Rahva hääl Virgo Kruve: Mida seitse aastat ansipismi meiega teinud on
Foto: Rene Suurkaev
Ansipismi algusajad 2005. aasta aprillis olid paljulubavad. Senine Res Publica poliitika oli ennast kahe aastaga paljastanud ja inimestele vastuvõetamatuks muutnud. Ootused olid suured, sest Euroopa Liitu astumise järel kasvas majandus ilusti, inimeste sissetulekud suurenesid, osteti uusi kodusid ja autosid ning töökoha kaotamise pärast ei muretsetud. Välisraha sissevool ja laenuralli oli nii ulatuslik, et Ansip unistas Iirimaa sarnaseks edulooks saamisest. 2006. aasta lõpus püstitati lähenevateks valimisteks loosung: „Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka!“
Elu käib loosungite järgi
Esmalt püstitatakse valimisteks loosung, hiljem asendatakse need aina suuremate lubadustega. Ilmselt kõige suurem ansipismi lubadus on olnud maksude alandamise loosung. 2003. aasta valimistel lubas Siim Kallas tulumaksu alandada 26% pealt 20% peale aga praegugi on see 21%. See ei takistanud 2007. aastal lubada langust 22% pealt 18% peale. Lisaks lubati sinna juurde pensionite kahekordistamist, keskmist palka 40 000 krooni ja viie jõukama Euroopa riigi hulka jõudmist.
Seejuures ei mäleta ma debatte, kuidas maksude alandamine aitab meid lähemale ideaaliks seatud põhjamaadele järele jõudmises, kus pealegi on astmeline tulumaks. Ka see pole selge kui madalale tuleks tulumaks alandada, et ansipism oma eesmärgi saavutaks. Bulgaarias on tulumaks 10% ja ütlen ausalt, et mina ei tahaks selle riigi elatustasemele langemist. 2010. aastal moodustas Eesti ostujõud 65% Euroopa Liidu keskmisest ja olime sellega 21. kohal (Eurostati andmed).
Tabeli viimane oli Bulgaaria 43%-ga. Meie naabrid olid vastavalt Läti 52% (25.), Leedu 58%(24.), Soome 116% (9.) ja Rootsi 123%(6.). Olles jälginud poliitika ja majanduse arenguid, olen täiesti veendunud, et ostujõu poolest me märgatavalt ettepoole ei jõua. Kes tahab jõukaks saada, peab kolima juba viie jõukama hulka kuuluvasse riiki: Luksemburgi, Hollandisse, Taani, Iirimaale või Austriasse. Siia jäänud kogevad pigem 2007. aasta valimisreklaami „Maksuvaba reede“ farssi, kus maksuhaldur võttis esmaspäeval kapsapea, teisipäeval kana, kolmapäeval lapse nuku ja neljapäeval peremehe jalast püksid. Reedeks kõlab reklaamis lause: „kui sa oled eestlane, siis ole parem kuss,“ mille järel näeme paljaste säärte välkudes rahvatantsu. Ja eestlased ongi vaikides kõik kärped välja kannatanud ning tantsinud talvel lumises Viljandis ja suvekuumuses teatetantsu maanteel.
Teine tulemuseta loosung on Mõõdukate poolt 2003. aastal välja pakutud vanemahüvitise idee ülevõtmine ja selle kehtestamine 2004. aastal algsest erineval kujul. Kui me toetaksime laste kasvatamist, siis teeksime seda võrdselt, sest laste vajadused on võrdsed ega erine mitu korda sõltuvalt nende vanema varasemast töökohast.
Praegune astmeline vanemahüvitis aga täidab just nimelt kõrgepalgaliste toetamise eesmärki. Alates 2008. aastast kulub vanemahüvitisele rohkem raha kui kõigiks muudeks peretoetusteks kokku. Aastatel 2007 kuni 2012 kulus peretoetusteks 619,8 miljonit eurot, vanemahüvitisele 861,1 miljonit eurot. Vahe on 241,3 miljonit või 38,9% enam peretoetustest. Vanemahüvitise kehtestamisest alates 2004. aastast on Eesti iive olnud negatiivne 11697 inimesega ja ainult 2010. aastal oli see positiivne 35 inimesega. Kui vanemahüvitise sarnase meetmega saaks iivet tõsta, siis oleksid seda teinud meist rikkamad Euroopa riigid, kuid seal rõhutakse toetusele ka pärast 18 kuu möödumisel sünnist. Ometigi võib üha uuesti kuulda ansiplaste väiteid, et vanemahüvitis on tõstnud iivet. Ma arvan, et nad ei valeta, vaid räägivadki seda, mida ise usuvad.
Kolmas suur loosung on majanduse kasvamine ja eksportiv Eesti. See on tõsi, et rahvaste rikkus suureneb läbi eksportimise või suure sisemaise tarbimise aga Eestil on kehvasti mõlemaga. Eesti Panga aastanäitajate järgi oleme 1995. aastast alates rohkem importinud kui ise välja viinud ja 2011. aasta lõpuks oli saldo -23874 miljonit eurot. See on umbes 4 käesoleva aasta riigieelarvet.
Ometigi kohtab iga kuu ja kvartal teateid kui palju eksport kasvas varasema perioodiga võrreldes. Isegi Statistikaameti vaid 2008. aastast hilisemaid andmeid näitavad, et ainult 2 kuud (veebruar ja detsember 2010.) oli bilanss positiivne. Nelja aasta järel on saldo -4326,6 miljonit eurot. Iga kord kui kuulen kedagi ekspordi kasvust rääkimas ja sisendamas optimismi selle mõjust üldisele majandusele, tekkib minul kujutluspilt seemnete söömisest saadud mürgistusest. Soome on meist rikkam, sest viimased 20 aastat oli nende eksport suurem kui import, Eestis pole seda siiani veel juhtunud. Maksude alandamine, vanemahüvitis ja ekspordi läbi rikkaks saamine on sisutühjad loosungid.
Ministrid räägivad loosungeid
Kõige halvem on omaenda propagandat uskuma jääda. Eesti ministrid räägivad seda, mida arvavad teadvat ning neid ei häiri jutu ja ametlike numbrite vastuolu, sest keegi ei kontrolli nende väiteid. Usutakse, sest nii on isamaaline. Riskin saada isiklike rünnakute objektiks ja toon välja viimase aja väljaütlemistest mõned juhtumid, kus ministrid on esitanud faktidega vastuolus olevaid väiteid. Kas nad on seda teinud teadlikult või lihtsalt halvast informatsioonist, pole minu asi oletada.
Rahandusminister Jürgen Ligi ei tea oma palga suurust või ei oska arvutada protsenti. 8. märtsi TV3 saates „Kolmeraudne“ esitati talle järgnev küsimus: „Kelle arvelt on olnud võimalik Riigikogu ja valitsuse palku tõsta, oleme ju tootmise kohapealt samas positsioonis?“ Sellele vastas Ligi: „Riigikogu nimel ma ei räägi, valitsuses minu enda sissetulek on langenud kas veerandi või kolmandiku, ma isegi ei mäleta. Me oleme olnud solidaarsed, ka selleks aastaks me muutsime seadust, et see palk ei tõuseks. Õpetajad seda palga langust läbi ei teinud aga muidugi keegi ei kahtle selles, et ma teenin rohkem kui õpetajad. See on minu süü, jah.“
Tegelikult oli möödunud aastal tema ametipalk 43678 eurot, 2010. aastal 688320 krooni või 44010 eurot, 2009. aastal said Ivari Padar ja Jürgne Ligi kahepeale 669665 krooni või 42817 eurot, 2008. aastal Ivari Padar 749976 krooni või 47952 eurot, 2007. aastal Aivar Sõerd ja Ivari Padar kahepeale 669654 krooni või 42816 eurot. Mina sain rahandusministrite palkade erinevuseks viimasel viiel aastal 5136 eurot või 12%, sest madalaim oli 2007. aastal ja kõrgeim 2008. aastal. Seejuures on Jürgen Ligi palk tema ametiajal erinenud kuni 1193 eurot (2009./2010.) ehk 2,7%. 2008. aasta tippajaga võrreldes erines rahandusministri palk möödunud aastal -4274€ või -8,9%.
Mina ei näe kusagil 25% või 33% suurust ministri palga kärbet aga ilmselt pole ma söönud õigeid seemneid. Olen kindel, et oma peas oli minister tõepoolest solidaarne rahvaga ja koges viimaste aastate sissetulekute kärpimist. Eesti brutopalk on Maksu- ja Tolliameti tuludeklaratsioonide järgi 2009. ja 2010. aastal tugevasti väiksem kui Statistikaameti arvutatud keskmine brutopalk, mille alusel makstakse ametnikele palka. Erinevus oli vastavalt 2172 krooni ehk 17,7% ja 2010. aastal 2390 krooni või 19,3%. Statistikaameti keskmine palk on kriisi algusest alates (2008.) langenud vaid 5,2% (2009.) ja järgneval aastal isegi tõusis 125 krooni.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur kirjeldab tööturu olukorda Statistikaameti hinnangute ja Töötukassas registreeritud töötute arvu muutumise järgi. Näiteks 21. märtsil ütleb ta Riigikogus järgnevat. „Kui vaadata eelmist aastat, siis on näha, et töötuse arvud vähenesid oluliselt. Vaatame ka tööhõive arve, mis on veel olulisemad. Kui tööhõive kukkus kriisi ajal 520 000 – 530 000 töötajani, siis praeguseks on see arv taas kenasti üle 600 000. Töökohti on Eestisse tänu eurole, välisinvesteeringutele ja Eesti ettevõtjate investeeringutele tulnud päris märkimisväärselt juurde ja Eesti inimesed on tööle tagasi saanud.“
See kõlab usutava loosungina, aga ametlikud arvud seda ei kinnita. Kolm aastat ametis olnud Hanno Pevkur näib mitte teadvat, et Eestis on võimalik töötajate arvu teada saada inimese täpsusega. Selleks tuleb vaadata Haigekassa andmeid sotsiaalkindlustusega inimeste arvu kohta. Ametisse asus ta 23.02.2009 ja siis oli Haigekassas sotsiaalkindlustusega 635 437 inimest 31.03.2009 seisuga. Järgneval aastal oli neid samal kuupäeval 568 677 inimest, möödunud aastal 564 529 ja käesoleval aastal 566 875 inimest.
Mina ütleks Haigakassa andmete järgi, et aastaga sai tööle 2346 inimest või 0,41%, mis on täiesti tähtsusetu muutus. Ilmselt pean mingisuguseid seemneid sööma, et suudaksin seda siduda euro tulekuga ja nimetada „päris märkimisväärseks“. Tema ametis oleku perioodist alates on Eestis vähemaks(!) jäänud 68 562 töökohta omavat inimest aga ometigi oleme talle maksnud kolme aastaga ametipalka 116 869 eurot. Ma saan aru, et elus on olukordi, kus poliitik peab rääkima loosungeid ja seda, mis ta arvab tõde olevat aga kreekastunud statistikaga meie elu ilusaks valetamine on inetu.
Ansipism on ainutõde
Ainus õige arvamus on valitsusel. Kui oled peaministri ja praeguse võimuga eriarvamusel, siis oled ka riigi vastu. Eriti selgelt ilmnes see 2007. aasta aprilli lõpus, kus õigeks ja ainuvõimalikuks kuulutati vaid valitsuse arvamus ning igaüks pidi valima poole. Pärast pronksiööd algatati ja finantseeriti riiklikult liikumist Ühtne Eesti. 2008. aasta 1. mail korraldati KÜSK-i rahadega 20 miljoni krooni eest üleriigiline prügikoristus, kuigi ülejäänud maailm tähistas töörahva püha. Eesti ansipistid panid ka aasta ainsal töövõtjate päeval nad tööle, mis on sisult ebaviisakas aga ideoloogiliselt meistriklass.
Viimased paar aastat on üritust korraldatud pärast kevadpüha, kuigi selle mõte ja eesmärk on ammugi unustatud. See on ühiskondlik asendustegevus, et varjutada teravnevaid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Samuti saab massimeedia sealt propagandaks materjale, et näidata rahva ühtsust valitsejatega.
Tulevased ajaloolased kirjutavad ilmselt, et ansipismi õitseng jäi 2008. aastasse kui riigis tähistati vabariigi 90 aastapäeva sada miljonit krooni maksnud ürituste seeriaga ja tähtajast hiljem valminud Vabadussõja võidusambaga, mis maksis vähemalt 130 miljonit krooni koos hilisemate remontidega.
Sama aasta 18. detsembri pressikonverentsil lausuti need Ansipi kuulsad sõnad: „Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi.” Ilmselt sellest tulenevalt eirasime 2010. aasta kevadel Kreekas puhkenud võlakriisi ja läksime 2011. aastal üle eurodele, et saaksime täielikult osa kriisis elamisest(solidaarsusest). Seda võib lubada endale peaminister, kes tasus 600 000 kroonise kodulaenu vaid 2 aastaga.
Kokkupuude on hukatuslik
Ansipismiga kokku puutumine lõppeb parteidele halvasti. Kasutades Juku-Kalle Raidi 2003. aasta määratlust, on see justkui reformitripper. Selle saamiseks tuleb olla vaid paar aastat liidus ansipistidega ja tagajärjed on samavõrd kindlad kui hukatuslikud.
Peaminister Siim Kallase valitsuse järel tabas Keskerakonda lõhenemine kui lahkusid Mikser, Kreitzberg, Õunapuu, Soosaar, Tõnisson, Marrandi ja teised. Selle järel moodustas valitsuse Res Publica ja Juhan Parts aga 2005. aasta kevadeks olid nad kaotanud kogu oma poliitilise tõsiseltvõetavuse (Lihula) ja toetuse ning järgmisel aastal liituti Isamaaliiduga.
Peaminister Andrus Ansipi valitsuses osalenud erakondade käekäik on olnud samuti hirmus. Eestimaa Rahvaliit kaotas esimehe, langes välja parlamendist ning ühines kes-teab-mis-seltskonnaga. Eesti Keskerakond elab taas läbi lõhenemist, kus märgatav osa parlamendi fraktsioonist lahkus ning kapolaste abil astutakse ühest ämbrist teise. Skandaalide kolin on nii suur, et lähematel aastatel neid küll valitsuses ette ei kujuta. Sotsiaaldemokraadid tegid ka 2 aastat koostööd ning siis lahkusid. Praegu ilmutavad paranemise märke, nende reiting tõuseb.
Praeguseni 5 aastat ansipistidega koostööd teinud Isamaa ja Res Publica liitu on tabanud juba lõhenemine, kus eraldujad on moodustanud MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik. Samuti on neil oma korruptsiooniskandaal ehk elamislubade müük, mille paljastas Eesti Reformierakonna ringhääling. Siinkohal meenutan oma möödunud aasta 26. aprilli artiklit Delfis, et kolmandik IRL-i annetustest olid salajased, sest neid ei avalikustatud. Kokku oli see summa 2008. ja 2009. aastal kuni 887 516 krooni. Nende toetus on nelja parlamendi partei seas väikseim ja kipub kordama Res Publica arenguid.
Ansipismi suurim väljakutse lähemateks aastateks ongi see, kas IRL peab nakkusele vastu kuni järgmiste valimisteni või tuleb ta kellegi teisega asendada. Minu jaoks on aga suurim küsimus, et kas Eestis on elu pärast ansipismi, kui juba praegu kaovad töökohad, pangakontorid, päästekomandod, külapoed ning gümnaasiumid.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=64265797
0 kommentaari:
Postita kommentaar