Pronkssõdur kummardamiseks eestlastele?

Postimehe arvamusrubriigis on ilmnenud mõned märkimisväärsed seisukohad inimeste käest, kes võivad olla küll haritud, kuid nende poolt edastatud sõnum võib olla valesti mõistetud inimeste poolt, kes kannavad endas eestlase uhkust, -rahvuslikku väärikust ning austavad seda Eesti riiki, mis sündis Vabadussõjas valatud verekastmes. Seda isegi juhul kui viimatimainitud inimesed samuti haritud on.

Võib-olla on selliste seisukohtade esitamine taotluslik. Eriti paneb "taotluslikkust" uskuma Aadu Musta lähenemine, sest kui pidada õigeks asjaolu, et praegune Eesti Vabariik on ENSV järeltulija kõikides oma õigustes ja kohustustes, siis tõepoolest on ju venekeelsetele hallipassimeestele hullult liiga tehtud ja vene sõdurgi polnud keegi muu kui vabastaja - Eesti NSV vabastaja.

Eks pisut see peegeldab ka meie ühiskonnale omast lõhestatust, milline sai määravalt hukatuslikuks ka 1940. aastal, kui nõukogude võimuga kaasajooksjate seas oli tohutul hulgal nn intelligentsi esindajaid ja sotsiaaldemokraatia poole kiibitsejaid.

Kõigepealt kirjutab Raivo Vetik, kelle arvamusloole "Eile nägin ma Eestimaad" antud kommentaaris tõdetakse, et omaaegne ülikooli teadusliku kommunismi kateedri juhataja esineb tuntud "headuses".
On kuidas on selle kommunismiõpetamisega, kuid artikli sisu peegeldab üsna adekvaatselt seda eeldatavat pilti, mida pronkssõduri juures 9. mail võis kohata. Jääb igaühe enda otsustada, kas lugeda sellest arvamusloost välja vaid asjaolude kirjeldust või leida sellest ka küllaldaselt soovi kaasa minna, tunda sama ühtsust ja ühtekuuluvustunnet ning näha 9. mai vaimustuses kodanikuühiskonda, kelle liikmed soovivad:  "... osaleda ühiskonna elus aktiivselt ja realiseerida õigust määrata meie laste tulevikku ja korraldada nende haridust ja heaolu Eesti hüvangu nimel!..."

Ei pane imestama mind ka Vetiku artiklile järgnenud keskerakondlase Aadu Musta arvamuslugu "Pronkssõduri juures käimine näitaks mõistmist", kus peaaegu soovitatakse Eesti riigi ametlikel esindajatel pronkssõdurit väisata ja ehk lilligi viia.

Jah - meie eestlased mõistame, mis asi on meie rahva ja riigi jaoks pronkssõdur. Kuid enamuse eestlaste jaoks on see mõistmine pisut teistmoodi, kui see on mõistetav ehk keskerakondlase jaoks.

Me teame üheselt ja vastuvaidlematult seda, et "vabastamismissiooni" käigus 1944. aastal ületas see sõdur meie riigi piiri, tulles siia mitte vabastama eestlaste riiki vaid taastama siin vene sovjetiimpeeriumi ülemvõimu.
Ta tuli, et jääda.

Ja kui XX sajandi lõpul pronkssõduri relvavennad Eestist lahkusid, siis endiselt jäid nad oma tanksaabastes seisma meie rahvale ja riigile kuuluvatele ida-aladele, kus jätkub vene okupatsioon ka täna.

Vene võim, kes tugines/eb saatanlikku pentagrammi (viisnurka) kandva täägikandja heidutusjõule, keeldub tänase päevani tagastamast meie rahvale kuuluvaid väärtusi, alates siis ülikooli varadest kuni presidendi ametiketini, rääkimata kinnisvarast või selle hüvitamisest.
See võim ei pea isegi vajalikuks vabandada meie rahvale tehtud ülekohtu pärast vaid suisa vastupidi - peab pidu meie maal ja tähistab OMA tähtpäevi, millised olemuselt absurdsed on (vt. - 9. mai - stalinlik kapriis, mitte võidupüha). Tehes seda ka veel jaburate tähiste abil.

Selleks, et meie rahval tekiks mingisugunegi alus minna lilledega hukkunud vallutaja sõduri hauale, selleks peame me leidma hingerahu ja andestuse. Seda pole võimalik aga leida seni, kuni vallutajad ise meie vallutamist õigeks ja oma kummastavate traditsioonide elluviimisel MEIE riigi pinnal sisuliselt tallavad jalge alla meie rahva jaoks pühasid tundeid.
Peamine on siinjuures see, et andestusele peab eelnema kahetsus ning see peab olema siiras. Siis saab hakata suhteid ehitama uutele alustele ja unustama mineviku taaga.

Ei ole leppimine võimalik enne, kui šovinistlik suurvene vaim ja putinlik režiim loobuvad üleolevast suhtumisest ning oma "eeslikõrvalikust" sarkasmist meie rahva ja riigi suunas.

Ehk saab nõustuda Vetiku tõdemusega, kes läks pronkssõduri juurde otsima vastust küsimusele, kas seal toimuv on sõjas langenud sõdurite mälestamine, oma eneseväärikuse kaitse, protestiidentiteet või veel midagi muud, et ta avastas pühaliku rituaali, väärikust ühtekuuluvustundes ja protestiidentiteedi kujunemist ning vanematega kaasa tulnud laste väärtussüsteemi kujundamist.

Just nimelt - need samad asjad olid eelmänguks pronksiöö sündmustele, kui sovjetiimpeeriumi ajalookäsitluse, kadunud hiilgusemeenutuste nostaligiaudus üha võimsamalt otsisid kolonistide järeltulijad oma identiteeti Tõnismäel.
Aasta-aastalt muutus Aljoša üha võimsamaks sõjapealikuks nagu viimaseks kaitseliinikski inimeste jaoks, kelle juured, vaim, kodu ja võim asuvad venemaal ja venemaa räpases minevikus - vähemalt eestlaste jaoks.

Mitte kunagi ei saa olema eestlase jaoks punasõdur see, kellele me lilli viime, sest mitte kunagi pole punasõdur meid vabastanud. Vastupidi - punasõdur anastas meid ja okupeerib meid tänase päevani.

Enne pronksiöö sündmusi arutati palju, mis selle puuslikuga edasi teha. Oli pakkumisi, et see tuleb ära viia okupatsioonide muuseumi ning Tõnismäele soovitati hoopis püstitada Otto Tiefi, see kelle viimane vaba valitsus Tallinnas enne "vabastamist" eksisteeris, mälestusmärk. Oli ka teisi pakkumisi.

Otsustati see viia aga kalmistule - kaitseväe kalmistule, kus iga-aastane meid okupeeriva riigi riikliku püha tähistamine iseenesest pole midagi muud kui meie sõdurite mälestuse rüvetamine. Nemadki puhkavad seal, kattes kord aastas oma käekontidega kõrvad, et mitte kuulda venekeelset  sõjalaulu ja vene sõduri demonstratiivset marssimist.

Raske on praegu ennustada, kas kord saabuvad jälle tulelonti kandvad ööd, kui kalmistult mässavad salgad tulevad pealinna rüüstama. Kuid uskuma kipun ma seda, et okupatsioonide muuseum oleks pronksmehe jaoks olnud õiglasem puhkepaik.

Parim mida me teha saame olukorras, kui meie maal olevad võõrad peavad pidu, mis meile on võõras ega vasta meie rahvusliku kultuuri sisule ja eestlase inimlikule väärikusele - ignoreerida seda.

Kui meist saavad kord head naabrid venemaaga (ja varem-või-hiljem see juhtub), küll siis saame paika panna ka suhtumise pronkssõdurisse selliselt, mis rahuldab täiel määral mõlemat poolt.
Kuid mida siis kindlalt enam ei eksisteeri, see on suurvene šovinismi õitsemine ning nostalgia nõukogude kultuuri järele. Ei siin, ei sealpool piiri.

Anar Rand

Allikas: http://bhr.balanss.ee/