RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 29. november 2018

Tarandi-juhtum, EKRE ja tiblakultuuri sissetung

„Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati.” See ütlus on meeles kõigil, kes elasid sotsialismiajal ja mäletavad veel hästi toonast töössesuhtumist. Eriti vene kultuuriruumis. Meil, eestlastel, oli siis hea näidata end sellise suhtumise esindajate kõrval tööka ja kultuursena. Teisisõnu: valge inimesena.
Ometi saab seda ütlust kasutada ka äsjase Tarandi-juhtumi iseloomustamiseks, meeldigu see meile või mitte.

Esmapilgul on õigus justkui täiel määral Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) poolel. Tõepoolest, EKRE 26. novembril 2018 Toompeal korraldatud meeleavaldus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ränderaamistikuga liitumise vastu oli väga üllas, lausa ainuõige. Õige oli seegi, et seda koosolekut häirima läinud Indrek Tarandile näidati koht kätte. Tarand noris teadlikult muhku (käitumisteadlased ütleks selle kohta peenemalt: kompas piire), ja saavutas oma eesmärgi. Olnuks ränk viga lasta piirikompajal pääseda terve nahaga. Sest see vaid süvendanuks kompaja karistamatusetunnet.

Kõik olnuks justkui kena. Aga… Ja see „aga” on juba väga murettekitav. Nimelt: meeleavaldajad lõid lamavat Tarandit jalaga. Kordan: lõid isikut, kes oli maas ega saanud end kaitsta, jalaga.
Maaslamajat lüüa pole aga eestlasele omane. See on omane tiblakultuuri esindajatele. Ka neile, keda nõukogude ajal kutsuti tšurkadeks. Eestlane võib olla oma vastase peale ükskõik kui vihane, aga kui on tolle virutanud pikali, siis lebajat enam ei löö. Siis on võitlus läbi.

Ületulnud poluvernikute kahjulik üliinnukus

Nüüd tasub endalt küsida: kuidas läks asi nii kaugele, et tiblakultuur pääses kahjustama juba eestimeelse poliitjõu korraldatud üritust? Mis on selle eellugu?

Eellugu on aga sama lihtne kui kurb. Nõukogude ajal tekkis Eestis võrdlemisi arvestataval hulgal segaperekondi, kus üks vanem oli eestlane, teine aga mitte-eestlane (enamasti vene, idaslaavi ehk laiemalt nõukogude kultuuriruumist). Nende järeltulijaid kutsuti poluvernikuteks. Osa poluvernikutest „tuli Eesti poole üle”: hakkas innukaks Eesti patrioodiks. Oma särtsaka iseloomu tõttu koguni innukamaks kui tõupuhas eestlane ise ongi. Ületulnute meelsus on niisiis täiesti õige, nende „kaasavara” (loe: mitte-eesti liinis esivanemailt päritud isikuomadused) aga kaugeltki mitte alati. Nad võivad oma ülipüüdlikkuses „vindi üle keerata”: tahta head, kuid „välja tuleb nagu alati”.
Tarandit jalgadega peksnute puhul lõigi välja ületulnute mitte-eesti „kaasavara” halb osa. Võimalik, et seda vahejuhtumit näinud (olgu siis kohapeal või video vahendusel) isikud, kes pole meie kultuuriruumist, kogesidki äratundmisrõõmu, mõeldes endamisi näiteks nii: „Vot malatsõ! Bjut etovo gandona uže patšti kak naši! Tak jemu i nado!” Ainult et eestlasele, põhjamaise kultuuriruumi esindajale jättis selline vaatepilt küll ebameeldiva mulje.

Peksti jalgadega, kuigi jättis päästikule vajutamata

Mulle meenus kohe üks mõneaastatagune, Tarandi-juhtumiga üpris sarnane teleuudis Bulgaariast. Nimelt näidati toona, kuidas Bulgaaria türklaste erakonna koosolekul oli keegi tahtnud erakonna esimehe või mõne muu võtmekuju maha lasta. (Kumma nimelt, ma enam ei mäleta; aga see polegi tähtis. Tähtis on põhimõte.) Näidati, kuidas tulistadasoovija seisis, püstol käes, laval ja sihtis oma sihtmärgiks olevat poliitikut. Siis aga mõtles korraga ümber ega vajutanudki päästikule.
Lähedalseisjad kargasid püstolimehele kohe kallale (küllap ise siiralt uskudes, et poliitmõrv hoiti ära ainult tänu nende välkkiirele sekkumisele), lõid tol esmalt relva käest, virutasid seejärel ta pikali ning kukkusid raevukalt jalgadega peksma. Ka pähe. Või lausa ennekõike pähe. Kuigi pekstav oli juba ammu ohutuks tehtud ja pikali maas.

Püstolipäästikule mittevajutanu oli noorepoolne, kõrgelaubaline, aaria tõutunnustega mees. Kõigi märkide järgi otsustades intelligentne. Igatahes niipalju kindlasti, et taipas viimasel hetkel: kõnealuse poliitmõrvaga ei lahendataks sisuliselt midagi, küll aga ohverdataks tema kui kasulik idioot. Sellist saatust ta endale aga ei tahtnud.
Toonane Bulgaaria-pilt on mul siiani silme ees. Tunnistan: minu austus ja kaastunne kuulus toona ja kuulub praegugi sellele, kes leidis endas jõudu keelduda hakkamast kasulikuks idioodiks. Olgu või viimasel minutil, aga siiski leidis. Teda elajalikult peksnud kambale seevastu ei leidu mul lugupidamisepiiskagi.

Füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid

Selguse huvides lisan kohe: Indrek Tarandist mul kahju pole. Ta käitus nagu tõeline provokaator, kes on veendunud oma karistamatuses, ja sellisena vääris füüsilist noomitust ilma vähimagi kahtluseta. Aga: füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid. Kes neid rikub, see muutub ise halvemaks kui sellise noomituse saanu.

Indrek Tarandil on arvestatav osa tegusaid eluaastaid veel ees. Meil pole põhjust arvata, et temaga ei võiks toimuda samasugune nägijakssaamine nagu toimus 1930-ndatel Belgias Léon Degrelle’iga. Oli ju ka Degrelle selline poliitik, kes eelistas rahvusaatele mitutki muud, eluvõõrast, et mitte öelda: lauskahjulikku asja. Ent ta ei jäänud nii madalale arengutasemele, vaid arenes edasi. Avastas enda jaoks rahvusaate olulisuse, andis oma väljapaistvad võimed rahvusaate teenistusse, ja sai viimaks tõeliseks (sõja)sangariks, kes tuli raskel ajal appi eestlastelegi.
Ja veel üks oluline meeldetuletus: eesti rahvas võlgneb just Indrek Tarandile tänu selle eest, et meie aja üks kurikuulsamaid dokumente, õigusega psühhopaatide soovunelmaks nimetatud „Euroopa manifest” on kättesaadav ka eesti keeles.

Maailmaparandamine algab iseendast. EKRE saavutab edu seda kindlamini, mida põhimõttekindlamalt roogib välja oma puudused. Siis ei teki eestimeelsel inimesel EKRE üritusele tulles enam hirmu sattuda tiblakultuuri järelmite ohvriks.
Indrek Tarandile (või teistele temasugustele) „pasunasse anda” on lihtne. Kambakesi ühe vastu veel eriti. Hulga raskem, kuid see-eest tõeliselt kiiduväärne on aga teha pidevat ja leppimatut tööd isiklike nõrkuste ja pahede kõrvaldamisel, et olla heaks eeskujuks kõigile, kes Lahenduseteadjaid otsides üha meeleheitlikuma pilguga ringi vaatavad.

Tõnu Kalvet

Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/eesti/12-artiklid/245-tarandi-juhtum-ekre-ja-tiblakultuuri-sissetung

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP