VABAMÕTLEJA: Eestis kehtib endiselt feodaalkord

Autor: Einar Eiland

Rooma oli antiikaja kõige kaasaegsemaid linnu, kuid ka tema ilus fassaad ei suutnud varjata hiilguse tõelist sisu. Kasvavat ebavõrdsust vaeste ja rikaste vahel ning ühiskonna ebatervete sõltuvust orjatööjõust. Tema parlamenti olid koondunud riigi parimad pojad, samal ajal kui peatänavaid ääristasid kerjused. Vaesusesse sattumine muutus ajapikku vältimatuks, kuna töökohtasid nappis kuni selleni, et mittekvalifitseerunutele polnud üldse tööd. Töötute ja rahulolematute meelepaha allasurumiseks oli vaja korraldada meelelahutusüritusi, et hoid neid korralageduste korraldamisest eemale.  Seega loodi hulgaliselt mänge, etendusi ja muid meelelahutusüritusi, mis maksti kinni riiklikest vahenditest. Nii loodi alus ka olümpiamängude tekkeks. Esialgu finantseeriti vaid hobuvankritel võiduajamisi, kuid kui nende populaarsus hakkas kahanema, hakkas rahvas nõudma aina ekstreemsemat meelelahutust. Kuna vallutatud alade hulk kasvas ja sealt saabusid lõputud orjakaravanid, siis otsustati orje hakata kasutama meelalahutustööstuses. Nõnda jõuti gladiaatorivõitlusteni, kus etendusest osavõtjad pidid areenile jätma elu. Et rahvas imperaatorite vastu häält ei tõstaks, oli vaja korraldada lõikuspidusid ja dionüüsiaid, mille rahvas pidi läbi maksude kinni maksma, kuid mille raha eralduste ülelõpmata õnnelikud oldi. Õnnelikud olid ka võimuesindajad, sest purjus ühiskond ei olnud võimeine esitama pretensioone imperaatorite tegevusele ja võim võis selleks ajaks jalad seinale visata. Kokkuvõttena olid rahva meeled nii lahutatud, et puudus igasugune arusaam ühiskondlikest protsessidest. Tänapäevaks on muutunud vaid see, et Rooma amfiteatrite rolli täidab kõikvõimas meedia.

On väidetud et demokraatlikus riigis teostavad võimu rahvapoolt valitud esindajad. Antiikajal moodustus valijaskond orjapidajatest endist ja ka valitavad said olla vaid orjapidajad ise. Orjapidajad said hääletada vaid iseenda väljakäidud arenguideede seast. Orjad selles demokraatlikus riigis hääleõigust ei omanud, nende ülesandeks oli kas alluda orjapidajatele või surra gladiaatoriplatsil ja mida rohkem neid suri, seda  rohkem jäi järgi toitu, millest järelejäänud  dionüüsiatel rõõmu tunda. Kokkuvõttena sai ühiskonnas juhtivaks arengumootoriks loomalikud instinktid, mitte tervel mõistusel baseeruv ja ühiskonna huvides toimiv inimsus.

Antiikaja näidete alusel võib väita, et Eestis kehtib endiselt feodaalkord

Eelneva tagajärjel kujunes antiikajal olukord, kus demokraatlikud ja rahvavõimul baseeruvad otsused ei võimaldanud enam kaoses korra saavutamist, sest meelelahutus oli oma töö teinud ja rahva iseolemisvõime purustanud. See võimaldas võimu järkjärgulist liikumist imperaatorite kätte. Edasi liikus imperaatorite tegevus üldse väljapoole seadust. See tõi kaasa vastutustundetuse ja sotsiaalse rahulolematuse kogu ühiskonnaarengus, mida vaid sõjaväe ja salateenistuse abiga ohjata suudeti. Nii sai alguse Rooma impeeriumi lagunemine.

Tekib vaid küsimus, mis siis on muutunud kaasajal, võrreldes antiikse feodaalkorraga? Meie riik särab ja hiilgab pealiskaudsel vaatamisel samamoodi kui Vana-Rooma. Alates tiigrihüpetest, teadmistepõhisest riigist, kuni euroliidu hiilguseni. Lähimal vaatlusel aga selgub, et „tiiger“ on juba aastaid ratastoolis. Teadmised olukorra lahendamiseks puuduvad ja euroliit on muutumas maailma vanadekoduks. Erinevalt antiikaja Roomast lastakse tänapäeval orje küll valima, kuid nad võivad teha valikuid endiselt vaid imperaatorite poolt etteantud valikute seast. Vahe on vaid selles, et orjade poolehoid tuleb tänapäeval läbi valimisreklaamide endale osta. Demokraatiaks ehk rahvavõimuks on sellist ühiskonda küll raske pidada, kuid kõikvõimsa meedia abiga on õnnestunud edukalt luua seegi illusioon.  Niinimetatud demokraatlikest valimistest kujuneb selles riigis indulgentside avalik müügikampaania, kus ülikud ja orjapidajad saavad enda tegemisi või tegematajätmisi rahvale meeltelahutuslike ilukõnedega õigustada.

Sellisel meelahutusühiskonnal on omane luua kangelasi (gladiaatoreid) erinevatel spordiüritustel või muudel elualadel. Vastavalt teenetele kujundatakse nendest, kas kangelased või märtrid. Kangelaslikkust saab aga hinnata märtrite laibahulkade järgi. Kuid peale meelelahutustööstusest väljaviskamist on ka kangelased kasutud ja nende spordiminevikust tulenevad haigusrahad tuleb neil endal kanda.

Teisalt hakkab demokraatia tänapäeval koonduma kõikvõimsa bürokraatia kätte, kes imperaatorite ja orjapidajate soovidele vastavat seadusandlust kujundavad. See võimaldab imperaatoritel vastutusest distantseeruda ja nautida süüdimatu võimu oreooli. Bürokraatia ülalpidamine pole imperaatoritele kallis, sest bürokraatide ülalpidamise maksavad kinni orjad ning võimueliidil ei kulu selleks sentigi. Teinekord aga piisab selleks orjapidajate poolt palgatud presidentidelt heakskiidust, see peab looma bürokraadile meelekindlust rahva peedistamisel. Vastasel korral on bürokraatidel oht langeda orjarahva sekka ja see talle ei meeldi. See on peamine, mis sunnib bürokraatiat võimu teenindama.

Fakt et Euroopa Liidu liikmesriikidel on vähem õigusi enda majanduse reguleerimiseks, kui USA osariikidel ei huvita kedagi. Nende realiseerimine on töö mitte meelelahutus, seega ei kuulu tegevussfääri. Isemajandava Eesti ideaal - milleks see riik üldse taasloodud sai - on aga meelelahutustuhinas ununenud või kannavad lahendid tänaseks poliitise arengu silti. Poliitika on aga  tavakodaniku jaoks kui rebaste kärntõbi, millesse keegi jääda ei taha.

Kuid kui rahvas ei taha tegeleda poliitikaga, siis varitseb oht, et neid hakkavad valitsema hullud

- on öelnud Aristoteles 300 aastat e.m.a. Ilmselt ongi hullud meie riigitüüri juurde saanud, sest kuidas muidu nimetada olukorda, kui oleme suutnud 21 sajandi võimaluste juures luua feodaalkorra mudeli alusel toimiva riigi.

Allikas: http://www.vabamotleja.info/
 _________________
Lugege lisaks meil kehtivast "demokraatiast ": http://rahvuslane.blogspot.com/2011/12/matti-ilves-demokraatiast.html
M.I.