Mart Helme: Eesti välispoliitka on oportunistlik, arg ja peavoolu sobitav

Mart Helme

Foto: Tanel Meos

Diplomaat ja endine Vene suursaadik Mart Helme kirjutab oma arvamusloos, et Eesti välispoliitika on liialt alandlik ning järeleandlik, ning seda tuleks muuta jõulisemaks.
Ametlik Eesti armastab meie välispoliitikast kõneledes väsimatult rõhutada, et see on väärtuspõhine. Nimetatud määratluse all tuleb mõista, et hindame üle kõige demokraatiat, inimõigusi ja vabakaubandust. Me ei toeta autoritaarseid režiime ja diktaatoreid, me kritiseerime jõuliselt demokraatilike normide ja õiguste rikkumisi valimistel, meedias, kodanikuühiskonna vallas, me võitleme veendunult vangide, homode ja muude vähemuste nõudmiste eest ning nende seadustesse raiumise nimel.
Jah, tõepoolest. Igaüks meist teab, et Valgevene president Aljaksandr Lukašenka on Euroopa viimane diktaator, kelle riigis on konserveeritud mujal hingusele läinud nõukogude kord ja kus opositsiooni karistatakse lakkamatute repressioonidega. Me oleme hiljuti kuulnud ka, et Ungaris pidada demokraatiaga midagi halvasti olema ja et varem salongikõlblik peaminister Viktor Orban muutuvat pisitasa demokraatiat tasalülitavaks paremäärmuslikuks diktaatoriks. Me teame isegi, et meie peamise liitlase USA vankumatus demokraatlikus fassaadis on üksikuid mõrasid, kuna vange ei kohelda piisava respektiga, paljudes osariikides eksisteerib surmanuhtlus ja kõigele lisaks pole ikka veel suletud terroriste trellide taga pidavat Guantanamo vanglat.
Seega siis, kui piirduda vaid nende paari näitega – Eesti välispoliitika on vankumatult väärtuspõhine ja juhindub kõige kõrgematest vastavatest rahvusvahelistest standarditest.
Eesti laseb enda eest rääkida
Ent süvenegem. Tegelikult oleme me väärtuspõhised vaid seal, kus see on ohutu ja peavool. USA-d võib teatud küsimustes kritiseerida, sest seda tehakse ka USA-s endas, Euroopa Liidust ja selle liikmesriikidest ning institutsioonidest rääkimata. Ka Viktor Orbanit võib tümitada, sest see mahub peavoolu raamidesse. Lukašenkaga on asi aga niigi selge.
Kus väärtuspõhisus peavoolu sängi aga ei mahu, tekivad meil kohe tõrked. Näiteks suhtumises Venemaal toimuvasse. Siin on asi juba s odnoi storonõ i s drugoi storonõ. Ja seal, kus meil on mängus otsesed huvid – või meie oluliste liitlaste huvid, paneme suu hoopis kinni. Ehk siis laseme enda eest rääkida mõnel Euroopa Nõukokku kuuluval poliitikul, kelle arvamus reaalse välispoliitika kujundamisel on marginaalne.
Näiteid? Esimene ja kõige karjuvam on muidugi Hiina. Meie ametlik välispoliitika ignoreerib täiega tiibeti rahva vastu sihikindlalt toime pandavat genotsiidi ning sealse unikaalse budistliku kultuuri hävitamist. Me ignoreerime ka Hiina teisitimõtlejate ja muidu võimu hammasrataste vahele jäänute probleeme ning nende sageli tõeliselt ebainimlikke kannatusi. Me ei märka, et Hiina poliitiline süsteem on jätkuvalt ebademokraatlik, autoritaarne ning üdini korrumpeerunud.
Me ei julge suhelda Taiwaniga, mis sellest, et viimase liitlane USA on meiegi liitlane. Me hoidume seisukohavõttudest Jaapani ja Hiina vahelistes tüliküsimustes (Hiina ja tema teiste naabrite vaidlustest rääkimata) ega tee märkamagi, kuidas Hiina jultunult rikub naabri(te) suveräänseid õigusi. Me ei kõssagi Hiina puhul midagi vangide, homode või naiste õigustest. Ühesõnaga: Hiina puhul me väärtuspõhise välispoliitika kaanoneid ei kasuta.
Miks? Sest me loodame Hiinaga suurt äri teha ja sest et meil on juhterakondi rahastavad ja mõjutavad majanduslikud survegrupid, kellede tegevust juhib Kuldvasika kummardamise kultus. Lisaks loodame (naiivselt) Hiina diplomaatilisele toetusele (ÜRO Julgeolekunõukogus), juhul kui meil suusad Venemaaga tõsiselt risti peaksid minema. Puhas reaalpoliitka, väärtustest ei haisugi.
Väärtused on kummist
Samasugune on pilt ka mitmel pool mujal, Kesk-Aasias näiteks. Siin, tõsi küll, on meil tõsisemad suhted vaid Kasahstaniga, mille musta kulda me Eesti sadamate kaudu maailmaturule transpordime ja veelgi enam transportida soovime. Selle nimel ei tasu ju nubrit teha pisiasjast, et Kasahstani president Nursultan Nazarbajev valitseb oma maad kõvakäelise diktaatorina ning igasugustest demokraatlikest institutsioonidest ja protseduuridest on järele jäänud vaid mõningad dekoratiivsed rudimendid.
Tõsi küll, Nazarbajev on võrreldes oma ametivendadega Usbekistanis, Türkmenistanis või Tadžikistanis veel leebe, eelistades opositsiooni maha tapmise asemel seda pigem ära osta või riigist minema peletada, samal ajal kui Usbekistani presidendi Islami Karimovi puhul rääkitakse koguni vastaliste elusast nülgimisest ja õlis keetmisest. Ent ikkagi: diktaatorist sõbra Nursultan Nazarbajevi puhul ei märka me midagi taunimisväärset, erinevalt Euroopa Liidu igati demokraatlikult valitud ja valitsevast pahast poisist Viktor Orbanist. Siinkohal pole kahtlust, et meie väärtuste mõõtmise joonlaud on väga venivast kummist.
Võiksime jätkata ja rääkida veel mitmest teisestki sõbralikust riigist nagu Aserbaidžaanist, Ukrainast, Türgist jne., ent aitab. Pilt on niigi selge. Eesti välispoliitka on oportunistlik, mitte väärtuspõhine, arg ja ennast alati meie poolt järgitavasse peavoolu sobitav, fantaasiavaene ning mõjutatud huvigruppidest, mitte rahvuslikest huvidest.
Selle välispoliitika keskseteks märksõnadeks on alandlikkus ning järeleandlikkus. Kahjuks ei muutu see enne, kui meie stagneerunud välisministeerium mõne visionääri poolt jõuliselt segi raputatakse.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=66112492