RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 26. mai 2013

MARTIN HELME: Banaanivabariik Kadriorus

Saada sõbrale

Konservatiivne Rahvaerakond
Praegust presidendipaari vaadates kipub vägisi meelde tulema muinasjutt vägevast vähist ja ahnest naisest. Piiritult ahnest. Asi pole ju lihtsalt kallites kleitides, ilma milleta tema eelkäijad ilma suurema kärata hakkama said. Asi on käitumismallis. Ja selles signaalis, mis kogu ühiskonnale välja saadetakse.
Toomas Hendrik Ilves teatavasti käis enne presidendi ametisse saamist Ameerika saatkonnas kaeblemas, et presidendi amet on liiga niru tema jaoks. Palka ja võimu pole kumbagi ollagi. Saame me siis üllatuda või imestada, et esimene asi, mida Ilves presidendiks saades teha laseb, on muuta presidendi ametihüvede seadust, mis tõstab tal palka ja tekitab esinduskulud tema abikaasale. Aga vähe veel! Ametis olles rakendab ta kõige piinlikumaid ja jultunumaid skeeme, et maksumaksjalt siiski enamat välja pigistada. Sest nagu me ahne naise ja vägeva vähi loost teame, oma naisele aina suurema varanduse välja kauplemise must töö jäi tossikesest mehe õlule. Niisiis kasutab mees oma positsiooni, et tema abikaasa ei peaks EAS-ile tagasi maksma raha, mis anti Ärma talu arendamiseks, kuid mille tingimusi ei täidetud. Kui paljud teised sellist leebet erikohtlemist ja tagastamatut finantsabi maksumaksjalt saavad nautida? Ta laseb kantseleil kinni maksta oma ööbimised sealsamas Ärmas, kusjuures presidendikantselei on sisuliselt ainus kunde Ermamaa ettevõttele. See ettevõte on Ilveste Kadriorus oleku ajal kenasti kasumis olnud ja omanikule Evelin Ilvesele head tulu toonud. Mis viga nii äri teha? Ta saab lisaks enda väga suurele palgale esindustasusid. Tema abikaasa saab esindustasusid, mis ületab kahekordselt Eesti keskmist palka.
Ja kui palju on siis presidendipaaril igapäevaseid kulusid? Erinevalt tavakodanikust ei maksa nad ei elektri ega bensiini eest, ei siruta kätt enda rahakoti poole, kui käivad väljas söömas, ei pea maksma sentigi oma hotellide eest, olgu need siis seotud välisvisiitide või kodumaiste puhkusesõitudega. Presidendil ja tema proual ei ole selliseid argiseid kulutusi, nagu igal reakodanikul. Sisuliselt jääb neile kogu palk kätte ja peale viisakalt riides käimise ja rulluiskude muid kulusid palju polegi.
Ometi ei ole sellest kõigest veel küll. Ahnus ei anna rahu. Vaja on veel juurde pigistada. Vaja on lasta Evelini buduaarsed pretensioonid ja banketsed ekshibitsionismid ka maksumaksjal rahuldada. Mõnel kuul rohkema, mõnel kuul vähema raha eest, aga keskeltläbi 900 euro eest kuus. See tähendab, et riiete ja ehete peale kulub presidendiproual rohkem, kui keskmisel eesti inimesel üldse kuus sissetulekut on. Mind jätab külmaks, kui ükskõik milline eraettevõtja või tema abikaasa kulutab ehetele 1500, 2500 või kasvõi veerand miljonit eurot kuus. Tingimusel muidugi, et eraettevõtte ainsaks kundeks pole abikaasa juhitud riigiasutus. Aga olukorras, kui pooltel eestlastel on nädal enne palgapäeva rahakotis ainult tühjus on see lihtsalt kohatu. Lõhe nende vahel, kelle kulul elatakse ja nende vahel, kes teiste kulul elavad on lihtsalt liiga karjuv. Kui keegi peaks veel tulema rääkima, et Eesti on vaene riik ja selle pärast ei saa teha ühte, teist või kolmandat tuleks sellele inimesel kõrvakiil anda ja ta ninapidi Evelini kleidiarvetesse suruda.
Oleks muidugi huvitav teada, kas neilt kantselei kuludesse sokutatud arveilt erisoodustusmaksu ka maksti? Mina ei saa oma firmas kohvi ja suhkrut ka ettevõtte kuludesse panna ilma erisoodustust maksmata. Kui Ilvesed saavad, siis ei ole tegemist mitte JOKK skeemiga vaid karjuva vajadusega lasta presidendikantselei majapidamist maksuametil ja riigikontrollil põhjalikult puistata. Ja teatavasti peavad kantselei arvel ostetud asjad jääma kantseleile, kas ikka iga viimane kui kõrvarõngas ja juuksenõel on arvel ja antakse mantlipärijale üle? Kleidid, mis ju kiirest moest lähevad, pidi Evelin kõik lahkelt Eesti Rahva Muuseumile andma, aga ehete väärtus on ajatum. ERM-ist muidugi kahju natuke, igasugust jama nad ka oma hoidlatesse võtma peavad, aga vähemalt ruumi peaks neil varsti laialt olema, küllap neil on kogudes veel maitselagedamaid keha- ja peakatteid.
Kõige suurem kahju Ilveste tegevuse juures ei seisne aga rahas. Hoopis hullem on kahju, mis nad tekitavad, tõugates kodanikke oma riigi institutsioonidesse põlguse või halvakspanuga suhtuma. Oma suutmatuses käituda minimaalsegi väärikuse ja seisusekohase taktitundega on igavast Põhjamaast jutlustav Ilves kehtestanud Eestis banaanivabariigi standardi. Banaanivabariigis suhtuvadki kodanikud gringode saatkonnas kohvil käivatesse kõrgetesse ametnikesse vaenu või irvitamisega, ootamata solidaarsust või soliidsust. Oma täiesti süsteemse käitumismustriga saadavad Ilvesed välja signaali ühiskonnale ja ühiskond saadab neile signaal vastu: presidendipaari või presidendi institutsiooni populaarsus pole kunagi olnud nii madal. Sest Kadrioru Casa Rosada asukad pole ka kunagi olnud nii madalad. 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP