Mart Helme: Üheksandast maist – emotsionaalselt ja irooniliselt

Mart Helme, suursaadik

www.DELFI.ee

Foto: Andres Putting

Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega seotud sündmused ei tähenda impeeriumimeelsele mitte midagi muud kui „vabastatud“ rahvaste tänamatust.
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart on öelnud, et sõna okupatsioon solvab siinseid venelasi. Jättes kõrvale selle, et ka Mihhail Kõlvart ise ei saaks tõenäoliselt olla Tallinna aselinnapeaks, kui me poleks pidanud viiskümmend aastat elama okupatsiooni ja sellega kaasnenud idapoolse massimmigratsiooni tingimustes, tahan ma öelda, et mind isiklikult solvab, et venelased ikka veel ei tunnista Balti riikide okupeerimist ega näita üles vähimatki soovi siin tehtu eest vabandust paluda.
Teema on loomulikult eriti aktuaalne seoses 9. mai järjekordse tähistamisega. Rõhutaksin: noorem põlvkond, kes selles entusiastlikult osaleb, tunnistab seeläbi täiesti üheselt, et ei pea Nõukogude Liidu poolt toime pandud kuritegusid kriminaalseteks, vaid tunneb nende üle uhkust. Vastuargument, et Punaarmee vabastas Eesti (ja Euroopa) fašismist, on õige üksnes formaalselt. Sest „vabastamine“ asendus käigu pealt uute vägivallarežiimide kehtestamisega mitte ainult Balti riikides vaid ka „vabastatud“ Ida-Euroopas.
Aga vaadakem sündmusi järjest: vabade valimiste asemel – nagu lubatud liitlastele Jaltas – korraldasid nõukogudelased Poolas verise poliitiliste mõrvade, tagakiusamise, eksiili peletamise ja ärakeelamise kampaania. Tšehhoslovakkias viidi 1948. aastal läbi riigipööre, mille käigus riigi välisminister lihtsalt oma kabineti aknast tänavakividele surnuks visati. Ungaris kehtestati marustalinistlik režiim, mille vastu meeleheitele viidud madjarid 1956. aastal lõpuks relv käes välja astusid.
„Vabastatud“ rahvaste tänamatus
Ida-Saksamaal suruti nõukogude okupatsiooni julmusest šokeeritud rahva vastupanu 1953. aastal tankide abil maha. 1948. aastal oli sellele eelnenud Berliini blokaad, mis kukkus läbi üksnes tänu USA presidendi Harry S. Trumani südile vastutegutsemisele. Samal aastal toetas N Liit kommunistide riigipöördekatset Kreekas ja proovis oma mõjusfääri haarata Türgit.
Rumeenias ja Bulgaarias kehtestati kohalikud stalinismi variandid juba 1945. ja 1946. aastal. Ainus tõsisem tõrge tekkis Jugoslaavias, kus partisanisõja kangelane Jossip Broz Tito keeldus hakkamast Jossif Vissarionovitši marionetiks. Titol jätkus jultumust elada üle ka Stalini poolt korraldatud atentaadikatsed ja saata pärast teist ebaõnnestunud üritust nõukogude diktaatorile sõnum: kui veel kord üritad, lasen sind ennast tappa. Sõnum jõudis kohale.
Impeeriumimeelsele tähendab kõik eelpool kirjeldatu ometi ei midagi muud kui vabastamist. Ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega seotud sündmused ei tähenda jällegi muud kui „vabastatud“ rahvaste tänamatust.
Ent solvumisest veel. Andestamine on muidugi õilis, ent andestada saab vaid siis, kui andestust palutakse. Ma ei näe okupatsiooni mainimise peale solvujates hoiakut, et ma võiksin andestada neile kasvõi minu perekonnale põhjustatud kannatuste eest. Näiteks selle eest, et mu isa pidi ennast oma elu päästmiseks aastaid varjama, kuna oli võidelnud saksa mundris Eesti taasokupeerimise vastu punaste poolt. Või selle eest, et nõukogude armee leitnant temalt püstoliga ähvardades abielusõrmuse röövis. Või selle eest, et kaks nõukogude armee (õnneks relvastamata) reameest minu ema vägistada püüdsid – ebaõnnestunult, kuna mu omasid mitte kunagi hätta jättev isa vahele suutis astuda.
Georgi lint kui rusikas nina all
Ma olen valmis andestama, aga mitte neile, kes mulle Georgi linte nina alla topivad ja solvunult pikali pilluvad, kui sõna okupatsioon kuulevad. Nende inimeste hoiak on mulle üheselt selge: Georgi lint on omamoodi rusikas, mis mulle nina alla pistetakse, et ma aru saaksin – me kavatseme teid kunagi uuesti „vabastama“ hakata.
Minu sõnum siin on neile aga sama selge: täpselt nii nagu minu isa, kavatsen ka mina sellele kõigi minu käsutuses olevate vahenditega vastu seista. Isegi kui ma lõpuks kaotama peaksin. Erinevalt Eesti valitsusest ei looda ma aja ja uute põlvkondade pealekasvamise peale. Vene imperialism on nagu surematu Kaštšei. See ärkab ikka uuesti ja uuesti üles. Ja sellele tuleb ikka uuesti ja uuesti vastu astuda.
Mis puutub sellesse, et 9. mai on ka Euroopa päev, siis siinkohal kasutaksin ma üksnes tsitaati Soome mõtlejalt Timo Vihavainenilt: „Kunagi oli liikvel anekdoot, milles poliitikud väitsid, et rahvas on kaotanud nende usalduse, järelikult tuleb valida uus rahvas. Nüüd on nali saanud tõeks. Arvamusliidritena mõtlevad presidendidki just nii trafaretselt, nagu oravaratta keerutajatelt võibki oodata. Teoksil on rahva väljavahetamine, et kujutletud õnn, mida talle kavandatakse, võiks teoks saada.“
Eks näinud me seda must-valgel ka Riigikohtus toimunud arutelul ESM-i üle, kus Euroopa parim rahandusminister saabuva õnne õhinas demagoogilisi käibefraase pomisedes vaesuse importi õigustas ning oma rahva laia maailma küüditamise hõlbustamiseks lisaks uksele ka aknaid lahti kangutada üritas.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=64368683