RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 1. mai 2013

Võõrvõim: märkusi vene rahvusliku diskursuse kohta

Vene rahvusluse ideoloogia tekkis hilja, alles 19. sajandi kolmekümnendatel aastatel.
Ennekõike oli selle kujunemine seotud slavofiilide tegevusega. Slavofiilide kontseptuaalne
raamistik ei olnud originaalne. Korduvalt on mainitud seda, et tähtsamad
ideed kanti üle saksa filosoofiast, eelkõige Schellingilt ja Hegelilt, teatud määral ka Herderilt
jt. Sturm und Drang´i esindajailt.1 See, et kanti üle, mitte laenati, tähendab, et seal, kus
saksa autorid kõnelesid Saksa maast, rahvast ja kultuurist, figureeris slavofiilidel sarnastes
konstruktsioonides Vene maa ja vene rahvas. See oli ka põhjus, miks slavofiilid tavaliselt
vältisid oma allikatele viitamist.
Nende ideoloogia oli lihtne: Venemaa on imetlusväärne maa, ta ei ole selline nagu
teised, vene rahvas ei ole selline nagu teised, tal on erakordne roll ja missioon, oma rist
(veidi hiljem areneb sellest välja rahva-jumalakandja kujund, vrd. Dostojevskil).2
Kuid kõige tähtsam on saksa romantikute antropomorfistlik arusaam rahvast ja kultuurist:
rahval on keha, hing ja saatus – ajalugu omandab biograafilise narratiivi jooned.
Samuti on oluline saksa romantikute pidev igatsus lätete järele ja nende otsingud. Sellest
romantismi vaimust sünnivad nii uus ajalookäsitus kui ka etnograafia ja folkloristika,
võrdlev-ajalooline keeleteadus jne.3 Selline oli ideoloogiline raamistik.
Kogu slavofiilide ideestik ei ole siiski taandatav saksa allikatele. Spetsiifiliste vene
teemade spekter oli slavofiilidel võrdlemisi lai, alates Bütsantsi mõjust ja religioossest
problemaatikast (õigeusk ja vana usk ning vastandumine Lääne, ennekõike katoliiklikule
religioossusele) ning lõpetades olme ja rahvariiete kandmisega. Sinna vahele mahtus veel
Peeter I koos oma reformidega, millele slavofiilid andsid esimesena negatiivse hinnangu.
Pärast seda pole vaibunud poleemika Peeter I rolli üle Venemaa ajaloos. Ning ka teiste
ajalooliste isikute, nagu näiteks Ivan Julma ja Stalini üle vaidlemisel kasutatakse enamasti
samasugust loogikat ja isegi terminoloogiat (vrd. viimase paari aasta ägedaid vaidlusi selle
üle, kas Stalin oli „efektiivne mänedžer” või mitte).
Slavofiilidele kuulub olulisem osa vene rahvusliku diskursuse loomisel, kuid neil olid ka

1 Vrd. nt. Nikolai Berdjaevil: „Slavofiilid võtsid omaks Hegeli idee rahvaste kutsumusest ja kohaldasid selle,
mida Hegel kasutas saksa rahva puhul, vene rahvale. Samuti kohaldasid nad Hegeli filosoofia põhimõtted vene
ajaloole. K. Aksakov väitis koguni, et vene rahvas on valitud eriliselt Hegeli filosoofiat mõistma.” (N. Berdjaev.
Russkaja ideja. Azbuka-klassika, Sankt-Peterburg, 2008. lk. 69 jj.), vrd. ka: V. V. Zen´kovskij. Russkie mysliteli
i Evropa. Respublika, Moskva, 2005, lk. 37–50.
2 Selle kujundi aluseks on topeltmetonüümial rajanev võrdlus: Jeesus kannab risti – vene rahvas kannab risti – see
on sama rist, mida kannab Jeesus – vene rahvas kannab Jumalat (Jeesust). Hiljem hakkasid antisemiitlikud
autorid vastandama jumalakandjat ja jumalatapjat rahvast (s. t. venelasi ja juute). Pikantne asjaolu seisneb
selles, et jumalakandja rahva kontseptsioon tekkis „äravalitud rahva” kujundi ülekandmisel.
3 Vrd. P. Lotman, M. Lotman. Fennougristika eellugu ja Thomas Hiärne. E. Küng (koost.). Läänemere provintside
arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 17/24). Eesti
Ajalooarhiiv, Tartu, 2009, lk. 206–229.


 eelkäijad,4 samuti on oluline mõista nende kaasaegset konteksti, ideid, millega slavofiilid
polemiseerisid. Ühelt poolt oli eelkäijaks Pjotr Tšaadajev, kelle „Filosoofilised kirjad” lõid
aluse vene originaalsele filosoofilisele diskursusele. Tšaadajevi ideologeem oli teravalt kriitiline
nii Venemaa võimude kui ka vene kultuuri ja ajaloo suhtes: Venemaa võttis kristluse
vastu valest allikast (Bütsantsist), eraldus euroopalikust kultuurist ning langes ajaloost
välja. Hiljem arendas sarnaseid ideid luuletaja ja religioosne filosoof Vladimir Solovjov.5
Tšaadajev kirjutas oma prantsuskeelsed filosoofilised kirjad 1820. aastate lõpul,
1830-ndate algul ning tutvustas nende sisu oma sõpradele veel enne avaldamist. Nii lootis ta,
et Puškin avaldab esimese kirja oma ajakirjas – Puškin keeldus. Tšaadajevil õnnestus avaldada
vaid esimese „Filosoofilise kirja” tõlge almanahhis „Teleskoop” 1836. aastal. Tekstil
puudus allkiri, kuid oli fikseeritud kirjutamise koht ja aeg: „Nekropolis. 1829. aasta, detsember
17”. Venemaa olevat langenud ajast välja ning selle pealinn, poeetilise nimega Petropolis,
olevat hoopis Nekropolis – surmalinn, surnuaed. Pärast kirja avaldamist kuulutati Tšaadajev
hulluks, almanahhi toimetaja Nikolai Nadeždin aga arreteeriti ja pagendati, almanahh suleti.
Aleksander Solženitsõn, kes Tšaadajevi vaateid sugugi ei toetanud, märkis vaimustusega: kui
tugevalt Tšaadajev kirjutas, tema teosed olid keelatud tsaari tsensuuri poolt, samad teosed
olid keelatud ka Nõukogude Liidus – Tšaadajevile kuulub Vene tsensuurikeeldude rekord.
Ka praegu on Tšaadajev nii mõnegi vene rahvuslase meelest ohtlik vaenlane. Matemaatikust
akadeemik Igor Šafarevitš paigutab Tšaadajevi russofoobide konteksti. Viimane väide on
aga täiesti alusetu. Tšaadajevi sulge ei liigutanud Venemaa vihkamine, vaid valu ja armastus.
Järgnevais, avaldamata kirjatükkides täpsustab ta oma arusaama Venemaa saatusest: see
peab põrgust läbi käima, et tulla puhastatuna välja ning olla teistele maadele ja rahvastele
valguseks. Ehkki slavofiilidele oli enamik Tšaadajevi ideid vastuvõetamatud, olid nad suures
osas tema õpilased, neid on nimetatud koguni tema vaimseteks lasteks.
Teine tegur, millega slavofiilide ideede iseloomustamisel tuleb arvestada, on haridusminister
Sergei Uvarovi poolt 1832. aastal formuleeritud nn. ametliku rahvusluse doktriin,
mis kondenseerub vormelis „Pravoslavije, Samoderžavije, Narodnost’” (õigeusk, monarhia,
rahvuslus/rahvalikkus). Uvarovi ideedest arenes hiljem välja rahvaliku monarhia kontseptsioon
(vrd. nt. Ivan Solonevitši samanimelist teost6).
Nüüdisaegsetel rahvuslastel kontamineeruvad Uvarovi ideed sageli slavofiilide omadega,
mis on suurel määral arusaamatuse vili. Uvarov ja slavofiilid on pigem vastased kui
mõttekaaslased. Uvarovi kontseptsioon oli truualamlik, tema eesmärk oli pakkuda ideoloogilist
tuge eksisteerivale korrale, Nikolai I valitsemisele. Slavofiilidel nagu Tšaadajevilgi
on valitsevaks tundeks rahulolematus olukorraga, see tundus neile lausa talumatu. Ka
nende ühiskondlik positsioon erines drastiliselt: ühelt poolt minister, krahv, keisri soosik,
teiselt poolt aga slavofiilide üks põhiideolooge Aleksei Homjakov, kes oli politsei salajase
jälgimise all. Nii mõnegi võimuesindaja arvates olid slavofiilid ohtlikud mässajad. Igatahes
suhtuti neisse reserveeritumalt kui liberaalidesse.
Suhtumises võimusse seisneski üks põhilisi erinevusi slavofiilide ja saksa ajaloofilosoofilise
mõtte vahel. Saksa mõtlejad, alustades Herderist ja Lessingist ning lõpetades Wagneri
ja Nietzschega, võisid suhtuda võimusse üsna kriitiliselt. Nii mõnigi neist oli meelestatud
lausa revolutsiooniliselt, kuid erinevate Saksa riikide võimud ei olnud nende jaoks päris
võõrad. Võõras võim oli näiteks Napoleoni okupatsioon. Kõik see oli lihtne ja loogiline.

4 Vrd. kas või vürst Mihhail Štšerbatovi 1790. a. kirjutatud ja 1797. a. (postuumselt) üllitatud teost „Kommete
rikkumisest Venemaal” (M. Ščerbatov. O povreždenii nravov v Rossii. Werden Verlag, Moskva-Augsburg,
2001).
5 V. Solovjov. Rossija i vselenskaja cerkov´ (Prantsuse keelest tlk. G. A. Račinskij), Moskva, 1911.
6 I. L. Solonevič. Narodnaja monarxija. Feniks, Moskva, 1991. (Tegu on reprintväljaandega, originaal ilmus
Buenos Aireses 1973. a., kirjutatud aga Teise maailmasõja ajal.)


Teine aspekt oli seotud ratsionaalsuse ja progressiga. Hegelile oli areng – sealhulgas poliitiline
areng – mõtestatud ja positiivne ning tema jaoks esindas Preisimaa hetkel parimat
riigikorda. Hoopis teistsugune oli slavofiilide mõtte- ja tundemaailm: Venemaal on võim
võõrvõim ja on seda olnud alati, progressi ei ole olemas ja kui mingi areng on toimunud,
siis ainult negatiivses suunas.
Siinkohal tuleb aga teha üks metodoloogiline täpsustus. Kui analüüsime mõnda
ideoloogilist konstruktsiooni, siis ühelt poolt on loomulikult olulised teemad ja probleemikäsitlused,
kuid sugugi vähem tähtis ei ole vastava diskursuse sisemine loogika, mis
võimaldab anda samadele küsimustele erinevaid vastuseid ja haarata vajadusel uut ainest.
Siin peame tõdema, et põhilised kontseptualiseerimismehhanismid on üheselt üle kantud
saksa rahvuslikust diskursusest.
Slavofiilidele ja nende järglastele oli oluline Venemaa kui orgaanilise, amorfse, pehme
ja sooja ühiskonna vastandamine Lääne kunstlikule, jäigale ja külmale tsivilisatsioonile.
Tekib küsimus, kes on see Lääs. Vastus on, et ennekõike sakslased, kellele mõnikord lisatakse
ka prantslased ja anglosaksid. NB! See kontseptsioon „ei märka” põhimõtteliselt
poolakaid ega Poola riiki. Ühelt poolt oli see seotud sellega, et Poola riik oli tolleks ajaks
ära jagatud, kusjuures suurem osa temast oli sattunud Venemaa koosseisu, teiselt poolt aga
sellega, et poolakad olid slaavlased, seega mingis mõttes „omad”. Nii langesid poolakad
Ida ja Lääne kristluse vastandamisest välja. Poolakaist Ida ja Lääne vastuolu kontekstis
ei räägitud. Seega ei kuulunud nad samasse maailma, kus olid sakslased, prantslased,
itaallased jt., poolakad olid halvad „omad”: mässumeelsed ja – nüüd tuleb meelde! – vale
usku. Kogu seesama konstruktsioon on üle võetud sakslastelt. Nimelt olevat sakslased
orgaaniline, pehme ja soe rahvas, keda läänest ohustab külm ja jäik vaenlane: ennekõike
on selleks prantslased, kuid tihtipeale figureerivad selles kontekstis ka anglosaksid.
Maksimaalse teravuse saavutasid vastavad ideologeemid Esimese maailmasõja ajal.
Ühelt poolt üllitas vene neoslavofiilist filosoof Vladimir Ern 1914. aastal essee „Kantist
Kruppini”7, milles püüab näidata, kuidas saksa militarism on saksa mentaalsuse sünnitis.
Kusjuures Erni arvates ei alga asi Kantist, vaid tema eelkäijatest – meister Eckhartist,
Lutherist, Böhmest jt. Kant, Bismarck ja Krupp on üksnes selle vaimu ülimad väljendajad.
Vladimir Frantsevitš Erni agarus on osaliselt seletatav tema päritoluga: alanud sõjas pidas
ta vajalikuks demonstreerida oma vene patriotismi, kuid sellised meeleolud polnud talle
lähedaste filosoofide ringis haruldased. Hoopis tõsisem teos on Thomas Manni esseekogu
„Apoliitilise inimese tähelepanekud” („Betrachtungen eines Unpolitischen”, 1918). Esseed
ise on kirjutatud ja osaliselt ka avaldatud varem, alates 1914. aastast. Eriti huvitav on,
et Mann peaaegu ei panegi tähele, et Saksamaa sõdib muuseas ka idarindel. Vastupidi,
rääkides saksa eripärast, tsiteerib ta meelsasti Tolstoid ja Turgenevit – saksa filosoofide
ideed tulid kaarega tagasi. Vaenlane on Lääs, ennekõike Prantsusmaa oma külma loogika
ja ratsionaalse filosoofiaga. Saksamaa võitlus Prantsusmaaga on orgaanilise maailma
vastuhakk mehaanilisele. Alles kogumiku viimastes, pärast Vene revolutsiooni kirjutatud
esseedes teeb ta teatud korrektiive – Saksamaa osutub kuldseks keskmiseks kahe äärmuse,
kapitalistliku Lääne ja sotsialistliku Ida vahel. Kuid põhiideologeem on järgmine: sakslased
on rahumeelne, orgaaniline rahvas, keda ohustab agressiivne ja mehaaniline vaenlane. Siit
aga jõuab Mann järeldusele, et sakslastel ei jää muud üle kui see vaenlane purustada, ja ta
ei näe siin sakslaste erilise rahumeelsuse teesiga vastuolu. Tõsi küll, Teine maailmasõda
ja tol ajal Saksamaal valitsenud ideoloogia sundis Thomas Manni oma vaateid radikaalselt
ümber vaatama ja „Doktor Faustuses” teeb ta seda halastamatu aususega.
Erinevalt Mannist püüab vene rahvuslik mõte slavofiilidest alates võimu kuritegelikust

7 V. F. Èrn. Ot Kanta k Kruppu. – Russkaja Mõsl´ 1914, nr. 12, lk. 116–124 (2. paginatsioon).


praktikast pidevalt distantseeruda: võim on võõrvõim. Esimesena ütles selle välja Aleksei
Homjakov 1838. aastal oma artiklis „Vanast ja uuest”. See kirjutis on märkimisväärne nii
mõneski aspektis. Kõigepealt purustab Homjakov vanameelsete arvamuse, et vanasti olid
asjad head, moodne aeg on see, mis kombed rikkus: ka vanasti olid asjad kehvad. Probleem
seisnes Homjakovi jaoks selles, et vene rahvas ei ole riiklik rahvas, riiklus on venelastele
vastunäidustatud. Venelastele on omane kogukondsus ja demokraatia, nagu praegu on
kombeks öelda, rohujuure tasandil. Selles vaimus interpreteerib Homjakov vene algkroonikas
esitatud legendi varjaagide kutsumisest. 6370. aastal (AD 862) kutsuti valitsema
varjaagid järgmises sõnastuses: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda temas pole. Tulge
valitsema ja valdama meid.”8 Homjakovi meelest näitab see pärimus, et vene rahvas ei oska
ega taha kedagi valitseda, isegi mitte iseennast. Kui on vaja valitsejaid, kutsutakse nad
väljastpoolt. Edaspidi toimiski vene elus kirjutamata seadus: võim on võõras, ta valitseb
riiki, kuid ei sekku ühiskondlikku ega isiklikku ellu.
„Varjaagidest valitsus kujutab endast riigi väliskülge, kohalikud veetšed aga sisekülge.
Kogu Venemaa täitevvõim, piiride kaitse, suhtlus naaberriikidega oli ühe varjaagi-vene
perekonna kätes, kes käsutas värvatud družiinat [Homjakov peab siin silmas Rjuriku
järglasi – M. L.]; õigusemõistmine, kommete säilimine, kõigi sisevalitsemise küsimuste
lahendamine oli antud rahva nõukodadele.”9
Pole vist vajadust öelda, et kogu see arutlus rajaneb Homjakovi ideologiseeritud fantaasiatel,
mitte ajaloofaktidel.
Slavofiilide meelest kehtis selline olukord kuni Peeter I-ni, kes rikkus kirjutamata lepet
võimu ja ühiskonna vahel ning surus vene elu Saksamaalt võetud jäikadesse mallidesse.
Teravalt negatiivne suhtumine Peeter I-sse on iseloomulik kõigile slavofiilidele, kes hakkasid
idealiseerima Peetri-eelset aega. Nii kirjutas Ivan Kirejevski Homjakovile vastuseks
mõeldud artiklis:
„Vürstivõim seisnes rohkem sõjaväe juhtimises kui sisevalitsemises, rohkem relvastatud
patronaažis kui valdade omamises.”10
Ei hakka jällegi peatuma faktoloogilisel küljel, märkigem vaid konstruktsiooni paradoksaalsust.
Vene riikluse aluseks on võõrvõim, kuid selline alus ise on oma. Peeter I,
kes rikkus niisuguse dualismil rajaneva tasakaalu ning hakkas võõra (saksa) mudeli järgi
ehitama oma riiki, osutub topeltvõõraks – omariikluse idee ise on venelastele võõras. Kogu
konstruktsioon tundub nii kunstlik ja ekstravagantne, et ta lihtsalt ei saa olla elujõuline,
eriti võrreldes saksa selge ja ratsionaalse originaaliga. Sellegipoolest sai slavofiilide ideest
üks vene rahvusliku diskursuse juhtmotiive ning nende järglased täiendasid ja laiendasid
seda. Veel enne varjaagide kutsumist oli Venemaal kasaaride ike, siis tulid varjaagid, siis
tatari-mongoli ike, siis vallutasid poolakad Moskva ja panid tsaariks isehakanud Vale-
Dmitri, siis saksastasid Romanovid Venemaa jne. – kuni tänapäevani. Näiteid võiks siin
tuua rohkesti, piirdun vaid tuntud rahvuslasest kirjaniku Valentin Rasputini tsitaadiga
tema kõnest IX Üleilmsel Vene Rahva Kontsiilil:
„Täna elame okupeeritud maal, selles ei saa olla vähimatki kahtlust [– – –]. Võõrad
juhtimis- ja majandamismeetodid, rahvuslike varade väljavedamine, põlisrahvas kolmanda
sordi inimeste seisundis, võõras kultuur ja võõras haridus, võõrad laulud ja kombed, võõrad
seadused ja pühad, võõrad hääled massikommunikatsioonivahendites, linnade ja külade
võõras arhitektuur – pea kõik on võõras, ja kui lubataksegi oma, siis okupatsioonirežiimi
kasinate normide järgi.” (Sovetskaja Rossija 2005, nr. 32/33)

8 Lavrent´evskaja letopis´. (Polnoe sobranie russkix letopisej. Tom pervyj). Leningrad, 1926–1928, lk. 7.
9 A. S. Xomjakov. O starom I novom. Sočinenija. V. 2 t. Moskva, 1994. Т. 1., lk. 463.
10 I. V. Kireevskij. V otvet A. S. Xomjakovu. – Kritika i èstetika. Izd. 2-e, ispr. i dop. Мoskva, 1998, lk. 159.


Sellele tuleb lisada, et ka nõukogude võim ei olnud Rasputini jaoks päris „oma”.
Niisiis on võim Venemaal võõras, ja isegi kui see olukord oli kunagi talutav, pole ta seda
enam praegu, kusjuures see „praegu” võib tähendada nii 19. kui 20. ja ka 21. sajandit.
Nüüd aga kerkib kaks vene intellektuaalse ajaloo igihaljast küsimust: kes on süüdi? ja
– mida teha? Neile püüdis vastuse anda juba Ivan Kirejevski. Esimese puhul huvitas teda,
kuidas sai võimalikuks Peeter I pööre:
„Kuidas sai võimalikuks Peeter, venelikkuse hävitaja ja saksalikkuse juurutaja? Kui aga
lõhkumine algas enne Peetrit, siis kuidas sai Moskva vürstiriik Venemaad ühendades selle
ära lämmatada? Miks ei toimunud erinevate osade ühendamine tervikuks teisiti? Miks pidi
sel juhul võidutsema välismaine, aga mitte vene alge?
Üks fakt meie ajaloos selgitab meile selle õnnetu pöörde põhjuse. See fakt on Saja
Kapiitli Kontsiil.11 Kui ketserlus ilmnes kirikus, siis pidi Vaimu lahkheli avalduma ka
elus. [– – –] Uuenduste partei võitis traditsioonipartei just sellepärast, et viimane oli erimeelsustest
lõhki rebitud. Pärast vaimse sideme purunemist tekkis siit vajadus materiaalse
formaalse sideme järele, sealt mestnitšestvo,12 opritšnina, orjus jms. Sealt raamatute moonutamine,
eksiarvamuste ja võhiklikkuse tõttu ning nende parandamine oma arusaamade
ja suvalise kriitika järgi. Sealt Peetri-eelse valitsuse lahkmeel rahva enamusega, keda
tõugatakse eemale lahkusuliste nime all. Sellepärast Peeter kui partei ülemus moodustab
riigis ühiskonna ühiskonnas ja kõik, mis sellele järgneb.”13
Teisisõnu, „venelikkuse hävitaja” sai võimalikuks tänu sellele, et veel enne teda oli
olemas teine „venelikkuse hävitaja”. Kirejevski järgi on vene elu lätted kristluses ja õigeusu
kirikus kui selle ühtse orgaanilise tervikuna hoidjas. Kui kiriku terviklikkus laguneb,
laguneb ka kogu Vene elu ja tekib vajadus väliste tugede järele. Sellised Saksamaalt võetud
toed tõigi Venemaale Peeter. Jällegi ei ole siin mõtet peatuda Kirejevski meelevaldsel
ümberkäimisel ajaloofaktidega. Huvitavam on see, milliseid lahendusi ta pakub.
Kuid enne sellest, kuidas Homjakov ja Kirejevski ise Peetri pärandusega võitlesid. Peeter
nimetas riiklikku korda, mille ta lõi, üldrahvalikuks, mis muu seas tähendas, et kogu
elanikkond on riigi teenistuses.14 Peeter ei reglementeerinud mitte üksnes ühiskondlikku
korda, vaid ka eraelu, mis puudutas ka seda, kuidas aadlikud pidid riietuma ja välja nägema.
Homjakov ja Kirejevski kasvatasid habet ning Homjakov käis väljas „rahvariietes”15, äratades
nii politsei tähelepanu ja sattudes jälgimise alla. 1849. aastal tehti talle ja Kirejevskile
isegi korraldus ajada habe ära ja käia korralikult riides (habemes nähti koguni „teatud
mõttelaadi märki”). See ei olnud üksnes politseivõimude kapriis. Homjakovi ilmumine
tänavale tekitas alati uudishimu ja isegi ažiotaaži. Inimesed ei saanud aru, kes see on ja
mida ta taotleb. Tema taotlus oli olla koos rahvaga, nii nagu olid seda olnud aristokraadid
Peetri-eelsel ajal. See mõjus aga pigem maskeraadina.
Nüüd aga Kirejevski pakutud lahenduste juurde, kuidas taastada vene elu terviklikkust
ja naasta kirikut elavdava vaimu juurde, mis hingab kirikus. Need on nii omapärased, et
väärivad täpset tsiteerimist:
„Meil jääb soovida vaid üht, et mingisugune prantslane mõistaks kristliku õpetuse
originaalsust, nii nagu see on kätketud meie kirikus, ja kirjutaks sellest ajakirjas artikli;

11 S. t. Kirejevski meelest on Peeter I fenomenis süüdi juba (nimetamata) Ivan IV („Julm”).
12 Aristokraatliku hierarhia kord Venemaal tekkis tegelikult 15. sajandi lõpul, s. t. enne Saja Kapiitli Kontsiili,
suurel määral Poola seaduse põhimõtteid järgides. Vastupidi Kirejevski arvamusele Ivan IV, Sajapäise Kontsiili
initsiaator ei viinud sisse, vaid piiras mestnitšestvo’d.
13 I. V. Kireevskij. V otvet A. S. Xomjakovu, lk. 162–163.
14 Vrd. nt. J. M. Lotman. Besedy o russkoj kul´ture. Byt i tradicii russkogo dvorjanstva (XVIII – načalo XIX
veka). Iskusstvo-SPb. Sankt-Peterburg, 1994, lk. 237.
15 Tegumoe mõtles välja Homjakov ise, tema arvates pidi see olema vanavene riietusstiil.


et sakslane uuriks teda uskuma hakates meie kirikut sügavamalt ja hakkaks loengutes
tõestama, et selles avaneb täiesti ootamatult nimelt see, mida vajab Euroopa valgustamine.
Siis kahtlemata usuksime meie prantslast ja sakslast ning saaksime ise teada seda,
mis meil on.”16
Jällegi tuleb rõhutada, et tegemist pole kurioosumi või uitmõttega, vaid läbimõeldud
konstruktsiooniga, mida kohtame hiljem erinevatel rahvuslikult meelestatud autoritel:
Venemaal on peidus tõde Kristusest, mida Lääs ei tunne, ning seda tõde tuleb tutvustada
(üks Dostojevski juhtmotiive). Kuid kuna me ise ennast ei usu, siis on ainuke lootus, et see
tõde tuleb kaarega Läänest, mida meie, venelased, oleme harjunud matkima. Hilisematel
autoritel võib Kristus sellest konstruktsioonist kaduda, aga idee, et õige kord Venemaal
peab tulema Läänest, on kummalisel kombel rohkem levinud rahvuslikel autoritel kui
liberaalsetel.
Lõpetuseks üks päris värske tsitaat vene rahvuslasest publitsistilt (ta ise eelistab end
nimetada filosoofiks) Konstantin Krõlovilt, kelle blogi on üks rahvuslaste foorumeid.
Krõlovi poliitilised vaated (rahvusdemokraatia) on lähedased paremäärmuslastele ning
sellisena on ta valitseva režiimiga opositsioonis. Krõlov on mõjukas ja haritud autor, kelle
jõupingutused ei ole seotud niivõrd mingi idee loomise, kuivõrd rahvusliku diskursuse
restruktureerimisega. Suurel määral tänu talle rikastus vene blogosfäär selliste sõnadega
nagu нерусь (mittevene) ja кремлядь (kremlits). Esimesega tähistatakse kõiki Venemaal
elavaid vaenulikke rahvaid (s. t. mitteslaavlasi)17. Valitsev režiim teenib Krõlovi meelest
nimelt nerus´’i huve. See sõna on leidnud võrdlemisi laialdast kasutust. Veel populaarsemaks
osutus aga kremljad’; ka selle neologismi autoriks pole Krõlov ise, kuid ta on asunud
seda aktiivselt propageerima. Nt. sõnaühendiga „paljurahvuseline kremljad’”, tähistab ta
nerus’i huvisid teenivat valitsevat režiimi.
Krõlov kirjeldab, kuidas ta oli külas mingis seltskonnas, kus kõlas vähemalt rahvuslaste
hulgas üsna populaarne teema, et Hitler poleks Venemaal midagi eriti halba teinud, oleks
saksa kord, saksa õlu jne. Edasi läks jutt sellele, et oleks hea, kui NATO väed okupeeriksid
Venemaa
:
„Selle koha peal otsustasin ma lollitada. Ja ütlesin, et kui juba nii, siis on mul plaan,
kuidas Venemaad kujundada. Täpsemalt, tean kust seda võtta. Ameeriklastel on kindlasti
detailne plaan, mida sõja korral Venemaaga ette võtta. [– – –] Nad on kindlasti pannud
kõik üksikasjalikult kirja, kaasa arvatud elukorraldus okupeeritud aladel. Noh vaat, need
plaanid tuleb ära varastada – selleks meie eriteenistused veel kõlbavad – ja realiseerida.
Endil.
Vastu ootusi ei tekitanud nali naeru ega heakskiitu, kuid vastas istuv sünge mees, kes
jõi keskendunult vodka „Marusjat”, tõstis silmad ja kommenteeris nõnda: „Ei, ise ei saa,
iga plaan pilastatakse ära ja kõik tassitakse laiali. Vaat kui NEMAD tulevad, siis võib-olla
saab midagi ka korda.

Ühesõnaga õnnestus Putinil see, mida täiel määral ei suutnud ei nõukogude võim ega
Jeltsin, see, mis enne oli intelligentlik fronde, sai tõsiseks massimeeleoluks.” (http://krylov.
livejournal.com/2042391.html)
Ühesõnaga, tuleks jälle kutsuda varjaagid: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda temas
pole. Tulge valitsema ja valdama meid.” Muidugi ei saa Krõlovi pidada kuigi usaldusväärseks
allikaks, tema kirjutised on täis liialdusi ja tendentslikke moonutusi, kuid teatavaid

16 I. V. Kireevskij. V otvet A. S. Xomjakovu, lk. 163.
17 Sõna ise oli kasutusel juba 19. sajandil, kuid siis puudus sellel agressiivselt ksenofoobiline varjund. Krõlovi
ja tema järglaste jaoks köidab siin kõlaline sarnasus sõnaga нелюдь, mis rahvaluules tähistas kurja jõudu.
K. Krylov. Rus´ i Nerus´ (http://old.russ.ru/politics/20031007-kryl.html). 07.10.2003.


meeleolusid kajastavad nad üsna adekvaatselt. Eriti on aga sellist teksti huvitav lugeda
autori sulest, kelle meelest Venemaal ongi juba võõrvõim ning venelased on nerus´i poolt
degradeeritud teise või kolmanda sordi inimesteks (vrd. ülalpool Valentin Rasputiniga).
Krõlovi eesmärk – nii nagu ta ise seda formuleerib – seisneb selles, et vene rahvas
oleks omal maal oma saatuse peremees. See kõik on täiesti arusaadav, aga õilsa eesmärgi
saavutamist takistavad kaks faktorit. Esiteks nerus´, kes tahab kehtestada Venemaal oma,
venelastele vaenulikku korda (tüüpiline sedalaadi autorite jaoks: hulka rahvaid tähistatakse
ühe sõnaga ja siis postuleeritakse, et neil on ka samad eesmärgid). Teiseks selgub,
et rahvas ise ei kipu rahvuslaste plaane teostama. See pole vaid vene rahvusluse probleem:
juba varem oli Jean-Jacques Rousseau sunnitud tõdema, et vastupidiselt tema õpetusele ei
taha rahvas olla õnnelik. Ka paljud revolutsionäärid (nii Venemaal kui ka mujal) märkasid
nördimusega, et rahvas ei kiirusta olema vaba. Nüüd avastas ka üks vene rahvuslane, et
rahvas ei mõista teda ja igatseb hoopis võõrvõimu järele. Süüdi on Putin, nagu enne olid
süüdi Peeter I ja Ivan IV. Jne.

Mihhail Lotman

8 Tuna 3/2010

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP