RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 13. mai 2013

Toomas Alatalu / Maailmapoliitika asju otsustatakse juba idas?

postitas mauri pluralism-ja-arvamuste-paljusus osak. 19:38 12. mai, 2013
poliitika Kolmapäeval oli Moskvas USA välisminister John Kerry, reedel saabus Sotši Suurbritannia peaminister David Cameron. Mõlema mehe (väljareklaamitud) jututeema Vladimir Putiniga oli olukord Süürias, sealhulgas Iisraeli kolm öist raketilööki erinevatele sealsetele objektidele.
Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ise aga saabus esmaspäeval Hiinasse, mis on tegelikult küllalt tavaline võte Iisraeli juhtide repertuaaris – öösel antakse löök mõne naaberala pihta (antud juhul on jutt öödest vastu reedet ja pühapäeva) ja hommikul vaadatakse võõrsil, kuidas maailm ja kohalik võõrustaja sellele reageerib.
Sedapuhku oli seis siiski segasem, sest Hiinas oli juba kohal Palestiina autonoomia juht Mahmud Abbas. Talle oli Hiina liider Xi Jinping juba tutvustanud oma neljapunktilist plaani rahu saavutamiseks Palestiina ja Iisraeli vahel ning enne Iisraeli öiseid ettevõtmisi käis maailmas kõva arutelu selle üle, et on võimalus kahe liidri kokkusaamiseks Hiina pinnal.

Netanyahu kohal olles ilmnes seegi, et ta oli kodus andnud korralduse lõpetada uute tenderite väljakuulutamine elamuehituseks ehk siis oli alustanud Palestiina seatud eeltingimuse täitmist. Juhtus enamatki – Hiina pinnalt pidas Netanyahu telefonikõnesid Putiniga (6. mail) ja Obamaga (8.mail).

Senimainitu kokkuvõte aga on järgmine: esmakordselt üritatakse Lähis-Ida pakilisi konflikte lahendada mitte Washingtonis ja Londonis/Brüsselis, vaid Moskvas/Sotšis ja Pekingis. Elik – maailmapoliitika üle otsustataksegi juba idas?! Tõsi, pärast Sotšit läheb Cameron Washingtoni ja Kerry kahe nädala pärast Iisraeli.

Mis teha, kui vana maailm ja USA on kahasse teinud palju valeotsuseid ja on hämmastavalt paindumatud, et õigel ajal õigetele rööbastele pöörata.

Paistab nii, et suur osa informatsioonist, mida Lähis-Idast saadakse, ei vasta kontrollimisel tegelikkusele. Selle hulka kuuuluvad kohe kindlasti sõnumid sellest, et Süürias on valitsusväed kasutatud keemiarelva. N-ö poolandmete edastamine algas Iisraelist ja ühel hetkel saavutati seegi, et USA president Barack Obama – tõsi, viidates jätkuvalt vajadusele kõik üle kontrollida – kordas kahel korral teesi sellest, et keemiarelv tähendab punase joone ületamist ehk siis USA võib revideerida oma suhtumist Süüria opositsiooni ning hakata seda rohkem ja paremini relvastama.

Siis aga tuli nagu välk taevast teade, et ÜRO andmeil on Süürias tõesti kasutatud keemiarelva, kuid seda on teinud USA ja Euroopa toetatud opositsioon. Täpsemalt lasub kahtlustus muidugi nende "edukamatel võitlejatel" ehk alqaidalastel, kelle "vabastatud" territooriumile toimetati kuu aega tagasi ka mitu Euroopa ajakirjanikku.

Samas rõhutas ÜROd esindav prokurör Carla del Ponte, et infot keemiarelva kasutamisest valitsusvägede poolt pole. Arusaadavalt kerkib küsimus, kust Süürias tegutsevad al-Qaida salgad selle relva said ja kas seda on ka mõnel teisel al-Qaida rühmitusel mõnes teises riigis.

Nagu sellest vähe oleks, tuli teade, et Süüria opositsiooni võitlejad on pantvangiks võtnud neli ÜRO rahuvalvajat Golani kõrgendikel, mille tulemusena ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu esimese Süüria opositsiooni käitumist hukka mõistva resolutsiooni.

Selles enam kui ebameeldivas seisus on oluline see, et nii Washington kui ka London läksid asja klaarima Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kes viimase kahe aasta jooksul on selgelt näidanud, et valdab Lähis-Ida problemaatikat paremini kui lääne liidrid.

Teiseks on alati oluline märgata, et suurriigid suudavad alati asjad sättida nii, et on võimalik ka teistsugune lahendus. Kuigi juba kaks aasta räägitakse sellest, et Moskva ei lase Süürias asju õiglaselt lahendada, edastas telepilt kenasti välisminister Kerry kohe kohtumise alguses Putinile öeldud sõnu sellest, et "meil" on mullu juunis Genfis alla kirjutatud formaat...

Nii ka on – "Süüria sõprade" (mille regulaarselt koos käinud ligi 100-riigilises seltskonnas on Eesti pidevalt sõna võtnud) hulgas lõi USA Süüria konflikti lahendamiseks ka "Genfi aktsiooni", kus osalevad vaid suurriigid, sealhulgas Venemaa ja Hiina. See on tüüpiline (tagavara)käik suures poliitikas, mis nüüd kasutusele võetakse ja mida toetas välkkiirelt kogu Euroopa Liidu juhtkond. Hea seegi, et Kerry täpsustas, et inimesena peab ta Süüria presidendi Bashar al-Assad kohest lahkumist vajalikuks, kuid poliitikuna...

Kui toodust veel midagi järeldada, siis arvestades Süürias toimuva ohtlikkust nii regionaalselt kui globaalselt ja tõika, et patiseisus hakkavad suurriigid uus lahendusi otsima ja see on nüüd õnneks avalik, siis tulnuks kõigil kaasalööjatel juba mullu juulis hakata oma indu kärpima. Pidev silmapaistmise soov tegelikult endale kauges kandis jätab ka mulje.

Allikas: ERR
Allikas: http://minut.ee/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP