RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 4. veebruar 2012

MATTI ILVES: MUUTUNUD NATO

                                             NATO laienemise jälgimiseks klõpsake kaardil

Välisministeeriumi kodulehekülg kuulutab uhkelt: "Eesti on NATO liige 29. märtsist 2004. Aktiivne liikmelisus NATOs jääb Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika pikaajaliseks strateegiliseks prioriteediks, kuivõrd võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning kõige otstarbekamalt tagada Eesti riigi kaitse.
Eesti julgeolek on tänu liikmelisusele NATOs ja Euroopa Liidus paremini kindlustatud kui kunagi varem, kuivõrd NATO ja EL aitavad tagada Eesti rahvusvahelise seisundi stabiilsuse ja integreerituse demokraatlikusse läänemaailma. Liikmelisus NATOs kindlustab usutava sõjalise heidutuse ja kollektiivkaitse. Eesti rõhuasetus sarnaselt teiste NATO liikmesriikidega on mobiilsete ja jätkusuutlike relvajõudude arengul ning rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamise võime tõstmisel."

Jah, NATO liikmeks saamine oli tõesti rõhuvale enamusele eestlastele rõõmustav uudis. Tundsime ennast kindlalt kaitstuna, tänu kuulsale NATO aluslepingu artikkel 5-le, mille kohaselt käsitlevad lepinguosalised relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi julgeolek.

Aastal 2004, kui Eesti NATO-sse võeti oli see tõesti veel peaaegu kollektiivne kaitse organisatioon. Peale pikki vaidlusi, sest paljud Lääne-Euroopa riigid olid selle vastu, koostati lõpuks ka Balti riikidele kaitseplaan.
Kuid enne veel, kui Eesti sai NATO liikmeks, hakkas see organisatsioon muutuma. Juba 2002. aatal sekkus see Jugoslaavia ja Bosnia-Hertsegoviina sõtta. NATO osalus selles konfliktis algas juba veebruaris 1992 tehtud poliitilise avaldusega, mis kutsus vaenupooli austama vaherahulepet, et lubada piirkonda ÜRO rahuvalvajaid.

Nüüd on kahjuks NATO muudetud täielikult USA ja Euroopa Liidu imperialistlike võimurite käsutäitjaks, ning viibib pea lakkamatult sõdades. Seni on ka Eesti panus nendes sõdades olnud küllalt märkinisväärne ja kuigi meile räägitakse, et Liibüa sõjast me osa ei võtnud, esitati Eestile küllatki kopsakas arve eurodes, mis tuleb Kaitseministeeriumil kinni maksta.
Kuna me ei saa E Liidust mingit julgeolekualast abi, siis on see veel üheks põhjuseks miks tuleks sellest liitriigist välja astuda, teiste põhjustega saate tutvuda SIIN.
Aga NATO liikmelisuse peame vähemalt esialgu säilitama, sest võib-olla sealt mingit abi relvakonflikti korral ikka tuleb. NATO seda küll ise ei otsusta, otsustavad poliitikud - liikmesriikide valitsused.
Meie ülesandeks peaks jääma võimalikult vähe võtta osa sõdadest ja kasutada ülejäävat raha oma kaitsevõime arendamiseks.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP