RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 7. september 2014

Vahur Karus: me peame olema vaimselt valmis sõjaks oma kodudes


Rubriik: Arvamus
Scoutspataljoni endine ülem, kaitseväe juhataja nõunik kolonelleitnant Vahur Karus seletab ERR-i uudisteportaalile antud põhjalikus intervjuus muu hulgas lahti Ukraina valitsuse poolel võitlevate üksuste ebaedu põhjused, lahkab Ukraina armee võitlusvõimetuse tagamaid, analüüsib Eesti kaitsmist, Afganistani missiooni õppetunde ja kurnavust Scoutspataljoni seisukohalt. Ka saab selgeks, miks Islamiriik Iraagis võidutseb ja miks me ei või oma lastele lubada, et Eesti pinnal enam kunagi ei sõdita.
Kuidas Ukrainas toimuvat nimetama peaks? Lahingud on need kindlasti, aga kas see on sõda, sõjaline konflikt, mäss, terroristide tegutsemine...?
Arvestades ka [Venemaa kindralstaabi ülema] kindral Valeri Gerassimovi doktriini on tegemist sellega, et venelased on hägustanud sõja kui sellise mõiste. Nad ei räägi enam sõjast kui kindlast, mingil ajahetkel algavast ja lõppevast tegevusest, vaid nad räägivadki kestvast sõjaseisukorrast.
Minu kui sõjaväelase jaoks on [Ukrainas] tegu kahe riigi vahelise konfliktiga, kuhu on sisse toodud väga palju ebakonventsionaalseid elemente niinimetatud vastupanu- või vabadusvõitlejate näol.
Gerassimovi doktriin rajanebki paljus sellele, et tekib arusaamatus selle suhtes, millega tegelikult tegu on. Kasutatakse ära kohalikku toetajaskonda, kusjuures see toetajaskond tegutseb ka eriüksuste toetusel ja juhendamisel. See annab ühele kindlale riigile võimaluse oma käed puhtaks pesta ning samal ajal annab see „vabadusvõitlejatele“ – või „terroristidele“, kuidas keegi neid kutsub – võimaluse omada baasi, kuhu nende vastane kunagi ei pääse.
Selles, et Euroopas ei suudeta otsustada, mis asjaga tegemist on, on kindlasti oma osa ka generatsioonide vahetusel. Üle Euroopa domineerib poliitikas paljuski see põlvkond, kes pole kunagi pidanud sõjaga kokku puutuma. Isegi külm sõda on paljudele kui üldse midagi, siis mälestus.
Ma arvan, et paljude jaoks on mentaalselt raske samm võtta kätte ja öelda, et jah, meil on sõda. See tooks endaga kaasa ka palju igasuguseid muid tegevusi. Praegusel hetkel see n-ö nämmutamine või keerutamine selle ümber, millega meil tegemist on, ongi pigem selle kartuses, et kui me selle välja ütleme, siis mida see meie jaoks tegelikult kaasa toob.
Kas see Venemaa doktriin ei sea väga raskesse olukord ka NATO-t, kes peab mingil hetkel 5. artikli – teoorias muidugi ja loodame, et seda kunagi ei juhtu – käivitama? Sõja mõiste hägustumise ajastul aga on väga raske määratleda, millal sõda on alanud ja kus me peaksime selle artikli käivitama.
Ma arvan, et väga palju oleneb ka sellest, mida [rünnatud] riik ise deklareerib selle kohta, mis olukorras ta on. Ukraina on siiani ju hoidunud sõjaseisukorra väljakuulutamisest. See on ilmselgelt seadnud Ukrainale ka teatud piirangud – näiteks rahvuskaardi kasutamine siseriiklikel operatsioonidel.
Euroopas me ei kujutaks ju enam hästi ette, et kasutame sõjaväge riigisiseste olukordade lahendamiseks. Ajalooliselt, veel 100-150 aastat tagasi, pole see olnud probleem – politsei kui korra tagaja on riikide ajaloos suhteliselt uus nähtus ja see ülesanne on [varem] kogu aeg olnud sõjaväe käes.
Ukraina aga üritab toimuvat selgelt de-eskaleerida, näidata kui midagi, mida nad suudavad ohjata. Nii ongi nad pidanud kasutama väga palju rahvuskaarti, mis tegutseb vabatahtlikkuse põhimõttel. Keegi ei saa keelata lasta vabatahtlikke tegutsemast riigikorra tagamiseks.
Kas see, et rindel tegutsevad vabatahtlikud üksused, teeb sõjapidamisest ka raskema? Neil on ju regulaararmeest erinev väljaõpe ja ehk ka arusaam sõjapidamisest.
Ukraina jaoks on tegemist siiski juriidilise küsimusega ja riigiõiguse seisukohast annab vabatahtlike kasutamine tunduvalt rohkem tegevusvabadust. Kui sõjaväge hakataks kasutama omaenda inimeste vastu, siis tänapäevases mõistes ei oleks see väga hea märk sellest, et ollakse valitsejad omaenda maal.
Kuidas ikkagi seletada seda, et hoolimata arvuliselt justkui väga suurest armeest – tehnikat on, inimesi on – suutsid mässulised saavutada võrdlemisi palju edu Ida-Ukrainas? Krimmi annekteerimisest ei maksa rääkidagi.
Sõjapidamine või ükskõik millise korrakaitseoperatsiooni läbiviimine sõltub alati juhtimisest. Kui operatsiooni juhtkond ei suuda ära defineerida, millega tegemist on, mida on vaja saavutada ja milliste vahendite ning piirangutega, siis selles ei saa süüdistada üksuseid kui selliseid või sõdureid.
See on kindlasti üks asi, mis alguses mängis väga palju separatistide kasuks. [Ukraina valitsuse poolel] puudus arusaam, millega on tegemist – kas see on lihtsalt mingi rahva meeleavaldus, sõjaline tegevus, kallaletung Ukraina iseseisvusele...
Teine asi on, mis Ukraina sõjaväega on viimased 20-25 aastat toimunud. See on olnud organisatsioon, mis on olnud pidevas alarahastuses, kus 80 protsenti kaitse-eelarvest on kulutatud personalikuludele, mis tähendab, et paberil näeb see suur välja, aga reaalsus on see, et tegemist on sõjaväega, mida on tahtlikult nõrgestatud.
See tegelik võimekus tuleb praegu päevavalgele.
Kust see tahtlikkus on sündinud? Ebasõbraliku naaberriigi mõjutustegevusest?
Oma osa on kindlasti korruptsioonil, mis oli väga tihedalt seotud Janukovitši režiimiga – kõik need kaitseministrid, kes seal alguses vahetusid... see ei ole ka päris normaalne, kui 30 protsenti kaitse-eelarvest on arvestatud tulema kinnisvara müügist.
Kuidas aga seletada seda, et Ukraina pool võitlevad üksused on viimaste kuude jooksul edu saavutanud, viimaste nädalate jooksul aga selgelt positsioone käest andnud, loovutades nii strateegiliselt kui ka taktikaliselt olulisi paiku?
Siin on näha see pluss [mässuliste seisukohalt], mis seisneb tagala olemasolus: suurtükiväe tulelöögid Venemaa poolelt ja nüüd siis lõpuks ka tegelikult Vene üksuste reaalselt, füüsiliselt Ukrainasse sisenemine. Kui sa [Ukraina valitsuse poolel võitlevad üksused] oled seni sõdinud kergerelvadega – võib-olla mõningate toetusrelvadega – vastase vastu ja hakkad saavutama ülekaalu ning siis sekkub teiselt poolelt mingi lisajõud, kellel on tunduvalt vahendeid... See on kindlasti see, mis olukorda väga palju muutis.
Mingil hetkel toodi [Venemaa poolt] kogu võimsus separatistide taha ja saadeti Ukrainale lihtsalt väga tugev sõnum, et ükskõik mida te teete, meid te ei võida.
Kas lääs saab Ukraina toetuseks midagi teha? Kui Venemaa saab endale lubada seda, et ametlikult selle sõjaväelasi Ukainas ei ole – kui on, siis on puhkusel, mis siis, et kasutavad ametitanke ja -helikoptereid –, siis kas lääs näiteks ei saaks lubada endale seda, et 10 000 Marylandi merejalaväelast läheb puhkusele Ukrainasse ja võtab oma tööks ette nähtud helikopterid ja tankid kaasa?
Ma arvan, et... [vaatab taevasse, vastuse summutab parajasti üle lendavate NATO hävitajate hääl]
...vabatahtlikkus ja osalemine sellistes konfliktides ei ole kuhugi kadunud. Küsimus ongi selles, kas sa võid ka enda „töövahendid“ selleks kaasa võtta. Siin tekibki see konflikt, et kui riik ei taha end ametlikult [konfliktiga] siduda, siis /-/ vabatahtlikule sa ei saa kunagi kätt ette panna: ta reisib sinna, kuhu ta tahab, ta valib selle tegevuse, mida ta tahab, see on tema enda risk.
Ma arvan, et üks osiseid, kus Euroopa saab aidata, on ühest küljest rahaline toetus (relvasüsteemide ostuks, aga samal ajal ka tegelikult palkadeks) ning teisest küljest otseselt moodsa relvastuse andmine, eriti tankitõrjeks.
Te olete kindlasti sõjaväelasena jälginud mitte ainult Ukraina pool sõdivate üksuste varustatust, vaid ka võitlusvaimu. Kui kaua sellises olukorras võitlusvaim vastu peab?
See oleneb juhtimisest. Kui nüüd tõesti asjad liiguvad selles suunas, et Ukraina parlament kuulutab välja sõjaseisukorra, mis annab võimaluse kogu ühiskonna mobiliseerimiseks selle operatsiooni lõpetamiseks, siis võitlusvaim kindlasti tõuseb.
Praegu me näeme Ukrainas rahvuse teatud mõttes pealesünnitud sündimist. Kui siiani on olnud suhtumine selline, et venelased ja ukrainlased on üks rahvas, siis praegu me näeme väga selgelt, et Venemaa tegevus on viinud selleni, et ukrainlased defineerivad ennast järjest rohkem ukrainlastena – ehk siis mittevenelastena.
Eestlaste huvid on selles kriisiolukorras muidugi seotud sellega, et me tunneks end kaitstuna. President Obama käis Tallinnas, teatas, et kui on vaja, võite te meie peale loota... aga kuidas ikkagi praktikas sellega on? Meil on praegu umbes kompanii, isegi vähendatud kompanii jagu USA dessantväelasi. Kui suur heidutusvõime sellise väikese USA väeüksuse olemasolul on? Vähem asjatundja võib arvata küll, et kui keegi tahab teisel pool idapiiri Iskanderile hääled sisse lüüa, siis ta mõtleb kaks korda – et äkki ma saan mõnele jänkile pihta ja see tähendaks paksu pahandust.
See on alati kahe küljega münt. Ühtpidi on Ameerika Ühendriigid väga selgelt deklareerinud, et meie sõdurid on siin, nad on eesliinil, kui te midagi üritate, siis saavad nemad pihta, mis tähendab, et te olete meiega sõjategevuses. Teine asi on kohaliku elanikkonna motivatsiooni tõstmine ja mõnes mõttes ka maharahustamine.
See kompanii hakkab omama järjest suuremat kaalu, kui siia tõesti eelpositsioneeritakse üksus – mis tähendab, et jah, korraga on kohal ainult kompanii, aga väga kiiresti on võimalik sellest kompaniist kasvatada pataljon või brigaad. Sellisel juhul annab see väga tugeva heidutusefekti.
Eesti peaks viimaste arengutega siis rahul olema. Kas sõjalises kontekstis on meil jõuluvanale esitatavas soovide nimekirjas veel midagi, mis võiks olla tore kaitsevõime kasvatamise seisukohalt?
Me oleme saanud NATO abiga esmased võimelüngad suuresti ära kaetud, ennekõike läbi Balti õhuturbe rotatsiooni. Õhukaitse on [olnud] meie kõige suurem küsimärk – kui me oleme NATO-ga rääkinud, siis me oleme alati öelnud, et jalaväelasi me võime palju välja panna, aga meil on vaja korralikku toetust õhust ja õhukaitset. Muuga saame ise hakkama.
Kas Ukrainas peetavates lahingutes on midagi sellist, mida tuleks konkreetselt Eesti kaitsmise kontekstis kõrva taha panna?
Õppetunnid seisnevad ennekõike selles, et n-ö rohelistele mehikestele tuleb väga kiiresti reageerida. Ei saa jääda aia peale kõlkuma, püüdes otsustada, mis see nüüd siis on. Esimene faas – esimesed päevad, esimesed tunnid – on otsustava tähtsusega selles mõttes, et kuidas me taolise probleemiga tegelema hakkame.
Selle jaoks on meil aga organisatsioon täiesti olemas – Kaitseliit on parim võimalus tagada siseriiklikku julgeolekut ka sellistel juhtudel. See annab omakorda poliitilisele juhtkonnale võimaluse otsustada, kuidas edasi minna.
Kaitseväge on nimetatud ühest parimaks lõimumisorganisatsiooniks Eestis – lisaks jalgpallikoondisele. Samas kohtab ikka ja jälle kerget kahtlust, et aga mis siis kui me koolitame vene soost noori mehi, anname neile sõjalise väljaõppe ja kui tekib kriisiolukord, siis nad pöörduvad meie vastu, osutudes viiendaks kolonniks. Kui põhjendatud selline hirm teie arvates on?
Ma võin öelda, et Scoutspataljonis nende meeste lojaalsus on ilmselgelt teistel alustel kui võib-olla ülejäänud ühiskonnas. Mehed on kokku kasvanud läbi Afganistani missiooni, läbi Iraagi... kus iganes me oleme olnud. Seal mehed sõdivad üksteise eest. Kuidas see ülejäänud ühiskonnas kaitseväes on... ma ei taha spekuleerida.
Väga hea, et jõudsime Scoutspataljonini. Teil on kogemus nii selle juhina kui ka missioonidelt Afganistanis. Afganistanis on üks ajajärk läbi saanud, NATO juhitud operatsioon on suures osas möödas. Millised Afganistani õppetunnid meie jaoks on? Kas seal tehti kõik õigesti?
Seal tehti täpselt nii palju kui me sel hetkel oskasime ja teadsime – tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus. Olles ka ise olnud juures, kui kindralmajor [Riho] Terras kohtus Afganistani kaitseväe juhataja kindral [Sher Mohhamad] Karimiga ja nähes seda enesekindlust, mis Afganistani julgeolekujõududel on tekkinud... Möödunud aasta sügisest on Afganistanid julgeolekuteenistused täielikult vastutanud operatsioonide läbiviimise eest. Kahe valimisvooru turvamisega, mis on olnud täielikult nende endi ülesanne, on nad täielikult hakkama saanud. Afganistani armee on kindlasti teinud edusamme oma jõu organiseerimisel ja selle kasutamisel.
Jah, nad vaavad veel toetust väljaõppemissiooni näol – ja kindlasti ka majanduslikku toetust. See on väga vajalik, andes esiteks teadmise, et NATO ei ole neid maha jätnud ja teiseks tagades väljaõppelise kvaliteedi hoidmise.
Millised Eesti kaitseväe konkreetsed õppetunnid Afganistanist on? Kas näiteks mässuliste tegevusest liitlasvägede vastu on ka midagi õppida?
Oma vastaselt on alati midagi õppida. Mis nüüd need täpsed asjad on, selle osas ma ei hakka detailidesse minema, aga kõik need kaheksa aastat oleme me vaadanud, kuidas käitub meie vastane ja sättinud oma tegevusi selle järgi.
Kolm aastat tagasi andsite te Postimehele intervjuu, mida te võib-olla olete kahetsenud, aga te tõdesite seal, et kui see oleks teie teha, tooksite te mehed Afganistanist „kas või hommepäev“ koju. Kui kulutav see vastutus Afganistani missiooni eest Scoutspataljonile oli?
See on ühele pataljonile väga kurnav arvestades ka seda, et Scoutspataljon ei olnud sellel ajal kunagi täiskomplekteeritud. Ehk tuli võtta äsja missioonilt tulnud mehed ja täita nendega kohad järgmises missioonis, et kogu üksus saaks toimida.
Ma ei kahetse seda intervjuud. Arvan, et pigem aitas see kaasa sellele, et üldse tekkis diskussioon teemal, kuidas, mis tingimustel ja millal me sealt ära tuleme. Enne seda räägiti Eestis kogu aeg, et oleme seal nii kaua kui vaja.
Ühe kompanii mehitamine [välismissioonil] tähendab seda, et kodus peab olema vähemalt kolm samasugust kompaniid. Kui seda ei ole, siis tegelikult n-ö põletatakse rasva, mida oleks tegelikult vaja üksuste taastootmiseks. Võib-olla paljud inimesed ei tea, aga eelmisel neljapäeval oli esimene päev alates Scoutspataljoni loomisest, mil kõik scout'id on kodus – ehk meil ei ole väljas ühtegi missiooniüksust.
Kas sellises ajaloolises olukorras jälgitakse poliitikute otsuseid kuidagi hinge kinni pidades ka – et nad nüüd ei otsustaks jälle mõne missiooniga liituda!?
Scoutspataljon on nii palju professionaalid, et kui on vaja minna, siis minnakse ja tehakse professionaalselt oma töö ära. Küll aga on Scoutspataljonil praegu väga selge ülesehitamisprojekt, mis on seotud ka NATO kiirreageerimisüksuste loomisega 2016. aastal, kuhu me paneme koos lätlaste ja leedulastega terve pataljoni. Praegu on Scoutspataljonil see periood, mida ma igatsesin ise pataljoni ülemana – et saad oma pataljoni rahulikult aastaga välja õpetada ja siis on võimalik uuesti missioonirutiini tagasi minna.
Mõnevõrra on kritiseeritud seda, kuidas Eesti riigi struktuurid hoolitsevad nende sõjaväelaste eest, kes tulevad missioonilt ja peavad tsiviilühiskonnaga hakkama saama. Kuidas see pool on tänaseks arenenud – on see piisav?
Meie tugiteenused on väga võimsalt arenenud. Üks asi, mis annab meie veteranidele väga suure toetuse, on kaks aastat toiminud veteranipoliitika.
See probleem, et sõdur otsustab minna tsiviilühiskonda ega harju seal ära, on murekoht nii palju, et sõjaväestruktuuris on tal alati ümber Jaan, Kalle, Madis või Meelis, kes teda vaatab. Tal on alati ümber inimesed, keda ta saab usaldada ja kui nad näevad, et inimesega ei ole kõik korras, siis nad toetavad ja suunavad teda, räägivad ülematega ning inimene saab professionaalset abi.
Kui ta läheb tsiviilühiskonda, siis paraku me ei saa neid sellisel tasemele jälgida. Sealt võib tekkida probleeme. Kuid Eesti riik on vähemalt kaitseväe poolelt teinud kõik, mis võimalik, et selliseid asju ära hoida.
Ma tean, et Iraak ei ole teie jaoks võib-olla kõige tuttavam paik, aga kasutan siiski ära fakti, et militaarasjatundja on käepärast. Kaugelt vaadates laiutab nii mõnigi meist käsi, vaadates Islamiriigi nime võtnud rühmituse edu – mitte ainult kodusõjast rebitud Süürias, vaid ka Iraagis on suuri piirkondi vallutatud. Samas on lääneriigid Iraagi armeed kaua koolitanud ja matnud sinna palju raha. Kuidas seletada seda, et see armee siis viskab relvad käest ja annab ära ulatuslikud alad?
Selle probleemi taust on tegelikult ilmselgelt poliitiline ja sotsiaalne. Analüüsid näitavad, et väga paljuski šiiitide ja sunniitide vahelise konfliktiga. Väeosad, mis ei ole rahul keskvalitsusega, annavad oma relvad üle, lähevad vastase poole üle. Millal? Siis, kui nende juhtkond põgeneb...
Ehk et seal on mitu erinevat kihti, mis saadavad kokku, kui ühelt poolt on rahulolematus poliitilise riigiorganisatsiooniga, teiselt poolt on see sotsiaalne. Kui lojaalsus ehitatakse üles ühele juhile kas riigi või väeosa tasandil, siis sel hetkel, kui see inimene oma elu pärast kartes ära jookseb, laguneb struktuur laiali.
Võib-olla oleks pidanud ka Iraagis jätkama väljaõppega, andes Iraagi üksustele vajaliku enesekindluse.
Eestimaa pinnal peeti lahinguid viimati üsna täpselt 70 aastat tagasi. Samas algas meil 1. septembril õppetöö ja mitukümmend tuhat last läks kooli. Kas me võime neile lubada, et nende eluajal sellel pinnal enam lahinguid ei peeta?
Me ei saa seda kindlasti lubada. Julgeolekuolukord, mille Venemaa on loonud – suuresti läbi Ukraina – näitab, et me ei saa ette arvestada. Inimesed on tänulikud selle üle, et president Obama käis siin ja lubas abi. Tahtmata olla kuidagi negatiivne või kuidagi tõmmata motivatsiooni alla... inimesed peavad väga selgelt mõistma, et isegi kui need Ameerika [Ühendriikide] väed tulevad, siis me sõdime oma kodudes. See on meie maa, mille eest me hakkame sõdima ja selleks peab olema valmis, ka mentaalselt.
Seda ei tähenda, et hakkame hirmutama, et homme tuleb sõda, vaid tuleb lisada teadlikkust sellest, et meie vabadus ei ole enesestmõistetav. Jah, meil on liitlased, jah, meil on julgeolekugarantiid, aga kui see sõda tuleb, siis me sõdime enda kodus.
Aga me võime nendele noortele inimestele vähemalt lubada, et...
Nad on kaitstud.
...me ei anna alla, nagu 1939. aastal?
Selle kohta on kindral Terras öelnud, kui temalt on küsitud, miks me panustame nii palju Eesti riigi kaitsesse: me oleme juba katsetanud seda varianti, et me ei sõdi. Me nägime, mida see kaasa toob. Nüüd me teame, et me peame sõdima.

Allikas: http://uudised.err.ee/v/arvamus/a8477316-54c5-4578-acc4-21f3fabf4ae4

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP