RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 2. mai 2013

Dresseni-juhtum kinnitas Eesti (õukonna)meedia ebaeetilisust


„Riigireetmisjuhtumit” käsitlev Eesti ajakirjandus eirab pahatihti nii ajakirjanduseetikat kui ka põhiseadust ega süvene juhtumisse.

Ajakirjandus olevat neljas võim. Eesti peavoolumeedia (loe: õukonnaajakirjandus) tundub olevat aga võimsam kui seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim kokku. Vähemalt Dresseni-juhtumi valguses küll. Samuti ei lase Eesti õukonnameedia end „häirida” sellisest „pisiasjast” nagu ajakirjanduse eetikakoodeks.
Miks ma seda väidan?
Faktide najal. Sest faktid räägivad selget keelt.
22. veebruaril 2012 vahistati Tallinna lennujaamas kaitsepolitseinik Aleksei Dressen. See on fakt. Samal päeval kl. 16 korraldatud pressikonverentsil teatasid kaitsepolitsei ja prokuratuuri juhid, et Dressenit kahtlustatakse (NB! just kahtlustatakse, mitte aga ei süüdistata!) riigireetmises. Seegi on fakt. Nagu ka see, et kahtlustatava süüdiolekut tuli alles asuda tõestama.
Mida tegi aga Eesti õukonnameedia? Lõikas vahelt ära „tülika jupi” - uurimisele ja kohtumõistmisele kuluva aja - ning kuulutas vahistatu ja kahtlustatu koheselt riigireeturiks. Sellise, isehakanud „kohtuvõimu” tegevus läks juba nii hoogsaks, et sekkuma pidi lausa Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk ise.
23. veebruaril 2012 kirjutas Tammerk Rahvusringhäälingu kodulehel: „Kaitsepolitsei ja riigiprokuratuur teatasid 22.02, et kaitsepolitseinik Aleksei Dressenile on esitatud kahtlustus riigireetmises.
Kuna asi on alles kahtlustuse staadiumis, on ajakirjanduses selle esimese uudise kajastamisel enneaegne kasutada väljendeid, nagu „riigireetur tabatud” (22.02 AK) või „riigireetmise juhtum” (ERRi uudisteportaalis).
Õiguskaitseorganid on kinnitanud, et Dresseni kohta on riigireetmise kohta informatsiooni kogutud pikalt ja piisavalt. Ent siiski tuleb lähtuda nii ajakirjanduseetika koodeksist kui seadusest, mis eeldavad teatud menetluslike protseduuride läbiviimist, enne kui kellegi kohta saab öelda, et ta on kuriteo toime pannud.”
Isehakanud „kohtuvõimu” ei peatanud aga seegi. Näiteks 29. veebruaril alustas Kärt Anvelt „Eesti Päevalehe” esiküljelugu „Reeturi kodunt leiti palju sularaha” lausega: „Riigireetur Aleksei Dressen ja tema abikaasa Viktoria soovisid oma elujärge parandada.”
Säärastele „kohtunikele” ei loe midagi Eesti Vabariigi põhiseaduses öeldu: „Kedagi ei tohi süüdi mõista enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” (PS 22. paragrahv.) „Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.” (PS 17. paragrahv.)
Neile ei loe midagi ka ajakirjanduseetika. Teatavasti ütleb Eesti ajakirjanduseetika koodeks:
„1.1. Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon. /-/
3.5. Toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. Ka juhul, kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide õigsust. /-/
4.1. Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. /-/
4.4. Ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust.”
5.1. Kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle võimaluse korral pakkuda kommentaari võimalust samas numbris või saates. /-/
5.3. Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.”
Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (selle liige on ka Eesti Ajakirjanike Liit) eetikakoodeksis seisab sõnaselgelt:
„2. Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele. /-/
4. Ajakirjanik teavitab ainult nende faktide valguses, mille allikad on talle tuntud. /-/
6. Ajakirjanik teeb kõik võimaliku, et parandada juba avalikkuse ette jõudnud informatsiooni, kui see on osutunud ebaõigeks ja võib tekitada kahju. /-/
9. Ajakirjanik loeb tõsiseks tööalaseks eksimuseks plagiaati, pahatahtlikku valetõlgendust, kirjalikku või suulist laimu, alusetuid süüdistusi, ükskõik millist altkäemaksuvormi, mille sihiks on kas avaldamine või just mitteavaldamine.”
Eesti õukonnameedia arvab ennast aga seisvat kõrgemal nii seadusest, kõlblusest kui ka ametiaust.

Hulk mõtlemapanevaid küsimusi

Tekib terve hulk küsimusi. Mis annab õukonnameediale õiguse nii kategooriliselt väita, et Dressen on riigireetur? Kas sildistajatel on tõepoolest kasutada paremad tõendid kui kaitsepolitseil? Kui nii, siis kust on need pärit?
Tõsi küll, ajakirjanikul - ka õukonnameedia ajakirjanikul! - on täielik õigus oma infoallikat/-allikaid mitte avalikustada. Ometi ei saa ta pahaks panna, kui tekib küsimus: missugune infoallikas see ikkagi on, mis on asjaga paremini kursis kui kaitsepolitsei?

Mida sai üldse reeta?

Ent mõelgem nüüd edasi: mis info see on, mille edastamist saab praegusajal, infoajastul üldse riigireetmiseks pidada? Mida saab üldse varjata, kui ajakirjanduses, erialakirjanduses ja internetis on sisuliselt kõik huvipakkuvad andmed olemas ning satelliidilt võib georadari abil näha mitu kilomeetrit maakoore alla?
Konkreetsemaks minnes: Venemaa on ju NATO strateegiline partner, kellega teeb koostööd nii NATO liikmesriikide sõjavägi (näiteks koolitatakse vastamisi ohvitsere välja teineteise sõjaväeakadeemiates) kui ka politsei. Ja kui poliitikutel ongi kasulik aeg-ajalt vastaspoole suhtes hüsteerilist viha üles kütta (selle arvelt tulevad ju valijatehääled, või kuidas?), siis järgitakse kirjutamata mängureegleid siingi väga täpselt: kui vaenuhüsteeria ületab „lubatu piiri”, tõmmatakse kohe pidurit.
Seda teades, jääb Dresseni „reetmisjuhtumi” puhul sõelale ainult paar-kolm „reetmisvõimalust”.
Esiteks, kolleegide pahed. Ta võis ette kanda, kes kolleegidest on näiteks joodik, liiderdaja, hasartmängur, naisepeksja, homoseksuaal, transvestiit või mõne muu pahe ori. Neid nõrkusi teades oleks vastaspoolel kergem vajutada „õigele nupule”, kui on vaja leida uut infoallikat.
Teiseks, töökohasisesed kaadrimuudatused: kes ja miks „tõsteti ümber” teise osakonda jms.
Kolmandaks, ruumide ja mööbli asetus töökohal.
Kas ükski kolmest või ka kõik kolm korraga käiks aga riigireetmise alla?
Minu hinnangul mitte.
Ent kaevakem edasi. Küsigem:

Miks võeti ette just Dressen?

Vastus võib peituda Dresseni töövaldkonnas. Nimelt tegeles ta „äärmuslastega”. Sinna alla käivad nii jutumärkideta äärmuslased (tüüpnäide: Öine Vahtkond) kui ka jutumärkides äärmuslased (loe: kõik patriootlikud, riigitruud organisatsioonid, kes pole küll rahul Eesti Vabariigis valitseva olukorraga ja ütlevad seda ka avalikult, kuid ei kasuta oma eesmärkide saavutamiseks vägivaldseid ega muidu ebaseaduslikke võtteid).
„Me lääne sõbrad” võisid Dresseni ülemustele või ülemuste ülemustele vabalt ette heita: „Kas te siis ei tea, et Hermann van Rompuy ise ja teisedki Euroopa Liidu juhtkujud on korduvalt nimetanud rahvuslust Euroopa Liidu suurimaks ohuks? Kuidas on võimalik, et Eestis rahvuslased vabalt toimetavad ega ole maha surutud? Kehvasti töötate, seltsimehed! Lööge kohe kord majja!”
„Dresseni-ajastul” oli ses suhtes „kord tõesti käest ära”: järjest mõisteti kohtus õigeks Jüri Liim, Jüri Estam, Risto Teinonen, kedagi vangi ei pandud, ühtki rahvuslaste organisatsiooni ei suletud…
Selle valguses on muidugi „pisiasi”, et Dressen tundis oma valdkonda ja seal tegutsevaid võtmekujusid läbi-lõhki ega hakanud „töövõitude” nimel kedagi heast peast represseerima.
„Ärevusttekitav” võis aga olla asjaolu, et - ilmselt Dresseni tõhusa töö tulemusena - olid Öise Vahtkonna ja „antifašistide”-sugused tõelised äärmuslased viimastel kuudel jäänud täitsa vagusi, lausa madalamaks kui muru. „Ärevusttekitav” sellepärast, et on ju nende näol tegu seltskonnaga, kes „on saanud jala ukse vahele” lausa Euroopas, täpsemalt Euroopa Nõukogus.

Vaja on KAINET arutelu

Eesti õukonnameedias ma Dresseni-juhtumi kainet, sisukat arutelu seni igatahes pole märganud. Lihtsam on ju õhutada avalikkuses riigireetmise-hüsteeriat, materdada Dressenit, kes ennast avalikult kaitsta ei saa, samuti anda selle käigus „nätakas” ka „äärmuslastele”…
Lõpetuseks soovitan igaühel, eriti aga õukonnameedial juurelda küsimuse kallal: mis saab siis, kui kohus leiab, et Dresseni tegu polnudki riigireetmine?
Ütleb ju Eesti Vabariigi põhiseaduse 25. paragrahv sõnaselgelt: „Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.”

TÕNU KALVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 5. numbris (veebruar-märts 2012) ilmunud kirjutis.
__________________
Tellige ja lugege ajalehte "Rahvuslik Teataja".

2 kommentaari:

Anonüümne 3. mai 2013 08:21  

Kes selle paskvilli autor on? Kui Tallinna Rahvuslaste Klubi selliseid seisukohti jagab, siis tekub minus kahtlus, et tegemist on riigireeturitega. Hr. Ilves,natuke peaks ikka kainet mõtlemist ikka olema, et sellist jampsi mitte edastada.

Anonüümne 3. mai 2013 12:39  

See on igati õige ja tervitatav, et Vene agendi fännklubi ei pea kandma rusikat taskus, vaid saab rahus oma meelsust avaldada.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP