RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 23. veebruar 2012

Kas liigume üha kindlamal sammul ennetava tuumasõja poole?

F. William Engdahl - 06.02.2012

Käesoleva artikli autoriks on majandusteadlane ja geopoliitika uurija F. William Engdahl, kes avaldas antud kirjutise algselt pealkirja all „Miks Moskva ei usalda Washingtoni Raketi kilbi osas...“ enda kodulehel 2011. aasta 1. detsembril. Arvestades, et vahepealsel perioodil on nii Venemaa president kui ka peaminister võtnud mitmel korral raketitõrjesüsteemi teemal avalikult jõuliselt sõna, on tegemist meie regiooni turvalisust äärmiselt teravalt puudutava küsimusega, mida ka Eestis elavad inimesed peaksid oluliselt paremini mõistma. Kahjuks ei näi eestikeelne peavoolumeedia inimesi selles abistavat, esitades üksnes ühekülgseid ja mõnel juhul tõest täiesti irdunud seisukohti.

Enamik maailma inimesi elab õndsas teadmatuses, et me liigume vältimatult üha tõenäolisemaks muutuva ennetava tuumasõja poole. Küsimus pole siinkohal mitte üksnes Iraanis ja Iisraelis, vaid Washingtoni ja Pentagoni otsuses Moskva nn Ballistilise Raketitõrjega (BRT) nurka suruda.

23. novembril 2011 teatas tavapäraselt üsna vaoshoitud Venemaa president Dmitri Medvedev maailmale üheselt mõistetavalt, et selleks, et seista vastu Ühendriikide kaugele arenenud ballistilise raketitõrjekilbi ehitusele, on Venemaa valmis rakendama enda rakette Euroopa Liidu piiril Poola ja Leedu vahel ning võibolla ka lõunas, Gruusia ja NATO liikme Türgi vahetus läheduses. ”Vene Föderatsioon rakendab riigi lääne- ja lõunaosas modernseid relvasüsteeme, mida saab kasutada USA raketitõrjesüsteemi Euroopas asuvate komponentide hävitamiseks”, teatas president Medvedev Vene televisioonis. ”Üheks selliseks sammuks võib olla Iskander raketisüsteemi töölerakendamine Kaliningradis”. Need oleksid taktikalise kasutusraadiusega raketisüsteemid (regionaalse ulatusega konfliktis). Iskanderi uusim versioon, Iskander-K, mille detailid on endiselt salastatud, omab olemasolevate andmete kohaselt kuni 2000-kilomeetrilist laskekaugust ja kannab rakette, mille maksimaalne kõrvalekalle sihtmärgist on vaid 7 meetrit.

Medvedev teatas, et on käskinud Venemaa kaitseministeeriumil viia Kaliningradis paiknevad radarisüsteemid, mis hoiatavad läheneva raketirünnaku eest, viivitamatult lahingvalmidusse. Ta kutsus üles laiendama Venemaa strateegiliste tuuma-raketivägede tegevusraadiust ja uuendama tuumaarsenali uute lõhkepeadega, mis on aastaks 2018 suutelised plaanide kohaselt 6 aasta pärast tööle rakenduvat USA/NATO kaitsekilpi läbistama. Medvedev ähvardas ka, et kui Ühendriigid jätkavad vastavalt plaanidele, loobub Venemaa Uuest START rakettide vähendamise lepingust.

Samuti osundas Medvedev põhjendatult ka paratamatule seosele „kaitse“- ja „ründe“-rakettide vahel: „Arvestades tihedat sisemist seost strateegiliste ründe- ja kaitserelvade vahel, võivad tõusetuda ka alused meie eemaldumiseks Uuest Start lepingust“, märkis ta.

Venemaa president ei keerutanud, teatades: „Olen andnud relvajõududele korralduse arendada välja meetmed kindlustamaks, et vajadusel suudame hävitada USA kilbi juhtimis- ja kontrollisüsteemi“. „Need meetmed on sobilikud, efektiivsed ja vähekulukad“, märkis Medvedev. Venemaa on korduvalt hoiatanud, et Ühendriikide BRT globaalne kilp on loodud selleks, et destabiliseerida tuumatasakaalu ja ähvardab vallandada uue võidurelvastumise. Venemaa president sõnas, et selle asemel, et võtta Venemaa muret tõsiselt, on Washington kiirendanud BRT väljaarendamist.

See ei olnud esimene kord, kui Medvedev ähvardas võtta kasutusele vastumeetmed Pentagoni sõjalise piiramisrõngaga Venemaale avaldatavale survele. 2008. aasta novembris, kui Ühendriikide BRT oht esmakordselt maailmale avalikustati, teatas Medvedev televisiooni vahendusel Venemaa rahvale suunatud avalduses, et „[l]isaksin midagi ka seoses asjaoluga, millega oleme pidanud viimastel aastatel vastamisi olema: mis see on? Tegemist on globaalse raketitõrjesüsteemi loomisega, sõjaväebaaside rajamisega ümber Venemaa, NATO piiramatu laienemise ja muude sarnaste „kingituste“ tegemisega Venemaale. Meil on seeläbi igati alust arvata, et nad lihtsalt proovivad meie jõudu.“ Mõni nädal hiljem püüti BRT ohtu vähendada, kui Obama administratsioon ulatas (tänaseks ilmselgelt teadlikult petliku) „oliivipuuoksa“, väites et USA on valmis BRT-de Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile paigutamise otsust muutma.

Venemaa ähvardab BRT-vastaste Iskander raketiplatvormide Kaliningradi paigutamisega

Seekord ei lasknud Washington ühtegi hetke raisku saatmaks signaale, et taaskord on asutud vahetut tuumavastasseisu looma. Ei mingeid ilutsevaid sõnu USA-Venemaa suhete ”taaskäivitamisest”. Obama administratsiooni Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu eestkõneleja teatas: “Me ei kavatse ühelgi viisil piirata või muuta relvade Euroopasse paigutamise plaane.” Ühendriikide juhtkond jätkab tuginemist äärmiselt ebatõenäolisele argumendile, mille kohaselt on raketitõrjerajatised suunatud võimaliku Iraanist lähtuva tuumalöögi tõrjumiseks, mis on vägagi ebausutav. Arvestades olemasolevaid Ühendriikide ja Israeli BRT rajatisi ja Iraani tegelikku tuumarelva kohaletoimetamise võimekust, on Euroopat ähvardav oht ka parimate erapooletute hinnangute kohaselt nullilähedane.

Kaks päeva varem, 21. novembril 2011, oli Washington Moskvale väikese „prääniku“ visanud. Ellen Tauscher, Ühendriikide Relvakontrolli valdkonna asevälisminister, teatas et Washington on valmis avaldama informatsiooni BRT süsteemis rakendatava raketi kiiruse kohta, siis kui rakett on kasutanud ära kogu oma kütuse. See informatsioon, mida nimetatakse „läbipõlemis-kiiruseks“ (LK), aitab välja arvestada, kuidas sellist raketti tabada. See ei tundunud Moskvale tõsiseltvõetava järeleandmisena, arvestades et Venemaa nõudmiseks on täielik ja detailne koostöö seoses USA/NATO BRT-süsteemide paigaldamisega, kindlustamaks, et antud süsteemi ei kasutataks iialgi Venemaa vastu. Arvestades Washingtoni valede ja murtud lubaduste nimistut, pole ühtegi garantiid, et avaldatud kiirused ka tõele vastaksid.

Oktoobris 2011 Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumise järel sõnas NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, viitega NATO Euroopa Raketitõrje programmile (nagu seda on hakatud nimetama), et „me usume, et see saavutab täieliku töövõime 2018. aastal.“ Hispaania teatas just plaanidest liituda Ühendriikide poolt kontrollitava raketiprogrammiga, täiendades nimistut, kuhu juba kuuluvad Rumeenia, Poola, Madalmaad ja Türgi, kes on nõustunud loodava raketitõrje-võrgustiku võtmekomponentide paigaldamisega oma territooriumile.

Venemaale tekitab muret terve raketitõrje süsteemi radikaalne edasiarendamine, mis on võtmas globaalseid ja Venemaad igast küljest ümbritsevaid mõõtmeid.

Täielik Ülekaal (Full Spectrum Dominance)

Washingtoni BRT “kilbi” plaan lõi meedias laineid viimati 2009. aasta septembris, Obama administratsiooni algusaegadel, kui president tegi ettepaneku tõmbuda tagasi ilmse provokatsioonina näivast raketitõrje-rakettide paigutamisest Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumitele. Tegemist oli ilmselgelt taktilise manöövriga, mille eesmärk oli teha ettevalmistusi protsessiks, mida Hillary Clinton nimetas naeruväärsel kombel Ühendriikide ja Venemaa vaheliste suhete „taaskäivitamiseks“ – võrrelduna siis Bushi ja Putini aegsete pingetega. Kuid Ühendriikide üldine strateegia – ümbritseda ainus tuumarelvade valdkonnas potentsiaalne oponent tõhusa raketitõrjega – jäi samaks.

Barack Obama teatas siis meedias, et Ühendriigid muudavad Bushi administratsiooni aegseid plaane paigutada USA antiballistilisi rakette Poolasse ja keerukat radarikompleksi Tšehhi Vabariiki. Seda uudist tervitati Moskvas kui olulist mööndust. Järgnenud arengud demonstreerisid aga selgelt, et Ühendriikidel ei olnud plaaniski heita kõrvale enda kava rajada raketikilp, mis oleks võimeline halvama mistahes potentsiaalse vaenlase tuumalöögi, vaid lihtsalt otsustati valida oluliselt efektiivsem ülemaailmne süsteem, millele oli vahepeal rohkem toetust leitud.

Rahustamaks poolakaid, lubas Obama administratsioon varustada Poola USA Patriot-rakettidega. Poola välisministriks oli siis ja on ka tänasel päeval Radek Sikorski. Aastatel 2002–2005 oli ta korraliseks teaduriks Washingtonis American Enterprise Institute’is, mis on üks neo-konservatiivide agressiivset (sõjalist) poliitikat toetavatest mõttekodadest. Samuti oli ta sel ajal tegevdirektoriks New Atlantic Institute’is, mille eesmärgiks on tuua võimalikult palju endiseid Nõukogude Liidu liikmesriike NATO liikmeteks. Pole just ime, et Moskva ei pidanud Ühendriikide rakette Poola territooriumil kuigi sõbralikeks ei siis ega pea ka praegu.

2011. aasta maikuus teatas Obama administratsioon, et rakettide seas, mida nüüd Poolale kavatseti anda, on ka Raytheon (RTN) SM-3 raketitõrje süsteem, mis paigutatakse Redzikowo sõjaväebaasi Poolas, umbkaudu 80 kilomeetri kaugusele Venemaa Kaliningradi rajoonist, mis on unikaalne, Venemaale kuuluv, ent Venemaa põhiterritooriumiga mitte ühenduses olev, Läänemere ääres Leedu naabruses paiknev maa-ala. See käik paigutab USA raketid Venemaale lähemale kui 1961. aastal Kuuba kriisi ajal, kui Washington viis kontinentidevahelised ballistilised raketid (ICBM-id) Türki, suunates need olulistele Venemaa tuuma-sihtmärkidele.

Uus Raytheon SM-3 rakett on osa ballistilisest raketitõrjesüsteemist Aegis, mille otstarve on peatada lühi- ja keskmaa ballistilisi rakette. SM-3 kineetiline lõhkepea peatab lähenevad ballistilised raketid väljaspool Maa atmosfääri. Lockheed Martin Maritime ja Systems and Sensors on Aegis BRT relvasüsteemi loojateks. SM-3 lõhkepea toodetakse Raytheon Missile Systems poolt.

SM-3 rakettide paigutamine Poolasse on kõigest üks osa ülemaailmsest võrgust, mis piirab Venemaa tuumavõimekust. Ei tohi unustada, et Pentagoni sõjastrateegia kannab ametlikult nimetust Täielik Ülekaal (ingl. k. Full Spectrum Dominance) – ehk kontroll sisuliselt kogu universumi üle. 2011. aasta septembris allkirjastasid Ühendriigid ja Rumeenia, veel üks uus NATO liikmesriik, kokkuleppe paigutamaks USA Raketitõrje Süsteem, mis kasutab samuti SM-3 rakette, Deveselu õhujõudude baasi Rumeenias.

Samuti on Washington allkirjastanud lepingu NATO liikme Türgiga, selleks et paigaldada keerukas raketijälitusradar Kagu-Türgi Malataya provintsi Kuluncaki rajoonis asuvale kõrgele mäele. Kuigi Pentagon rõhutab, et nimetatud radar on suunatud Iraani poole, piisab pilgust kaardile, ning paljastub, kui hõlpsasti on võimalik radari fookussuunda muuta selliselt, et see kataks võtmetähtsusega tuumasihtmärke Venemaal – nagu näiteks Sevastopol, kus paikneb enamik Vene mereväe Musta mere laevastikust, või Krasnodaris paiknev elutähtis radariseade.

Malataya radar saadab infot USA laevadele, mis on varustatud Aegis lahingusüsteemiga, mis siis “peatavad Iraani ballistilised raketid”. Vene sõjandusekspertide hinnangul on antud, kuni 2000 kilomeetrise tööraadiusega rakettide üheks eesmärgiks ka Lõuna-Kaukaasia ja teatud osas Kesk-Aasia ning Lõuna-Venemaa õhuruumi kontrollimine, eriti aga Venemaa raketikatsetuste tuvastamine ja jälgimine.

Lisaks kuuluvad Ühendriikide poolt kontrollitud BRT alla nüüdseks ka merepealsed Aegis süsteemid, mis asuvad Mustal merel, Venemaa Sevastopoli Mereväebaasi vahetus läheduses, ning ka võimalik keskmaa-rakettide paigutus Musta mere ja Kaspia regioonides.

Kuid Euroopas asuvad BRT süsteemid on üksnes väike osa suurest globaalsest võrgust. Ühendriigid on Alaskas asuvasse Fort Greeley raketibaasi ja samuti ka Kalifornia Vandenbergi õhuväebaasi paigutanud maismaa raketitõrje kompleksid. Samuti avas Pentagon üsna äsja kaks raketibaasi Havail asuvas Vaikse ookeani raketilaskealal. Kui lisame eeltoodule, et ka Jaapani mere-kaitsevägi on formaalselt liitunud Ühendriikide Raketikaitse Agentuuriga, et ühiselt töötada välja Jaapani mereväe laevadele nn Aegis BRT süsteem, mis kasutab SM-3 Raytheon rakette, annab see Ühendriikidele Vaiksel ookeanil platvormi, millelt on võimalik rünnata nii Hiinat, Venemaa Kaug-Ida kui ka Korea poolsaart. See kõik on ikka üks pikk ja keerukas viis mingisuguse Iraanist lähtuva ohu tõrjumiseks.

Ühendriikide Raketitõrje tagamaad

Ühendriikide programm rajada globaalne „kaitse“-võrgustik võimaliku ballistilise raketirünnaku vastu, sai alguse 23. märtsil 1983, kui toonane president Ronald Reagan pakkus välja rahva seas Tähesõdade programmina tuntuks saanud Strateegilise Kaitse Initsiatiivi tegevuskava.

Ühel 1994. aastal Moskvas aset leidnud eraviisilisel õhtusöögil märkis endine Nõukogude Liidu Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi majandusuuringute juht käesoleva artikli autorile, et just Venemaa püüd pidada sammu USA mitmeid miljardeid dollareid maksma mineva Tähesõdade programmiga tekitas ulatuslikke rahalisi kulutusi, mis viisid Varssavi Pakti kokkukukkumise ja Saksamaa taasühinemiseni 1990-ndal aastal. Afganistanis kaotatud sõja ja naftatulude kokkukukkumise olukorras, mille põhjustas 1986. aastal Ühendriikide poolt turu üle ujutamine odava Saudi Araabia naftaga, oli Nõukogude Liidu sõjatööstus võimetu Ühendriikidega sammu pidama, ilma et riskeeritaks ulatuslike massirahutustega kõikjal Varssavi Pakti riikides.[1]

Käesoleval juhul on Ühendriikide BRT programmi otstarve samuti Venemaa põlvilisurumine, kuid sel korral üritatakse seda saavutada ⎯ kasutades USA sõjandusstrateegide terminit ⎯ „tuumaülimuslikkuse“ kaudu.

Tuuma-ülimuslikkus: kaaludes mõeldamatut

Kuigi nõukogudeaegsed relvajõud on 1991. aastal toimunud Nõukogude Liidu kokkukukkumise järgselt ulatuslikult koomale tõmbunud, on Venemaa hoidnud visalt kinni oma strateegilise tuuma-heidutuse keskmeks olevatest raketivägedest. See asjaolu paneb Washingtoni Venemaaga suhtlemisel hoolikalt järele mõtlema. Washington on valmis üsna kaugeleulatuvateks meetmeteks, et takistada Venemaad süvendamast koostööd Kesk-Aasia partneritega Šanghai Koostöö Organisatsioonist, ennekõike Hiinaga. Taoline koostöö on muutumas nii Venemaa kui Hiina jaoks üha enam elu või surma küsimuseks. Vastupidiselt Venemaale ei ole Hiina tuumaarsenal veel strateegilisel tasemel.

Pentagon üritab saavutada midagi, mis on Ühendriikide unistuseks olnud alates 1950-datest, mil Nõukogude Liit arendas välja kontinentidevahelised ballistilised raketid. Relvaeksperdid nimetavad seda Tuuma-ülimuslikkuseks. Võhikutele selgitatuna tähendab Tuuma-ülimuslikkus, et kui üks kahest võrdselt relvastatud tuuma-rivaalist on suuteline rakendama kasvõi lõpuni väljatöötamata ballistilist raketitõrje süsteemi, mis suudab tõsiselt kahjustada teise tuumalöögi võimekust, ja päästa samal ajal valla täiemõõtmelise tuuma-tulva nimetatud vastase vastu, on ta tuumasõja võitnud.

Tuuma-ülimuslikkuse varjupool on see, et vastane, kel puudub piisav BRT raketivastane kaitsekilp, vaadates pealt, kuidas tema riiklik julgeolek haihtub iga lisanduva raketi- või radarisüsteemi lisandumisega, on üha suureneva surve all anda ise, kuni võimalus on veel avatud, ennetav tuuma- või konventsionaalne hävituslöök. Lihtsalt lahtiseletatuna tähendab see, et vastupidiselt Washingtoni väidetele, et BRT näol on tegemist „kaitserelvaga“, omab see kõige äärmuslikumal kujul destabiliseerivat ja ähvardavat mõju. Veelgi enam, riigid, mis võimaldavad Ühendriikidel rajada BRT infrastruktuuri elemente enda territooriumidele ja õndsas teadmatuses petavad end arvates, et seeläbi ostavad nad endile koha Ameerika Ühendriikide võimsate relvajõudude kaitsekilbi varjus, avastavad peagi, et on seeläbi lasknud enda riigi territooriumil muutuda võimalikuks tuumasõja tandriks üha tõenäolisemaks muutuvas Washingtoni ja Moskva vahelises sõjas.

Dr. Robert Bowman, Ühendriikide õhujõudude eru-kolonelleitnant, kes juhtis president Reagani BRT püüdlusi 1980-ndatel, mida siis pilkavalt Tähesõdadeks nimetati, märkis Washingtoni tänaste ballistilise raketi-„kaitse“ plaanide kohta, mida kureerib Kaitseministeeriumi Raketikaitse Agentuur, järgnevalt:

„Reagani ja Bush I ajal nimetati seda Strateegiliseks Kaitseinitsiatiivi Organisatsiooniks (ingl. k. Strategic Defense Initiative Organization). Clintoni presidendiks oleku perioodil sai sellest Ballistiliste Rakettide Kaitse Organisatsioon (Ballistic Missile Defense Organization). Nüüd on Bush II muutnud selle Raketikaitse Agentuuriks (Missile Defense Agency) ning taganud sellele järelevalve ja auditi sellisel tasemel, mida seni nautisid vaid nn varjatud ehk „mustad“ programmid (black programs). Kui USA Kongress ei asu kiiremas korras tegutsema, siis võib see uus iseseisev agentuur võtta oma põhimõtteliselt piiramatu eelarve ja kulutada seda väljaspool igasugust avalikkuse ja Kongressi poolt läbiviidavat järelevalvet relvadele, mille olemasolust ei ole kellelgi enne aimugi, kui need on juba avakosmosesse lennutatud. Teoreetiliselt võiksid siis need kosmosesõdalased valitseda maailma, olles suutelised hävitama mistahes Maal asetseva sihtmärgi ilma igasuguse hoiatuseta. Kas need uued superrelvad toovad siis Ameerika rahvale turvalisust? Vaevalt.” [2]

Külma sõja ajal viis mõlema poole – Varssavi Lepingu Organisatsiooni ja NATO – vastastikune teine-teise hävitamise võime tuuma-patiseisuni, mida sõjandusstrateegid kutsusid lühendiga MAD (Mutually Assured Destruction) ehk nn vastastikku garanteeritud häving. See oli küll hirmutav, kuid kummalisel kombel oluliselt stabiilsem, kui ühepoolne USA tuuma-ülimuslikkus, mille poole Washingtoni nüüd väsimatult oma Ballistilise Raketitõrjega nii Euroopas, Aasias kui ka mujal maailmas püüdleb. MAD tugines vastastikuse tuumahävingu väljavaatel, milles kummalgi poolel puudus otsustav eelis; see aitas luua olukorra, milles tuumasõda oli „mõeldamatu“. Nüüd püüdlevad Ühendriigid aga tuumasõja kui millegi täiesti „mõeldava“ poole.

Kolonelleitnant Bowman nimetas ühes käesoleva artikli autorile antud telefoni-intervjuus raketitõrjet „Esmalöögi puuduvaks lüliks“. [3]

On ilmselge, et Washington, paigutades BRT elemente Euroopasse, kuid jättes kogu kontrolli selle süsteemi üle enda valdusesse, üksnes peidab end NATO fassaadi varju. Venemaa esindaja NATO juures, Dmitri Rogozin, nimetas Euroopa osa Ühendriikide BRT süsteemis viigileheks raketitõrje „vihmavarjule, millele on kirjutatud „Toodetud USA-s“. NATO liikmetest Euroopa riikidel pole ei nuppu, mida vajutada ega ka sõrme, millega vajutada.”

See ongi põhjus, miks Venemaa jätkab Ühendriikidelt garantiide nõudmist, millega kinnitataks, et kilp ei ole suunatud Venemaa vastu. On äärmiselt muret-tekitav, et tänase päevani on Washington selliste garantiide andmisest kategooriliselt keeldunud. Kas võib olla, et vaesed hinged Washingtonis, kelle kätte on usaldatud maailmarahu hoidmine, on ära pööranud? Igatahes annavad asjaolud, et Washington jätkab pühalikult sõlmitud rahvusvaheliste relvastuslepingute rikkumist ja ebaseaduslikult oma globaalse raketikilbi sisseseadmist, Moskvas, Pekingis või mujal piisavalt põhjust pidada Ühendriikide lubadusi ja isegi lepinguid vähem väärtuslikuks kui paber, millele need on kirja pandud.

Artikli tõlkis Daniel Haab.

[1] F. William Engdahl, Full Spectrum Dominance: Totalitarian Democracy in the New World Order, Wiesbaden, 2010, edition.engdahl, lk 145.
[2] Robert Bowman, tsiteeritud F. William Engdahl poolt, op. cit., lk 161
[3] Ibid., lk 162.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=882

1 kommentaari:

Unknown 2. detsember 2014 01:22  

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP