RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 3. veebruar 2012

Alastair Crooke / Süüria ja Iraan: suur mäng

postitas mauri leiba-pole-aga-tsirkust-küll osak. 18:27 2. veebruar, 2012
poliitika Käesoleva aasta suvel ütles kõrge Saudi riigiametnik John Hannahle, Dick Cheney endisele personaliülemale, et Süürias segaduse algusest peale on kuningas pidanud valitsusmuutust Saudi huvidele kõige soodsamaks: "Kuningas teab, et kui välja arvata Islamivabariigi enda kokkukukkumine, siis nõrgestab Iraani kõige rohkem just Süüria kaotus."

See on siis tänapäevane "Suur mäng" – Süüria kaotus. Mängu käik: kiirustades kokku klopsida Süüria rahvast esindav üleminekunõukogu, sõltumata sellest, kas see omab reaalset toetust Süürias; saata naaberriikide kaudu riiki relvastatud mässajad; rakendada sanktsioone, mis kahjustavad keskklassi; organiseerida laimukampaania meedias, mis mõnitaks igasuguseid Süürias käimasolevaid reforme; õhutada tülisid sõjaväe ja eliidi seas ning lõpuks President Assad langebki – nii kinnitavad „mängu“ algatajad.

Eurooplased, ameeriklased ja teatavad Pärsia lahe riigid võivad ju näha Süüria "mängu", kui loogilist jätku väidetavalt õnnestunud Liibüa mängule, mis vormib Araabia ärkamist lääne kultuurilise paradigma suunas. Regionaalpoliitiliselt rääkides on Süüria strateegilise tähtusega ja seda teab ka Iraan. Iraan on öelnud, et vastab igale välisele sekkumisele Süürias.
Enam ei ole aga tegu "mänguga", seda kinnitavad paljud tapetud mõlemal poolel. Need radikaased relvastatud grupeeringud, keda kasutatakse abivahendina Assadi võimult kõrvaldamisel, muudavad perspektiivi, et sealt midagi lääne paradigmasse sobivat välja tuleb, kahtlaseks. Nendel rühmituste võivad olla omad, vägagi verised ja ebademokraatlikud eesmärgid. Seoses Afganistaaniga hoiatasin ma juba 80ndatel: mõned afganistaani modžahheedidest on sügavalt juurdunud kogukonda, kuid teised on tõeliseks ohuks rahvale. Üks sõbralik Ameerika poliitik pani heatahtlikult oma käe mu õlale ja soovitasi mul muretsemine jätta: Need on inimesed, kes "annavad tappa Nõukogude Liidule". Me otsustasime kõrvale vaadata, sest Nõukogude Liiduga sõdimine sobis hästi Ameerika koduste vajadustega. Täna on Euroopa see, kes vaatab teisele poole, keeldudes mõtlemast, kes ikkagi need lahingutes karastunud mässajad on, kes nii suuri kaotusi Süüria kaitsevägedele põhjustavad, sest Assadi võitmine ja Iraaniga vastamisi seismine sobib tänase päeval hästi, eriti arvestades meie endi siseriiklikke raskusi.
Õnneks tundub see taktika Süürias, hoolimata suurtest panustest, nurjuvat. Enamus kohalikke inimesi arvavad, et Süüria on paisatud edasisse tsiviilkonflikti, mille tulemusena jõuab sektide vaheline vägivald Liibanoni, Iraaki ja mujalgi piirkonnas. Arvamus, et konflikt lõppedes tekkib stabiilsus, rääkimata läänestiilis demokraatiast on parimal hinnangul fantastiline soovunelm, halvimal juhul aga ülim jõhkardlus.
Operatsiooni "Assadi kaotamine" algne idee eelneb Araabia ärkamisele: see ulatub tagasi aastasse 2006, kui Iisraelil ei õnnestunud sõjas Hezbollahile märkimisväärset kahju teha ja USA sõjajärgse hinnangu järgi kujutab just Süüria endast Hizbollah Ahilleuse kanda - haavatavat ühendust Hezbollah ja Iraani vahel. USA ametnikud spekuleerisid veel võimalustega, kuidas blokeeridaseda seda eluliselt vajalikku koridori, kui ilmus Saudi Araabia prints Bandar, pakkudes lahenduseks islamistlike relvajõudude kaasamist. Ameeriklased olid küll huvitunud, kuid ei saanud selliste inimestega asju ajada. Jätke see minu hooleks, oli Bandari vastus. Hannah märgib, et "Bandar, kes töötab Ameerika huve silmas pidamata on selgelt põhjus muretsemiseks. Kuid Bandar partnerina […] ühise vaenlase Iraani vastu, on oluline strateegiline väärtus." Seega sai Bandar töö endale.

Egiptuse presidendi Mubaraki kukutamisega muutusid hüpoteetilised plaanid konkreetseteks tegudeks. Järsku paistis Iisrael kaitsetuna ning nii tõusis täbaras olukorras ja nõrgestatud Süüria strateegiliselt ahvatlevaks. Samal ajal astus esiplaanile Katar. Azmi Bishara, panarabist, Iisraeli Knessetist erru läinud mees, kes asus enda poolt valitud eksiilis Doha linnas, oli mõnede kohalike aruannete põhjal segatud plaani, mille käigus al-Jazeera pidi teatama revolutsioonist ja samal ajal ka selles piirkonnas seda algatama - või vähemalt nii usuti Dohas, Tuneesia ja Egiptuse mässu aegu. Katari roll aga ei piirdunud inimeste kannatustele apelleeride rahvusvahelise sekkumise õhutamisel, vaid oli ka otsene – näiteks Liibüas – juhiti operatiivselt opositsiooni tegevust.

Järgmises etapis toodi mängu prantsuse president Sarkozy - Benghazi üleminekunõukogu , millega muudeti NATO riigikorra muutumise tööriistaks, peamine toetaja. Järgnes Barack Obama, kelle kaasabil veendi Türgi peaministrit Recep Tayyip Ergodani, et see osaleks üleminekuvalistusele pinna andmises Süüria piiri läheduses ja annaks sellega "vastupanuliikumisele" legitiimsust. Viimatinimetatutel ei ole aga kõik roosiline, sest nende vastu võivad töötada nende oma kaitsejõud, kes kahtlevad üleminekuvalitsuse mudeli tõhususes ja on sõjalise sekkumise vastu. Ka Brandaril on omad probleemid: tal puudub kuninga poliitiline kaitse ja teised perekonnaliikmed mängivad oma mängu islamistlike kaartidega. Iraan, Iraak ja Alžeeria – aeg-ajalt Egiptus –teevad koostööd, et nurjata Pärsia lahel toimuvaid Araabia Liiga manöövreid. Üleminekunõukogu mudel, mis ei on Liibuas oma nõrkust näidanud on Süüria veelgi vigasem. Süüria opositsiooniline nõukogu, kelle panid kokku Türgi, Prantsusmaa ja Katar, on plindrisse jäänud, sest seni on Süüria julgeolekustruktuurid püsinud praktiliselt kaljukindlatena. Möödunud seitsme kuuga pole ületulnute arv mainimisväärne – ja Assadi populaarsus püsib. Ainult väline sekkumine võiks muuta jõudude tasakaalu, aga kui opositsioon kutsuks väljastpoolt kedagi, oleks see nende jaoks poliitiline enesetapp ja nad teavad seda.

Istanbulis kogunenud siseopositsioon nõudis seisukohavõttu, mis loobuks välissekkumisest ja relvastatud tegevusest, kuid enne kui jõuti mingisugusele kokkuleppele kuulutati välja Süüria rahvusnõukogu - selleni viis asjaga kiirustavate väliste jõudude surve.

Väline opositsioon jätkab põiklemist oma suhtumises välissekkumisse ja seda hea põhjusega: sisemine opositsioon keelduks sellest. Selles seisneb ka mudeli viga -- kartes kodusõda on enamik Süüriast välissekkumise vastu. Seega seisab Süüria silmitsi väljastpoolt organiseeritud ülestõusude, sissepiiramise ja rahvusvahelise kurnamistaktikaga. Mõlemad pooled maksavad verega.

Nagu viitas Hannah ise, tõeliseks ohuks on saudid, kes "jällekord kütavad üles sunni džihaadid, näidates näpuga šiiitidele Iraanis", ja sellega on asetatud Süüria tulejoonele. Just see juba juhtubki, aga läänemaailm, täpselt nii nagu varem Afganistanis, eelistab seda mitte märgata - nii kaua kuni draama kulgeb lääne pealtvaatajatele sobilikult.

Nagu "Foreign Affairs" eelmisel kuul teatas, et Saudid ja nende Pärsia lahe liitlased kütavad üles radikaalseid salafiste (fundamentaalseid sunniite), mitte ainult Iraani nõrgestamiseks vaid ka selleks et nad teeksid kõik, et häirida ärkamisi, mis ohustavad absoluutse monarhia ellujäämist. See toimub Süürias, Liibüas, Egiptuses, Liibanonis, Jeemeni ja Iraagis.

See islamistlikult ennastkehtestav, literalistlik Islami suund võib üldise arvamuse kohaselt olla paindlik ja mittepoliitiline, kuid selle ajalugu on kõike muud kui rahustav. Kui inimestele piisavalt rääkida, et nemad saavad osaleda kuninga tegemisel ja varustada neid suure hulga rahaga, siis pole vaja imestada, kui nad teevad varsti midagi vägagi poliitilist. See võib võtta mõne kuu, kuid see uus katse kasutada radikaalseid relvastatud jõude lääne eesmärkide jaoks annab jällekord tagasilöögi. Michael Scheuer, endine CIA Bin Ladeni üksuse juht hoiatas hiljuti, et Hillary Clintoni väljamõeldud vastuses Araabia ärkamisele -- vajadusel jõuga kukutada valitsusi täitmaks tekkivat tühjust lääne paradigmaga, nähakse "kultuurilist sõda islami vastu" ja see on seemneks järgnevale radikaalsuse tekkele.
Üks kurbi paradokse on, et mõõdukate sunniitide surutumine seisu, kus nad on kivi (lääne tööriistana nägemise) ja kõva asja (radikaalsed sunniidid) vahel, viimased aga ootavad ainult oma aega, et mõõdukatele kinga anda ja riigid lammutada. Milline kummaline maailm: Euroopa ja Ameerika leiavad, et kõik on "OK", kui kastuada neid islamiste (kaasa arvatud al-Qaida), kes üldse ei usu lääne stiilis demokraatiasse, selle demokraatia saavutamiseks. Samas miks mitte lihtsalt kõrvale vaadata ja lõigata kasu sellest, et publik naudib Assadi kukutamise vaatemängu?

Kiire tõlke täienduseks soovitame alati tutvuda originaaliga!
Allikas: http://minut.ee/

1 kommentaari:

Unknown 13. mai 2015 16:53  

Tähelepanu !!!

minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

Attention !!!

my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP