit ei osanud küll uneski näha. Tahaks riigikogus tugevat opositsiooni näha, kuid mitte muhvigi pole.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP