RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 10. mai 2013

Martin Helme: eutanaasia on inimvihkajalik mõtteviis

Tahaksin kõigepealt rõhutada, et eutanaasia on oma olemuselt inimvihkajalik mõtteviis, mis toetub üheselt isekuse maailmavaatele. Põhimõtteliselt taanduvad kõik õigustused ja väited lõpuks sellele, et ei soovita tegeleda probleemiga, ei taheta näha vaeva lähedastega, soovitakse lükata see lihtsalt silma alt ära.
Sisuliselt õigustatakse hädatappu selleks, et saada rahus oma elu segamatult edasi elada. Tehakse seda muidugi kõige õilsamate loosungite all, mis teeb kogu eutanaasia propaganda veelgi vastikumaks, sest ta on põhimõtteliselt kahepalgeline. Jutt ei käi mitte teiste vaeva pärast hoolimisest, vaid oma vaeva pärast hoolimisest. Ühtlasi on väga ärritav, kui esitatakse küsimus, millal tuleks eutanaasia seadustada. Mitte kunagi! Mitte niikaua, kui meis on järel inimlikkust kanda hoolt ja anda armastust oma lähedastele isegi siis, kui nende elu on muutunud väga raskeks.
Pean Andrei Hvostovi kommuuniideed õõvastavaks horroriks, Ma muidugi arvan, et see on hävitav kommentaar nii Hvostovi enda kui tema tutvusringkonna kohta, kui ta väidab, et nad kõik on eutanaasiaks valmis. Järelikult on nad koatanud inimlikkuse viimase rudimendi oma ringkonnas. Ma ei näe vahet, kes selle surmaotsuse langetab ja kes selle täide viib, see on ikkagi julmus ja hukkamine. Milline usaldus või inimlik armastus ja hoolimine saab kestma jääda vanadekodudes, peredes, raviasutustes, kui seal olevad inimesed tehakse teadlikult üksteise timukateks?
Radikaalprogressivistid on nii uhked selle üle, et me ei hukka enam kurjategijaid (Hvostovi meelevaldse väite kohaselt selle tõttu, et meil poleks timukaid – lubage sügavalt kahelda, kas see on ikka tegelik põhjus), ei suuda aga varjata oma indu hukata süütuid inimesi. Kui kellelgi tõesti peaks juhtuma midagi nii hirmsat, et elu ei tundu enam elamisväärne, siis taolises olukorras on ainus inimlik reaktsioon võtta tema koormat kergendada, olla toeks ja seltsiks. Jah, see nõuab pingutust, see nõuab ohverdust. Aga inimesed pingutavad ja ohverdavadki end üksteise nimel, vähemalt siis, kui nad hoolivad üksteisest, mitte ainult endast. Eriti kehtib see laste ja vanemate vahelistes suhetes. Kui Hvostov leiab, et ta lapsed ei peaks tema eest vana ja haigena hoolitsema, siis mul on kahju nii temast kui tema lastest, sest see ei ole lähisuhe, mis taluks raskusi. Peita seda asjaolu misantroopse isekuseretoorika taha ei muuda midagi paremaks.
Ma ei nõustu ka Rait Maruste väitega, et inimene ise on enda elu peremees ning seega peab tal olema ka õigus surra. Ma olen seda meelt, et elu on hindamatu kingitus ja isegi kõige viletsam elu on ikkagi rohkem väärt kui olematus. Kristlasena olen seda meelt, et see kingitus on Loojalt või Jumalalt, aga asjal on ka väga pragmaatiline mõõde. Inimesed ei kontrolli tegelikult oma saatust. Ettekujutus, et me valitseme kõige ja kõigi üle oma elus on irratsionaalne lapsik kapriis ja põhimõtteliselt ennast pettev. Sel päeval, kui inimesed on võimelised surnuid elavaks tegema, võivad nad endale võtta õiguse elavaid surnuks teha, enne paluks mitte.
Maruste esindab Euroopa paduvasakpoolset nägemust inimõigustest, kus iga pisikapriis on kuulutatud inimõiguseks, need tegelikud ja peamised aga – õigus elule, õigus sõna- ja südametunnistusevabadusele – on muu pseudoinimõiguste prügiveo käigus kaotsi läinud. Võibolla ongi see eesmärk?
Nii Maruste kui Hvostovi kui kõigi misantroopsete surma eest võitlejate ühiskonnamudeli loogilise lõpuni viimise puhul jõuame me välja maailma, mis on kohutavalt, kohutavalt julm ja hoolimatu, kus nõrgad ja väetid halastamatult hävitatakse ja kus ainult need, kes enda eest seista suudavad, ellu jäävad. Aga selline ühiskond ei ole teps mitte progress vaid totaalne regress tagasi džungliaegadesse. Tänan ei!
Martin Helme (EKRE juhatuse liige)
07.05.2013
 
Allikas: http://www.ekre.ee/martin-helme-eutanaasia-on-inimvihkajalik-motteviis/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP