Rahva hääl Miks korraldatakse küsitlusi, kus inimestele valikuvabadust ei anta?
Foto on illustreeriv
Võtan siinkohal ka väheke aega, et selgitada oma üllatust.
Delfi artiklis on kenasti öeldud, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lühendatult EKRE) kanti äriregistrisse ametlikult alles 15. mail. Seni ei saa lugeda erakonda või MTÜ-d ametlikult eksisteerivaks kuigi 24. märtsi kongressi otsus erakonna nime ja juhatuse valimise osas on juriidiliselt kehtiv.
Ühel maikuisel juhatuse koosolekul vaatasime juhatuseliikmetega üht järjekordset aprilligallupit iseloomustavat graafikut ning seal polnud EKRE-st silpigi. EKRE liigitus rubriiki „Ja muud“! Isegi Rahvaliitu polnud enam küsitud. Samas on see ju ka loogiline. Samuti ei leia me ka TNS Emor kodulehelt ühtegi viidet EKRE kohta. Küll aga ilutsevad seal nelja parlamendierakonna näitajad ja täheühend EOÖ – Ei oska öelda.
Siit küsimus – kuidas saab teada erakonna reitingut kui seda isegi mitte ei küsita ning küsitletavale antakse ette vaid neli valikut?
Meenub ühe erakonnakaaslase märkus, kelle juures oli käinud Emori küsitleja, et teada saada Europarlamendi valimiste eelistuste kohta. Mu hea sõber sai hea kõhutäie naerda nähes Emori küsitleja kimbatust kui ta vastas, et valib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna. Paraku polnud küsitleja selliseks vastuseks eriti „ette valmistatud“.
Ka selgub Emor kodulehelt äärmiselt suur EOÖ protsent aprilli seisuga – 36%. See grupp on küsitluse järgi kõige „populaarsem“. Ehk peaks hoopis sellise pealkirja panema artiklile „EOÖ-vastajad on juba mitu kuud järjest kõige populaarsem grupp“ ja ilmselt see „populaarsus“ kasvab kui Eesti poliitikud ja meedia järeldusi tegema ei hakka ning jätkuvalt soovivad upitada võimuerakondasid.
Eriti koomilisena tundub see null-tulemus veel selles osas, et seega Eestis suuruselt neljandat erakonda, millel on ametlikult üle 8000 liikme, ei toeta järelikult isegi EKRE juhtkond ja nende pereliikmed ja ka lähedased. Vähemalt enda lähikonnast saan anda küll EKRE-le pea üle saja toetushääle! Usun, et ka teised juhtkonna liikmed ja ka realiikmed toetavad EKRE-t. Kust siis see null?
Sama koomiline on Reformierakonna ja IRL-i populaarsuse tõusvad pügalad reitinguküsitlustes. Kui aga inimeste seas ringi käia, vannuvad kõik tuld ja tõrva ning kurdavad, et enam pole kedagi valida. Kummalisel moel on näiteks minu lähikonnas, kusjuures olen üsna aktiivne suhtleja, kõige populaarsem sotsiaaldemokraatide erakond.
On hämmastav kui kiiresti taolised tellitult negatiivsed teated kohe avaldamisele lähevad. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on teinud mitu pressiteadet ja püüdnud artikleid avaldada kuid seda läbi üüratute raskuste kas avaldatakse lühikeseks ajaks või tähtsusetu nupukesena või siis ei avaldata üldse. Aga see selleks, eks uus erakond peagi end esmalt tõestama tegudega.
Mantrana korrutatakse meedias EKRE-ga seoses argumenti, et tegu on nime vahetanud Rahvaliiduga. Kuigi isegi endine rahvaliitlane Mai Treial tuli ilmselt tahtmatult ajakirjandusele appi ning kuulutas oma erakonnast väljaastumise põhjusena, et EKRE pole enam see erakond kuhu tema kunagi astus ning on hoopis teistele alustele ja ideedele tugineva programmiga erakond.
EKRE juhtkonnas lisaks endistele rahvaliitlastele on neljateistkümnest liikmest kuus Eesti Rahvusliku Liikumise taustaga. Oluline on mainida, et EKRE juhtkonnas ja aktiivis ei ole inimesi, kes riigi käest maksumaksja raha saamata muus valdkonnas hakkama ei saaks. Meie kõigi poliitiline tegevus on vabatahtlik ja oma kuludega ning ilma „poliitbroilerluseta“.
Soovitan siiski lugupeetud, kogemustega ja staažikatel ajakirjanikel otsida võimalust otsesuheteks EKRE juhtkonna liikmetega. Meenub ühe kohaliku raadiodirektori küsimus , et kas meile on ametliku meedia poolt boikott kuulutatud. Huvitav, kelle poolt ja miks?
Praegu tuleb EKRE-l end organisatsiooniliselt korrastada ja üles ehitada. See pole aga kerge tegevus, sest see tegevus käib põhitöö kõrvalt vabast ajast ja riigi rahalise toetuseta. Samas oleks mul piinlik kelkida mingi parteilise populaarsusreitinguga kui seda tehakse lihtsalt maksumaksja raha laristades (näiteks Maailmavaate Sihtasutuste rahastamine ja poliitbroilerluse kasvatamine).
Ühelt poolt on mõistetav võimuerakondade soov endid jätkuvalt populaarsena näidata kuid oleks aeg ehk siiski ka ajaloost õppida, et see võib lõpuks anda hoopis tagasilöögi nii võimuritele endile kui ka kogu ühiskonnale. Kui nomenklatuursetel rahvuskommunistidel õnnestus 1990. aastate alguses rahvas ära lollitada ning endid kangelasteks teha siis uuesti see trikk enam läbi ei lähe. Lõpuks ometi võiks loobuda kommunistliku parteitaktika viljelemisest tänases Eestis.
Ja kuni meedia ja emorid võimupoliitikute juhtimisel ning tellimisel nn „potjomkini külakesi“ tuunib, ei hakka Eestis ka midagi märkimisväärselt muutuma. Üks peamisi eesmärke peab täna olema ka kodanikkonna usalduse taastamine Eesti Vabariigi poliitiliste institutsioonide vastu. Pole mõtet jaanalinnu kombel pead liiva alla suruda.
Autor on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=64425050 _____________________Tahaks küsida, et millise suure erakonna aseesimehe arvamusavaldusi või vastulauseid avaldab DELFI veel vaid rubriigis "Rahva hääl"?M.I.
0 kommentaari:
Postita kommentaar