RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 16. aprill 2014

EUGEN VEGES: Sooline palgalõhe on pseudoprobleem

See väide võib kõlada ülekohtuselt, kuid nii see on. Marianne Mikko arvude väänamine võib tuua pisarad silma, kuid tuleb jääda realistideks.
Statistiline metoodika moonutab arve, kajastab protsesse teistsugustena. Ega siis asjata pole sündinud lause, et on olemas vale, häbematu vale ja statistika. Tegelikkuses orienteerumiseks ei piisa valikulistest arvudest, süüvida tuleb paljudesse näitajatesse. Valikulistele näitajale pühendumine viib eksiteele, triivib ebaõigetele järeldustele. Metoodilistest lähenemistest tulenevalt arve moonutatakse.
Võtkem näiteks palgatöötajatega seonduv statistika, mis ei põhine töötajate üldarvul, vaid töökohtadel. Kui inimene rabab mitmel töökohal, siis muudab statistika ta mitmeks inimeseks. Või vaadelgem osalise tööajaga töötajate palku. Statistika teisaldab osalise tööaja täistööajale, mis tõstab statistilise palga (poolel kohal töötamise korral) tegelikust kaks korda kõrgemaks. Inimesed teenivad üht palka, statistika kajastab seda teistsugusena. Infoks niipalju, et Eestis töötab osalise tööajaga üle kümne protsendi palgasaajatest (viis protsenti meestest ja 15 protsenti naisest). Näiteid metoodilistest moonutustest võib tuua lõputult.
Meeste töötuse määr on naiste omast kümnendiku võrra kõrgem. See tuleneb kõrgemast palgasoovist ja (16 protsendi võrra) suuremast töövõime kaotusest (töövõimetus 2011, Statistikaamet). Soolisest palgalõhest rääkides tuleks rahanumbri (palk, vanemapalk, hooldushüvitis, töötuskindlustushüvitis) kõrval nendesse näitajatesse ka süveneda.
Hinnangute andmisel tuleb olla konkreetne, võrrelda üksnes sarnaseid asju, näiteks võrrelda palgalõhest rääkides sarnaste ametikohtade töötasusid. Selgus valitsegu ka mõõdikutes (ajaühik, tootlikkus jne). Erinevate ametite palkade ja tööaegade võrdlus ei anna ülevaadet palgalisest diskrimineerimisest. Statistika paneb aga kõikide töötasud ühte patta ja teisaldab neist mitmeti tõlgendatavaid näitajaid. Vanemapalga sooline võrdlemine on samuti mitte midagi ütlev, sest pere ühise rahakoti huvides taotletakse vanemapalka üksnes kõrgepalgalistele isadele. Selline lähenemine kehtib kindlasti nende kohta, kes on palgal enda või tuttava ettevõttes töötades ja neid pole ühiskonnas vähe.
Sooliste erisustega tuleb leppida. Väited, et tüdrukud on hoolivamad ja paid, poisid aga kalgid ja ulakad, võis sobida lasteaiaaega, kuid avalikes aruteludes ei tohiks neil argumentide hulgas kohta olla. 
Umbmäärasusel põhinev soolise võrdsuse tagaajamine vastandab, oodatud tulemi asemel kogeme viha ja vaenu. Erandeid on alati, neid ei tohiks aga avalikes aruteludes argumentidena kasutada.

Jätkem palgaerinevused turu ja konkurentsi kompetentsi, sekkugem ühiskonnale olulisematesse valupunktidesse, olgu selleks siis üldine madal palgatase, palgasaajate väärkohtlemine, eakamate diskrimineerimine tööturul või paljud muud mõlemaid sugupooli puudutavad hälbed. Soolisuse võrdsuse tagaajamine varjutab olulisema, nihutab rõhuasetused ebaolulistele probleemidele, innustab eelistama egoismi perekesksele lähenemisele.
 

1 kommentaari:

Anonüümne 16. aprill 2014 15:33  

Suunatakse ülimadalatelt palkadelt teemat kõrvale.Ehk visati kont järada ,et peateemat keegi ei puudutaks.Lisaks veel valitseva sektori palgasoovide tõus kus valitseb enamusjaolt naissugu kuid puudub igasugune mõõdupuu palga määramiseks ,tehtava töö eest!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP