RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 19. mai 2013

Martin Helme: Ilvese Ärma — harilik korruptsioon

Maailmas pole olemas ühtegi nii rikast riiki, nii jõukat majandust, et korruptsioon poleks võimeline seda laostama, sest korruptandi isu ja ahnus on lõputu.
Maavarade poolest ülirikas Venemaa on ka kõige parematel päevadel ikkagi näljas ja paljas just sealse korruptsiooni tõttu. Põllumajanduslikult soodsate tingimustega Ladina-Ameerika või Aafrika riigid vaevlevad krooniliselt vaesuses ja igipõlises rikaste-vaeste konfliktis just korruptsiooni tõttu. Sest korruptsioon pole lihtsalt ametnike või poliitikute altkäemaksuvõtmine enamasti tarbetute kooskõlastuste või lubade eest. See pole ka vaid nende ahnus külvata end heldelt üle maksumaksja kulul tehtavate erisoodustuste, „esindustasude“ ja teab veel mis eufemismide taha peidetud lisarahaga.
Korruptsioon on ka ametnike ja poliitikute avalikke huve, tervet konkurentsi või lihtsalt tervet mõistust lämmatavate otsuste vormistamine seaduslikeks otsusteks ühe või teise huvigrupi meeleheaks ja enda hüveks. Korruptsioon ei jää iialgi loomulikul moel pidama mingil mõistlikul tasemel. Vanarahva tarkus, et pahmaval härjal suud ei seota, siin ei kehti. Pigem kehtib see vanasõna, mis ütleb, et süües kasvab isu.
Ent võõra raha võtmine teenimatult või paljusid kahjustavate otsuste tegemine väheste kasuks polegi vahest kõige hullem korruptsiooni juures. Kõige laastavam on tema mõju toimivale kodanikuühiskonnale. Ta mürgitab ära inimeste usalduse riigivõimu esindajate suhtes, lämmatab usu ausasse ja erapooletusse, üldist huvi teenivatesse institutsioonidesse nagu parlament, kohtud või politsei.
Ning kõige lõpuks korrumpeerib ta tavakodanikke, kellel tekib õigustatud küsimus: miks pean mina olema see viimane loll, kes üritab ausalt ja seadusi täites läbi ajada? Täiesti nurka aetuna tunnevad inimesed end siis, kui näevad — nagu Eestis aina rohkem näha on —, et seadused ongi tehtud teatud isikute korruptsiooni legaliseerimiseks. Millist usku või usaldust saab kodanikel olla riigi suhtes, kes kuulutab seaduslikuks tehingud ja käitumise, mis on kõigile vähegi ausatele inimestele silmnähtavalt ebaaus? Ehk nagu meil on kombeks öelda — jokk.
Just kõike eelnevat silmas pidades ongi eriti masendav, et Eestis näitab jokk-korruptsiooni kõige nahaalsemat eeskuju president Ilves isiklikult. Korruptsioonivastane seadus ütleb, et „korruptiivne tegu on ametiisiku poolt ametiseisundi kasutamine omakasu saamise eesmärgil[…]“. Mina pole muidugi jurist, aga lugedes seda lihtsat definitsiooni ei oska presidendipaari Ärma talu rahastamisskeeme nimetada ühegi leebema sõnaga kui sulaselge korruptsioon. Võtab lausa pahviks, kui jultunult lasevad Ilvesed meil kõigil maksumaksjatena kinni plekkida oma erahuvid.
Venemaal olevat Jeltsini aastail, mil valitses üleüldine kaos, korralagedus ja loomulikult korruptsioon öeldud, et tööl käiakse palga eest, tööd tehakse raha eest. Keegi ei liigutanud lillegi oma palgaliste töökohustuste täitmiseks, ilma et teda veel eraldi „määrima“ ei pidanud.
Vaadates seda, kuidas Eesti maksumaksja maksab president Ilvesele palka, lisaks veel esindustasu, siis veel esindustasu tema abikaasale ning peab lisaks presidendi jaoks üleval tervet hulka kinnisvara nii Tallinnas kui kaugemal, tekib küsimus, kas Ilves teeb ka nii — tööle annab näole palga eest, aga kui me tahame, et ta ikka tööd ka teeks, siis tuleb teda meie rahaga veel „määrida“?
Ükski varasem president — ega muuseas ka mitte peaminister või riigikogu esimees — pole lasknud maksumaksjal kinni maksta oma kinnisvara või subsideerida oma eraäri. Kui Eesti riik ehk maksumaksja maksab lisaks kahele ametlikule residentsile kinni ka presidendi eratalu ülalpidamise, siis mis õigusega ütleme näiteks peaminister Ansipile ära, kui tema peaks soovima samas suurusjärgus toetust mõnele oma kinnisvaraprojektile?
Kui maksame lisaks 60 palgalisele ametnikule presidendikantseleis ja palgalistele töötajatele üldiselt tühjalt seisvas Paslepas kinni veel kolme koduabilise töötasud eraomandis oleval Ärmal, siis mis argumentidega ütleme ära näiteks riigikogu esinaise Ene Ergma soovile saada endale maksumaksja kulul koju kokk, koristaja ja aednik?
Ega tegelikult saagi ära öelda. Siiani on Eestis kehtinud selline arusaam, et riik maksab oma kõrgetele ametnikele korralikku palka — ning öelge, mis tahate, üle 70 000-kroonine presidendi palk on igati korralik summa — , annab neile tööks vajalikud inimesed ja ruumid, ning kui kellelgi on siis veel soovi soetada endale kallist kinnisvara, siis selle maksavad nad kinni oma kopsakast palgast.
Ilves pole muidugi Eesti kommetes väga kodus. Tema eelmine ametikoht oli ju europarlament, ja see on asutus, kus isiklikest kuludest tehakse kõikvõimalike eritasude ja hüvede süsteemi alusel lausa eraldi tulus sissetulekuallikas. Igatahes on Brüsselis erandeid mitte sallivaks reegliks, et eurokas oma arveid ise ei maksa — vahet pole, kas arve tekkis tööga seoses või muul põhjusel.
Ega Ilves pole oma arveid varemgi usinasti oma taskust maksta tahtnud. Kui ta 1996. aastal Ameerikast Eestisse tuli, siis seadis ta üheks eeltingimuseks, et riik lahendab tema elamispinnaprobleemid. Kui enamikule teistele ministritele antakse vajadusel ametikorter, siis Ilves sai suisa soodsa erastamistehingu Toompeal — miks ka mitte, mingi kasu peab ju sees olema, kui korterierastaja Tiit Vähi valitsuses istud. Võileivahinna eest erastatavad vanalinna korterid lähevad tänase päevani ju juriidiliselt on kõik korrektne.
Mage on kogu loo juures see, et niinimetatud valge meedia üritab teemast pingsalt mööda vaadata. Ametiseisundi autoriteedi kasutamine, et hiilida kõrvale EAS-ilt saadud miljonite tagasimaksmisest? Ei ületa, näed, vajalikku uudiskünnist. Presidendi poolt oma eramajja riigi kulul palgatud abitööjõud? No soliidne väljaanne sel teemal ei noki.
Ja kuidas ta saakski, Postimehed ja Päevalehed olid ju Ilves-päästja müüdi loomisel ning ametisseupitamisel kandvad jõud. Tegu on õpikunäitega selle kohta, mis juhtub, kui meedia asub häbenematult mingi poliitilise isiku või jõu propageerija rolli: ta ei saa hiljem enam oma poolt üles kiidetud praaki kuidagi maha laita. Isegi siis mitte, kui asjaolud lausa karjuvad selle järele.
Nii olemegi olukorras, kui Ilves lörtsib omakasu nimel presidendiinstitutsiooni, rahva õiglustunnet ja meie kõigi rahakotti, aga valge meedia vaikib — ja ei prokuratuur ega riigikogu korruptsioonikomisjon tunne asja vastu vähimatki huvi.
Ilvese kahjuks ei piisa Ärma loo kinnimätsimiseks sellest, et asi on jokk — ja kas ta ikka sedagi on? Prokuratuur, riigikogu korruptsioonikomisjon või valge meedia ei pruugi tahta Ilvest korruptsioonis süüdistada, avalik arvamus on ta aga juba selgelt süüdi mõistnud.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17664148

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP