RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 29. september 2014

Homod on ise sageli heterofoobsed



Homod tahavad kogu ühiskonda oma pilli järgi tantsima panna. Küsimus on nende piiritus võimuihas. Ent ajalugu näitab: lõpuks loksub ühiskonna toimimisviis tagasi kõige efektiivsema mudeli juurde, kõiksugu veiderdamised maksavad end aga kallilt kätte.

Me kuuleme üha, kuidas homod ja neile sekundeerivad „lillelapsed” aina ketravad õõnsat mantrat, et kes ei toeta homode õigusi ja nende heterotega igakülgselt samaväärseks tunnistamist või võitlevad traditsioonilise peremudeli ehk heterote õiguste eest, on homofoobid. Aga kes on nad ise? Nad on heterofoobid!
Lihtsalt hämmastav on, mis okas neil homodel (loe omasooiharatel) istmikus on, et ei lase neil rahus elada ja demokraatiat nautida, vaid paneb neid aina nihelema ja eimillestki suuri probleeme tekitama. On´s selle põhjuseks igavus, tähelepanuvajadus, nõdrameelsus või hoopis omasooiharate kadedus heterote suhtes, et neil ei ole seda, mis on neil?
Sellest, et homod saavad vabalt omavahel tegutseda, näib neile vähe olema. Nüüd tahetakse kogu ühiskonda (heteroid) oma pilli järgi tantsima panna. Homomaailm peab justkui saama valitsevaks heteromaailma üle. See ei ole enam demokraatia, vaid vähemuse diktatuur enamuse üle. Küsimus ei ole enam homode õigustes (mis on neil demokraatliku riigis ju niigi olemas), vaid nende piiritus võimuihas (süües kasvab isu ehk iga järelandmine kasvatab nende aina suurenevat võimuiha).
Samal ajal mängivad nad ohvreid, et tekitada ühiskonnas kaastunnet ja erikohtlemist enda vastu. See on osav mäng ja paljud lihtsameelsed on selle võrku langenud. On mindud kohati nii kaugele, et isegi adekvaatse homokriitika eest tembeldatakse sind homofoobiks ehk sallimatuks, ja sind isegi karistatakse selle eest. Kuid aeg oleks tagasi tulla reaalsusesse ja vaadata, kas homodel on ikka põhjust nii suurt lärmi teha endi ahistamise teemal.

Miks ei anta püssi pimeda kätte?

Kas kellelegi tuleb meelde mõni juhus, kus homo oleks homoks olemise tõttu Eestis mingite repressioonide või vägivalla alla sattunud? Esimese hooga vististi mitte. Tegu on nii marginaalse probleemiga, et selle kajastamine on meedias vähemalt sajakordselt üle võimendatud. Seda kurikuulsat „homoprobleemi” reaalsuses lihtsalt ei eksisteeri.
Paljud vähemused (näit. puuetega inimesed) elavad palju raskemates oludes kui homod. Näiteks pime inimene ei saa snaipriks hakata või endale autojuhiluba teha, tahtku ja nõudku ta seda kuidas tahes. See ei tuleks lihtsalt kõne allagi, sest pimedale püssi kätte andmine võib küll näida suure tolerantsi ja sallivusena, kuid see lõpeb tõenäoliselt ülejäänud inimestele väga ebameeldivalt.
Sarnaselt ei ole mõeldav, et homod saaksid heterotega samad õigused. Abielu on perekonna (loomise) alus. Pere on ühiskonna alustala ehk A ja O. Ilma perekonnata, kus on ema-isa ja lapsed, ei oleks ühiskonda (ega isegi homosid endid!).

Homode „inimkatsed” lammutavad pere- ja ühiskonda

Ühiskonnal ei saa olla mitut üksteisele vastanduvat prioriteeti. Ei saa olla prioriteet kasvatada terveid peresid, kus isa oleks isaduse eeskujuks ja ema emaduse eeskujuks, ja samal ajal sõdida isa-ema peremudeli vastu, kaotada sooeristused ja muuta vanemadki sootuteks.
Kui kasutame esimest mudelit, on ühiskond jätkusuutlik ja iga poiss ja tüdruk teab, kes ja mis ta on ning mida ühiskond temalt ootab. Kuid sellist loomulikku ja traditsioonilist mudelit lõhkudes me ei kujuta ettegi, millised lapsed sealt üles kasvavad, ja milliseks selline ühiskond tulevikus kujuneb. Et neil tekib identiteedikriis, on kõige pisem probleem.
Aga kuidas jääb meestega, keda vajadusel sõtta saata? Ja naistega, kel oleks säilinud emainstinkt ja „ema süda”? Mis siis saab? Kas anarhia, kõikelubatavus, kõige suhtelisus jne.? Kas me vajame ikka tõesti sellist sotsiaalset ja tõenäoliselt fataalset eksperimenti?
Tavaliselt teevad selliseid „inimkatseid” totaalsed diktatuurriigid nagu Põhja-Korea, kus jõuga surutakse inimestele peale teatud eluvorm. Paraku ei erine kaasaegne Lääne demokraatia oma olemuselt millegi poolest sellistest diktatuurist, sest paljud käitumis- ja eluvormid, mis on inimesele olnud alati loomulik, sunnitakse ära muutma või asendama.

Vähemuse diktatuur

Homode eesmärk ei tundu piirduvat üksnes demokraatliku õigusriigi hüvede ja teineteise seltskonna nautimisega. Neil on veel vaja ka seda, et kõik, kes sellist elukorraldust ei aktsepteeri (mis on demokraatias igaühe õigus), sellele vastu kõnelevad, pandaks vägivaldselt seaduste karmil kaasabil neid aktsepteerima ja võtma neid võrdväärse peremudeli viljelejatena.
Aga seda nõuda on ülimalt ebademokraatlik! Kas meil on demokraatia või mitteaktsepteeritud vähemuse diktatuur? Selles on küsimus! Kui me peame neid aktsepteerima ja loobuma seismisest heterote traditsioonilise peremudeli eest, siis ei ole tegu enam demokraatiaga.
Nii võiks nõuda ka seda, et opositsioon lõpetaks valitsuse kritiseerimise ja hakkaks sunniviisiliselt koalitsioonilepet austama. Ja kes seda ei tee, tuleb kuulutada sallimatuks ja vaenuõhutajaks, teda trahvida või koguni vihakuriteos süüdistatavana vangi mõista. See oleks kõige ehtsam diktatuur! Aga just nii koheldakse „arenenud riikides” heteroid, kes oma väärtusi kaitsevad ja oma õiguste eest seisavad.

Homode käitumise vastutustundetus

Kas praegu on takistatud homodel koos elada ja teha teineteise hüvanguks testament? Ei ole! Miks on neile abielu nii oluline? Isegi suur osa heterotest elab vabaabielus. Abielu on siiski mehe ja naise liit laste saamiseks. Vähemalt valdaval enamusel on see nii. Seda ei saa muuta millekski muuks pelgalt homode nõudmisel. Päikese võib ka ju Kuuks ümber nimetada, kuid kas sellel oleks kummalegi taevakehale mingitki mõju?
Homod ei tea midagi perekonna vastutusest järeltuleva põlve eest. Neil on vaid lõbu, oma isiklik väiklane lõbu. Nad vaid rahuldavad oma soove ja kirge. Nii kujunebki nendel arusaam, et kui nad midagi tahavad, peavad nad seda ka saama. See on selle tulemus, et neil pole mingit vastutust järeltulijate ees ega mingeid moraalitõkkeid. Seda vastutust ühiskonna ees nad ei tunne, ei suudagi tunda.
Kuid vähe sellest, nad ka propageerivad oma muretut ja „pärast meid tulgu või veeuputus”-elustiili ja mentaliteeti. Eriti ohtlik on see alles kasvu- ja arenemiseas olevatele noortele, kes on vastuvõtlikud sellisele näiliselt lõbusale ja muretule elustiilile. Samas pole nad veel elukogenud ega suuda endale aru anda, mida teevad. Nii koolitataksegi kuritegelikult noori homosõbralikeks või koguni homodeks. Vähemalt on see sama suur ahvatlus kui kõikjal saada olev alkohol mõjutab alkoholilembest seda tarbima (eriti neid, kel on eelsoodumus).
Homoks olemist on mugav kasutada ka oma ebameeldivate isikuomaduste varjamiseks. Kui oled olemuselt ebameeldiv inimene ja satud paljudega konflikti, on väga mugav homona hakata neid homofoobideks ja sallimatuteks tembeldama. Nii loodetakse, et vaigistatakse igasugune adekvaatne kriitika antud isiku suhtes.
 Sarnast taktikat võib palju näha ka neegrite juures, kes rassismiga viibutades suudavad summutada igasuguse (ka põhjendatud) kriitika enda aadressil. Selline taktika on väga lihtlabane, kuid toimiv. Niimoodi sallivuse sildi all muudetakse teatud osa ühiskonnast teistest võrdsemaks ja kriitikavabaks. Tekivad puutumatud, teistest kõrgemalseisvad „klassid” ja ebavõrdsus. Tegelikkuses see hoopis suurendab ebavõrdsust.

Tööinimene endale homokshakkamist lubada ei saa

Aga mis teeb homod nii eriliseks? Kas see, et nad saavad seksuaalse rahulduse ebatraditsionaalsel viisil? No aga mis siin nii erilist on? Kehas on palju avausi - naba, suu, kõrv, nina. Aga miks piirduda vaid nendega? On inimesi, kes rahuldavad end isegi auto, Eiffeli torni või koguni „emakese” Maaga „seksides”. Neid viise (hälbeid) on pea lõputult (inimlik „mõistus” on piiritu!). Ka neil on omad õigused! Miks me nende õigusi eirame?
Ühiskond on läbi ajaloo homodesse suhtunud erinevalt, kuid kui see on olnud aktsepteeritud, on see olnud aktsepteeritud reeglina väikesearvulise ülemklassi hulgas. Neil, kel tööd ei tule teha ja ühiskonda ülal pidada, on läbi ajaloo tekkinud kõiksugu veidraid käitumisi. Eks see igavusest tuleneb. Tööinimene endale sellist „luksust” lubada ei saa. Lapsed olid ühiskonna ja selle osa – pere – vundament. See tagas ka vanematele „pensioni” ja toe vanaduses.
Nüüd aga, kus urbaniseerunud/internatsionaliseerunud homondus on eliidi hulgast levinud ka alamklassidesse, on kogu aastatuhandetega paika loksunud ühiskonnamudel löögi all. Vähemustel on järjest suuremad õigused, kuid vastutusele ja tagajärgedele nad üksnes vilistavad.
Ajaloos on olnud igasuguseid veidraid perioode, olgu need kestnud siis pikemat või kauemat aega, üks on aga kindel: lõpuks loksub ühiskonna toimimisviis tagasi kõige efektiivsema mudeli juurde. Kõiksugu veiderdamised maksavad end aga kallilt kätte.
Üheks näiteks on ka käesolev üleilmne majanduskriis. Tegelikult võib julgelt öelda, et see on samapalju kui majanduskriis ka eetika- ja moraalikriis. Kui ühiskond tegeleb kõiksugu veidrustega, siis näitab see, et tal on igav. Igavusest mõeldakse ikka igasugu lollusi välja (ka Europarlamendis!?). Kui aga käed on tööd täis, siis selleks aega pole. Tundub, et maailmal on ees just need ajad, mil inimestel on käed tööd täis ja kõiksugu veidrustega tegelemine jääb igaühe eralõbuks, kui tal selleks töö kõrvalt aega on.

Heterotel on tulevik, homodel mitte

Las nad siis olla need homod jms. Nad vajavad ennekõike heterote tuge, et nendega võrdväärselt ellu jääda. Seda nad ka püüavad saada igal võimalikul viisil, nii hea kui sunniga. Terve Euroopa ja kasvõi maailm võib muutuda nende kihutustöö tulemusel heterofoobseks. Lõpuks loksub kõik ikkagi paika tagasi ja ka homod saavad aru, et enne neid olid heterod ühiskonna nurgakivideks ja nad on seda ka pärast neid. Sest heterotel on üks asi, mida homodel ei ole ega saagi kunagi olema – tulevik!
Heterod kindlustavadki tulevikku, tehes seda kohusetundlikult, hoolides järeltulijatest rohkem kui oma eralõbudest. Kui see nii ei oleks, kukuks ühiskond kiiresti kokku. Kas homod ja nende sinisilmsed toetajad seda tahavadki? Seades elunautimise ja enda erasoovide esikohale seadmist ja nende järgi tegutsemist, vabaduste nautimist ilma tagajärgede eest vastutamata esikohale, nad seda just teevadki. Toimiv ühiskond killustatakse ja viiakse mandumisse.
See, mis sellest kaosest võib sündida, võib olla nii hirmus ja ka homodele endile saatuslik, et targem oleks oma sõgeda homopropagandaga targu tagasi tõmbuma hakata. Sest vabadus, mille nad kätte võidavad, on näilik, pealesunnitud kõigile teistele. Mida see muud sünnitab kui vimma? Sest vägisi armsaks ei saada...

KRISTJAN MÄND

Autor on eestimeelne publitsist.
Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 16. numbris (märts-aprill 2013) ilmunud kirjutis.


Kuidas lehte hankida?
„Rahvusliku Teataja” omandamisest huvitatuil – ka tellijail! – tasub ühendust võtta e-aadressil tellimine[ät]rahvuslasteklubi.org või lehe piirkondlike levijuhtidega.

Levijuhid:
Põhja-Eestis:

Johanna Ranne
E-post:
johanna.ranne.armane[ät]gmail.com
Mobiil:
59037103
Lõuna-Eestis:

Osvald Sasko
Mobiil: 55542270
Lääne- ja Kesk-Eestis

Jaan Hatto
E-post: stuvsta[ät]hot.ee
Mobiil: 51903374

Levijuhtidelt saab ka varasemaid lehenumbreid. Üksiknumbri hind on üks euro.
„Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011. aasta juuli lõpust.
Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja” peatoimetaja

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP