MATTI ILVES: AJAKIRJANDUSVABADUSEST
See on väga kõrge koht ja paneb meie valitsust, Riigikogu, ning paljusid lihtsameelseid kodanikke rõõmustama meil valitseva ajakirjandusvabaduse ja sellega kaasaskäiva demokraatia üle. Kuidas on olukord demokraatiaga meie osariigis, sellest kirjutasin SIIN.
Valitsejatel on õnnestunud väga hästi varjata ajakirjandusvabaduse puudumist Eestis, nii, et isegi Piirideta Reporterid on suudetud ära petta.
Tegelik olukord on aga masendav. Meil on ajkirjandusvabadust täpselt samapalju kui oli omaaegses Nõukogude Liidus, võis seal ju täiesti vabalt kiita Kommunistlikku Parteid ja selle poliitikat. Samuti võib meil kiita Euroopa Liitu, Eesti valitsust ja kartelliparteisid, ning teha seda täiesti vabalt. Ajakirjndusvabaduse mulje jäätakse sellega, et aeg-ajalt kajastatakse parteidevahelisi mittemidagi ütlevaid pisinaginaid, mõningaid korruptsiooninäiteid ja üks erakond on muudetud justkui peksupoisiks.
Olete te kunagi lugenud artikleid meie suuremates ajakirjandusväljaannetes "Postimees" ja "Päevaleht" Eesti ühe suurema erakonna - Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kohta? Muidugi ei ole, sest neid lihtsalt ei ilmu. Vähe sellest, ükski väljaane ei avalda ka ühtegi selle erakonna pressiteadet.
Mulle on saanud täiesti kindlatest allikatest teatavaks, et maakonnalehtedele, kes kuuluvad Postimehe kontserni on keeld peale pandud avaldada infot EKRE kohta.
Vaat, selline on siis "ajakirjandusvabadus" eestimoodi! Muidugi on partokraatia kehtestanud parteid hirmul konkurentsi pärast, sest moodustatud erakonna sihiks on seista tõeliselt rahva huvide eest ja võtta Euroopa Liidult võimalikult palju võimu tagasi meie riigile. Lugege erakonna pöördumist SIIT.
Euroopa Liit on meie ajakirjanduse püha lehm, selle otsuseid võib küll veidi kritiseerida, kuid välistatud on näiteks välja tuua seda, et 85% meil kehtivaid seadusi tulevad EL-st ja sellega on kaotanud Eesti sisuliselt otsustusõiguse oma huvide eest seismisel.
Ega siis ei sattunud KaPo aastaraamatusse juhuslikult euroskeptiline professor Ivar Raig. See pidi olema kõigile hoiatuseks, et E Liidu kritiseerimine ja selle otsustele vastuseismine on osariigis ja selle ajakirjanduses keelatud ja tulevikus võib lõppeda ka karistusega. Ajakirjanikud jälgivad selliseid märke tähelepanelikult ja nii lisandub otsesele tsensuurile veel ka vabatahtlik.
Foto: Ilmar Saabas
2 kommentaari:
Lugupeetud autor ajab veidi môisted sassi. Vormilises môttes ei järgi rahvusvaheliselt môistetud ajakirjandusvabaduse indeksid sugugi seda, mis teemasid kajastatakse. Näiteks Inglismaal, kus Ruppert Murdochi News Corporationi süüdistatakse samuti oma poliitilise agenda pealesurumises vôi Ameerikas, kus vabariiklased peavad New York Times'i demokraatide häälekandjaks, ei arvata kummalgi juhul, et tegemist on ajakirjandusvabaduse probleemiga. Mis on siis ajakirjandusvabadus? Ajakirjandusvabaduse puhul arvestatakse kôige lihtsamalt ajakirjaniku tööd takistavaid tegureid. Näiteks, kas ajakirjanik on oma töö tôttu sattunud isikuvastase kuritöö ohvriks vôi on ta koguni tapetud. Ajakirjandusvabadus on piiratud, kui mône väljaande ilmumist takistatakse vôi kui riik keelab mône ajalehe asutamist. Tänapäeval käib sinna alla ka interneti riigi poolne tsenseerimine, nii nagu hiljuti Kasastanis, kus pärast teatavaid valitsusvastaseid rünnakuid Facebook ja Twitter lihtsalt välja lülitati. Seega probleem on Eestis mujal ja mitte selles asjas, mida rahvusvaheliselt môistetakse ajakirjandusvabaduse all. Kontrolliks vôiks esitada küsimusi, kas riik on keelanud rahvuslastel asutada oma ajalehte, kas riik on sulgenud internetis antud rahvuslikult meelestatud blogisi, kas riik on sôlminud Google'i vôi Facebookiga lepinguid, et rahvuslased seal ei kajastuks? See, et erahuvides tegutsevad ajakirjandusväljaanded suruvad peale oma agendat, ei ole ajakirjandusvabaduse küsimus, vaid poliitilise kultuuri küsimus ja kuulub seega veidi teise teemaderingi.
Kui nii arutleda, siis on kõik ju korras. Ühele suurerakonnale ajakirjanduses lihtsalt sõna ei anta ja selles ei nähta probleemi. Muidugi, asutage oma ajaleht! Aga, kas see on meil kehtiva erakondade rahastamise süsteemi puhul lihtne? Hästi, saame sellega hakkama. Aga siis tekkib kohe probleem selle levitamisega! Olen sellise levitamiskeeluga juba kokku puutunud mõni aasata tagasi. Võimatu oli levitada erakonna ajalehte "Rahvuslik Koguja". Pöördusin selles küsimuses isega õiguskantsleri poole, ka sealt ei saanud mingit abi. Kas selline on siis ajakirjandusvabadus?
Postita kommentaar